Juured erinevas mullas. Pia Pajur

tuleb Kaukaasiast, sest tal on võõrapärane nimi – Bega, Bega Rõssakov. Seepeale puhkes Haim südamest naerma, nii et Heli jahmatas ja küsis, mida ta naerab. Haim seletas, et see ongi hobuste võiduajamise kuulutus, et see tähendabki vene keeles sõna-sõnalt just seda.

      Helil oli piinlik oma teadmatuse pärast nagu alati niisugustel puhkudel, sest see polnud esimene kord teineteisest mööda rääkida. Heli lohutas ennast, et tema võõras keeles rääkimine polnud vaevarikas mitte ainult talle, vaid ka Haimile, sest ei lasknud ühelgi teemal süvitsi minna. Ikka tuli jutt katki jätta ja üksi edasi mõelda. Tahtmatult hakkas Heli tähele panema talle tundmatuid venekeelseid sõnu ja väljendeid, et oma kõneoskust parandada.

      Paar päeva hiljem ootasid nad Kadriorus trammi, ooteplatvormist natuke kõrval, et omaette olla. Neist möödusid omavahel vesteldes neli vene noormeest. Heli kuulis ühe suust selgelt sõnapaari, mida ta varem polnud kuulnud. Ta pöördus Haimi poole, kordas kuuldut ja päris, mida see tähendab. „Kuss-kuss,” kohmas Haim ehmunult ja vaatas kiiresti ringi. Siis ütles, et need on väga rumalad sõnad, unustagu parem ära. Noormehed olid omavahel rääkinud täiesti tavalisel toonil, imestas Heli endamisi. Ta oli kuulnud, et venelased on meistrid pikka aega ropult vanduma, aga et see saadab ka igapäevast tavajuttu, polnud ta teadnud. Uus teadmine ei suurendanud just tahtmist keelt paremini osata.

      Alates õhtust, kui Haim oli Heli hüvastijätuks suudelnud, muutus kõik palju keerulisemaks. Kohtumiste vahepeal Heli meenutas, kus nad olid eelmisel kohtumisel käinud, mida Haim oli ilusat öelnud ja kujutles, kuidas nad jälle koos on. Aga niipea, kui nad kokku said, hakkas teda uuesti ärritama mehe tüsedus, võõras keel, pinnapealne suhtlemine. Kui Haim ta koju saatis ja nad üksinda hämaral tänaval seisid ning keegi neid ei näinud, suudlesid nad kaua ja Heli oli lummatud. Aga järgmine kord kokku saades kordus jälle kõik otsast peale – ikka piinlikkus keele pärast iga mööduja ees, taas ärritumine ja põhjuseta teravuste ütlemine, pahaselt vaikimine. Heli hakkas vahel oma emakeeles rääkima, petmaks möödujaid. Enamasti jäi siis Haim vakka. Ainult vahel harva püüdis ta samas keeles vastata, kuid see oli vaikimisest hullem – abitult väike sõnavara, vigaselt seotud sõnad, tugev aktsent. Sageli läks sellinegi katse metsa, sest Haim oli Heli öeldust valesti aru saanud.

      Niisuguse kohtamise järel oli Heli nõutu. Ta ei teadnud, mis peaks edasi saama. Mõnikord lahkus ta järsult, andmata Haimile aega uut kohtumist pakkuda, kuid see ei lõpetanud nende suhet. Juba paari päeva pärast tööpäeva lõpul nägi Heli teda jalutamas vastaskõnniteel ning jälgimas ust, kust oli oodata Heli väljumist. Või ilmus ta vaikselt raamatukogu lugemissaali, kus Heli sageli õhtuti õppis. Nad ei saanud koos olla ega saanud ka lahku minna.

      Ja siis lõi välk sisse. Keegi Heli kodutänavalt oli neid kojusaatmisi tähele pannud ja teatanud sellest Heli isale. Ja teatanud mitte ainult seda, et Heli koju saadetakse ning suudeldakse, vaid ka seda, et teda saadab koju ja suudleb juut. Ja isa võttis Heli vihaselt ette: „Kas see on tõsi, mis mulle räägiti, et sa käid juudiga?”

      Rünnak tuli ootamatult ja Heli kohmas vastu: „Ta on üliõpilane.”

      „Üliõpilane või asi! Kas minu tütar on nii vilets, et ei leia endale valget poissi? Ja mina pean küla pealt kuulma, et üks juut teda ära kasutab!”

      „Keegi pole mind ära kasutanud. Ja juut on samasugune inimene nagu meiegi.”

      „Sajandeid ja aastatuhandeid on juudi rassi põlatud ja valgetest inimestest eemale pekstud. Kas sa tahad öelda, et kõik need rahvad on sajandite kestel eksinud? Et sina oled see esimene ja ainuke, kes nüüd tõe ära tundis?”

      „Neid on vihatud, sest nad on targemad kui teised. Vaata entsüklopeediast, kui palju on juute teadlaste, kirjanike ja kunstnike hulgas. Pool entsüklopeediat on juute täis. Just selle tarkuse ja andekuse pärast on neid vihatud.” Heli polnud sel teemal varem eriti mõtisklenud, kuid tundis kohe, et nüüd ägeduses välja prahvatatu on sulatõsi.

