Juured erinevas mullas. Pia Pajur

ja ta võttis selle kätte, sest inglise kirjandus oli ta armastus. Kui ta selle müüjale ulatas, vaatas ta ka tagasiostetud raamatute kasti ning nägi seal K. Čapeki „Jutte ühest ja teisest taskust”. Ta ehmatas alguses, kui selle hinda vaatas – üks rubla, aga ilmumisaastat märgates taipas, et vahepealse rahareformi järel oli selle hind nüüd ainult 10 kopikat. Čapekil oli kokkusurutud ja täpne keel ning põnev sündmustik ja ta ostis sellegi raamatu.

      Heli mahutas neli uut raamatut kuidagi käekotti, mis muutus raskeks ja ümaraks, nii et ta pidi kahe käega koti ümbert kinni hoidma. Nüüd oli veel vaja koduteel olevast poest võtta leiba ja tuututäis vinegretti ning siis istub ta oma lühikese diivani peale sööma. Seejärel aga hakkab lugema, mõtles ta, ning ees ootab pikk rahulik imemõnus õhtu, millist polnud enam ammu olnud.

      Heli elu läks jälle rööpasse, nagu see oli olnud enne kodunt ärajooksmist. Mõnikord uinumise-ärkamise piiril meenusid Helile Haimi kallistused, aga hommikul virgudes oli tal tegelikult hea meel, et mees oli kaugel ja polnud mingitki võimalust neid öid korrata. Tegelikult, mõtles ta, oli ta läinud Haimiga nii kaugele puhtalt Haimi-välistel põhjustel: oma isa juudiviha, tema enda juutidele kui tagakiusatutele kaasatundmine, autunde pärast otsustav asumine põlatute poolele, kodust ilmajäämine. Võib-olla isegi uudishimu. Olgu mis oli, aga mingi regulaarne vahekord mehega ilma abieluta ei tule kõne allagi, olgu selleks meheks või kõige targem ja õilsam juut. Sellega oli lõpp ja lahusolek oli teretulnud, sest aitas peatuda. Kui Haim tagasi tuleb, räägib ta sellest ka temale, ja kui see talle ei meeldi, lõpetavad nad samas tutvuse. Rahulikult, ilma igasuguse riiuta.

      Haimilt tuli kiri alles siis, kui ärasõidust oli möödas kolm nädalat. Selleks ajaks ei olnud Helil enam kahtlust, et ta ootab last. Esimesed päevad oli ta sellest teadmisest oimetu, niivõrd ootamatu ja pöörane oli äkki kõik. Heli oli kuskilt lugenud loodusrahvaste uskumusest, et lapse paneb naise üska kasvama mingi võimukas loodusjõud. Näiteks udulaam, mis korraks naise endasse mähib. Või teeb seda oma iluga rabav päikesetõus. Või libistab ujuvat naist kallistav vesi ta rüppe salaseemne. Heli oleks eelistanud samal kombel ka oma kehast mõelda, aga kui palju ta ka oma mälu ei pingutanud, ei meenunud talle lähiminevikust midagi sellesarnast kaunist ja võimast. Kõik tugevad looduselamused olid jäänud aega enne Haimi.

      Pikkamisi harjus ta siiski mõttega, et ta kõhus uus elu areneb, nii imetilluke, et seda veel tunda ega näha pole. Aga kui ta vanatädi lühikesel diivanil istudes ringi vaatas – paari rõivahilpu nagis, väikest diivanilauda raamatuvirnaga selle all ning köögiriiulilt paistvat poolikut võipakki ja leivanukki, ega muud rohkem vaadata polnudki – läks ta süda raskeks. Aga ta pole ju üksi, leidis ta seejärel pidepunkti, ainult mingi nädalajagu päevi ning Haim on tagasi, nagu ta kirjas ütles, siis arutavad nad asja juba kahekesi. Ta läks tagatuppa vanatädi suure tuhmi peegli ette ja pööras end küljega peegli poole. Nii tähelepanelikult kui ta ka ei uurinud, pidi ta pettumusega tunnistama, et kõht oli sama lame ja piht peenike nagu ennegi. Heli paitas pihkudega oma keskpaika ning püüdis välja hingates kõhtu punnitada, et näha, kuidas ta hakkab mõne aja pärast välja nägema, kuid sellestki polnud suurt abi. Aga küllap beebi varsti näha on, alati ju on, ja siis võib ta püstipäi kõndida – noor terve naine oma esimese lapse ootel, kõrval teda hoidev ja armastav mees.

      Päevad möödusid Haimi ootamise ja oma keha jälgimisega. Ja ühel õhtul, kui Heli istus diivanil, kirjandusteooria õpik põlvedel, ja püüdis õppida, kostis tasane koputus aknale ta selja taga. Võpatades pöördus ta ringi ja nägi aknast kiiresti eemalduvat Haimi. Ta oli meest hoiatanud, et ei vanatädi ega keegi majaelanikest ei tohi näha, et tal külalisi käiks, ning Haim oli välja mõelnud ohutu mooduse endast teatamiseks – akna alt mööda minnes aknale kergelt koputada. Heli lükkas kardina eest ja viipas mehele märgiks, et oli teda näinud. Siis tõstis kohvri lauale ja tõmbas sealt välja kahara alusseeliku, võttis kiiresti kodukitli seljast ja viskas selle kohvrisse. Seejärel üle pea alusseelik selga, nööp kinni, riidepuu pealt uus Ungari sitsist kleit (juurdelõikaja kaupluses lõikas välja, ta ise õmbles valmis ja tuli välja tõesti ilus), ka see üle pea selga, lukk kinni ja sametjakk õlgadele, oligi kõik. Ah, veel ka kingad jalga, need kõrge kontsaga mustad lakkrihmikud, mis olid tellimuse peale tehtud, väga mugavad ja ikka veel ilusad. Nende kingade eest oli tal tulnud oma pool aastat abistamiskassa ränka laenu tagasi maksta.