      Isal tuli valge vahuviirg suunurkadesse, märk sellest, et ta on marus ja võib käsitsi kallale tulla. Ta lausa karjus: „Ainult petta, valetada ja võltsida oskavad nad, selles on nad meistrid ja selle pärast neid vihatakse! Kogu see jõle nõukogude võim on juutide väljamõeldis, kogu NKVD on juute täis.”

      Rünnaku ägedus oli ootamatu ja isa raev nii hirmutav, et Heli purskas nutma ning ilmselt see ta naha seekord päästis. Hingeldades istus isa laua äärde ja oli mõni hetk vakka. Lõpuks ütles ta: „Kui ma kas või üks kord veel näen või kuulen, et sa selle juudinärakaga koos oled, löön su maha. Parem surnud tütar kui juudi lipakast tütar.”

      Heli oli juba tükk aega tagasi avastanud Lion Feuchtwangeri ja muu hulgas lugenud ta „Juut Süssi” – lugu juudist, kes oma mõistuse najal tõuseb ühiskonna tippu, kuid kelle mõjuvõim tekitab verivaenlasi. Muidugi nuttis Heli, kui ta seda luges. Kõik parim, mis võib inimeses üldse peituda – mõistus, õilsus, ustavus, kõike seda oli Süssis. Ka Haim oli talle algusest peale olnud osa sellest maailmast. Oli isegi siis, kui ta soovis meest saledamana näha või oli pettunud, et see ei oska oma emakeelt. Ja nüüd äkki tunduski, et kätte oli jõudnud tema, Heli prooviaeg. Saab selgeks, kas ka tema suudab hoiduda andekate ja põlatute poole ning jääda neile truuks, saagu kõige muuga, mis saab. Või on ta vilets nahahoidja, selgrootu tuulelipp ja parimate inimeste äraandja.

      Heli rääkis Haimile ära, et ta isa oli neist teada saanud ja et ta keelas Helil temaga edaspidi kokku saada. Et põhjuseks oli Haimi rahvus, seda Heli ei öelnud, aga tundus, et see oli Haimile ütlematagi selge. „Mis siis nüüd saab?” küsis ta rusutult.

      „Ma ei tea,” vastas Heli. „Mina tahaksin sind ka edaspidi näha,” lisas ta vaikselt. Ta tundis Haimi vastu nii suurt õrnust nagu ei kunagi varem. Olematuks olid taandunud vimm keele pärast ja tõrksus tüseduse vastu, jäänud oli vaid mehe käte soojus, tema kaitsev hoolivus ning üle kõige ta kuuluvus andekate ja tagakiusatute hulka.

      Haim seisatas, pani käed Helile õlgadele ning tõmbas ta endale lähemale. „Tüdruk, ka mina tahan sind edaspidi näha, väga tahan,” ütles ta ning suudles Heli õrnalt põskedele, laugudele, ninale. „Aga ma ei taha, et sul sellepärast pahandusi oleks. Peame tõsiselt mõtlema, kuidas edasi olla.”

      Nad kõndisid edasi, Haimi käsi kõvasti ümber Heli õlgade.

      Lõpuks ei osanud nad muud, kui leppisid kokku, et sestpeale kohtuvad mõni aeg harvemini, et Haim ei saada Heli enam koduni ja kokku saavad nad ainult lugemissaalis või siis Kadrioru pargis, kus isa tuttavate kohtamine on kõige vähem tõenäoline. Lahkumisel suudlesid nad kaua ja ennastunustavalt. Helil oli tunne, et ta on Haimi najal juba saanudki natuke paremaks inimeseks kui enne. Ta läks koju aeglaselt jalutades, et rahuneda ning manada näole igapäevasem ilme.

      Algas kui teistsugune elu, konspiratiivne ja põnev. Hirm isa ähvarduse ees oli küll alles, kuid õppimine läks just ladusamalt. Ta käis Tartus ja tegi ära paar eksamit enne tähtaega. Tööl sai Heli kõige paremini läbi ühe vanema naisega raamatupidamisest ja kord koos temaga piimasaalis lõunatades ei suutnud ta end tagasi hoida ja tunnistas talle õnnelikult, et on vist armunud. Naine ei teinud teist nägugi ja ütles: „Tean seda.”

      „Kust sa tead?” küsis Heli ehmunult.

      Töökaaslane vaatas Helile heatahtlikult muiates otsa ja ütles: „See paistab kilomeetri kaugusele ära. Sa ju särad üleni.”

      Heli otsustas, et peab oma käitumist rohkem kontrollima ja olema vaoshoitum. Aga ellu rakendada oli seda raske. Kuigi nad said Haimiga kokku harvemini, olid nad nüüd armunumad kui kunagi varem. Kord Kadrioru lossi ees pimedas varjulisel pingil istudes võttis Haim Heli käed oma kätte, suudles iga sõrme, iga liigest ja surus siis Heli käe oma mantli all vastu südant ja küsis: „Tunned? See süda lööb sinule.”

      Haimi süda tuksus peaaegu Heli peopesas, soojalt ja tugevasti ja Heli mõtles, et selliseid sõnu ta oma elu jooksul rohkem ei kuule ning seetõttu mäletab ta neid ja selle südame tuksumist oma peopesas surmatunnini.

      Lõpuks läks aga tõeks vanasõna, et unustab hoidja ja tabab püüdja. Kui Heli ükskord jälle Haimiga kohtumiselt koju jõudis, oli isa kodus ja ootas teda. Ta heitis tütrele pilukil silmadest