      Mu jumal, mille peale ma ometi mõtlen, ahastas ta. Enne väljumist sundis Heli end seisatama, toetus seljaga vastu ust ja püüdis rahuneda. Millal ja mis tundega ma siia küll tagasi tulen, mõtles ta. Ja siis kohe, et Haimis oli midagi võõrast, midagi eemaletõukavat, mida varem pole olnud. Ah, ma pean lõpuks minema, olgu kõik taevased meile armulised, mõtles ta veel ning avas ukse. Tänavale jõudes nägi ta Haimi seisvat eemal õitsva vana vahtra all. Kui Heli ta juurde jõudis, taipas ta, mis oli enne võõras tundunud – Haim oli Odessas kasvatanud endale vuntsid ja habeme. Lisaks oli ta kõhnunud ja mustjaspruuniks päevitunud. Heli vaatas meest ning nägi täiesti võõrast inimest teravate süsimustade vuntsi- ja habemeviirgudega väga tõmmus näos, nii võõrast ja ähvardavat, et talle tuli nutt kurku. Kui ta pisaraid pühkis, ehmatas Haim ära ja küsis, kas on midagi juhtunud.

      „Sa oled nii võõras nende vuntside ja habemega,” sai Heli krambis kurgust pigistatud, pöördus Haimist kõrvale ja hakkas edasi minema.

      „See on rohkem naljaks kasvatatud. Kui see sulle ei meeldi, ajan homseks maha. Kas siis oled rahul? Palun ära ainult nuta,” ütles Haim.

      Heli pühkis silmi, nuuskas nina, pani päikeseprillid ette ja hakkas end natuke paremini tundma. „Räägi, kuidas su praktika läks,” küsis ta.

      „Normaalselt, sain kõik korda. Aga räägi sina endast, kuidas oled elanud.”

      „Tavalist elu,” vastas Heli, oskamata midagi muud öelda.

      Nüüd Haim seisatas, võttis Helil õlgadest ja pööras ta enda poole. „Midagi on juhtunud, ma tunnen seda. Räägi mulle ära, ükskõik, mis see on. Siis läheb kergemaks.” Ja lisas sisendavalt: „Usu mind.”

      Heli pöördus edasi minema. Haim ei takistanud teda ja nad läksid edasi kõrvuti. Siis võttis Heli südame rindu ja ütles vaikselt: „Ma ootan last.”

      Haim võpatas ja vaatas talle kõrvalt otsa. „See ei ole võimalik,” ütles ta ruttu. Heli ei vastanud ja kõndis edasi tuimalt maha vaadates. Ikka tüdrukule otsa vaadates küsis Haim hetke pärast: „Oled sa täiesti kindel?”

      Heli ei vastanud ega tõstnud silmi.

      „Oled sa arsti juures käinud?” küsis Haim lõpuks

      „Ei veel,” tuli vaikne vastus.

      „Aga äkki sa eksid? Õigem oleks arsti juures ära käia, kas pole? Võib-olla on see valehäire?”

      „Palun jäta,” tuli Helilt sama vaiksel häälel ja Haim vakataski.

      Heli oli registreerinud mehe iga viimase kui sõna, hääletooni ja liigutuse. Vean kihla, et ta ei puuduta mind enam sõrmeotsagagi, mõtles Heli. Nagu oleksin nakatatud, kerisid mõtted ta peas, ometi oleks just nüüd põhjust mind suudelda ja hellitada. Tüki aja pärast küsis Haim: „Mis sa kavatsed teha?”

      See ka veel, mõtles Heli tuimalt. Ta tundis, et tegelikult võiks ta juba praegu ümber keerata ja koju tagasi minna, aga pöördumatut sammu teha oli nii raske. Nende esimesel hommikul oli mees ju taksoga talle järele sõitnud ja oma hoolimist näidanud, tuli Helile meelde. Võib-olla on ta nüüd ainult ehmatanud ja see läheb üle. Aga ta võpatust, eemaletõmbumist ja meeleheitlikku soovi asi olematuks pöörata – seda ta ei unustaks ikkagi.

      „Mulle meeldiks, kui sa küsiksid, mida m e i e nüüd teeme,” ütles ta lõpuks. Haim vaikis. Nad olid jõudnud juba Snelli tiigi äärde ja vaikus püsis. Lõpuks ei pidanud Heli enam vastu, kõik oli nii lootusetu ja kohutavalt väsitav. Ta ütles: „Ma lähen nüüd koju.”

      „Oota, räägime,” ütles Haim ja Heli jäi seisma. „Me ei saa praegu endale last lubada, saad ju isegi aru. Mul on ju veel instituut päriselt lõpetamata, ka elada poleks meil kuskil. Seepärast ma arvan, et oleks kõige õigem, kui sa haiglasse läheksid. Muidugi pole see meeldiv.