Rohkem sära ja eneseteadvust HEA TUJU JA ELURÕÕM UUE KEHATEADLIKKUSEGA Ilu ja tervist ei saa osta – aga neid saab aktiivselt edendada. Võti selleks ei ole mitte kallid protseduurid, vaid korrapärane viie tiibetlase praktiseerimine ning sellega seotud muutus suhtumises iseendasse ja teistesse. Läbiproovitud harjutuste põhjal liikumis-, lõdvestus- ja toitumisprogrammi saate paigutada oma igapäevaellu, ilma et see tekitaks saavutussurvet või rööviks palju aega. Juba õige pea tunnete end oma kehas tõeliselt hästi, avastate oma ilu ja kiirgate seda ka välja.
Agnes Taari (1897-1976) omaeluloolise taustaga romaan ühest lapse- ja koolipõlvest 20. sajandi esimese kümnendi Mulgimaal pakub meeleolukaid pilte tolleaegsest eesti külaelust väikese tüdruku pilgu läbi: mängudest koduõuel, karjalapse kogemustest, esimese kooliaasta rõõmudest ja muredest, jõuludest kodus ja koolitoas, põnevatest laadalkäikudest ja esimesest armastusest.
Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.
Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes. Kafka on kirjutanud: «Kui on jõudu asju lakkamatult, mõnes suhtes silmi sulgemata vaadata, siis nähakse palju; kui aga antakse üksainus kordki järele ja suletakse silmad, kaob kõik kohe pimedusse.» Inimesena, kel oli jõudu ja võrratu võime silmi haruldase energiaga ja sügavaima armastuse, tihti ütlemata kibestunud ja ometi nii õrna armastuse ajel lahti hoida, «nägi» Kafka (kui tema mõõdukas keeles väljenduda) «palju», paljugi sellist, mis enne teda polnud aimatavgi. Max Brod
Zadig ehk Saatus. Idamaine lugu. Mikromegas. Filosoofiline lugu Candide ehk Optimism
Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.
Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb… ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.
Vene klassiku Aleksandr Puškini romaan «Valmistuda lahingu vastu,» ütles Dubrovski ning röövlite hulgas tekkis kahin, ja jälle jäi kõik vait. Siis kuuldi lähenevate meeste hääli, relvad välgatasid puude vahel, umbes sada viiskümmend sõdurit tulid metsast välja ja tormasid karjudes valli poole. Dubrovski läitis süütenööri, lask oli tabav: kuul rebis ühel sõduril pea otsast ja haavas kahte. Sõdurite hulgas tekkis segadus, kuid ohvitser tormas edasi, sõdurid järgnesid talle ja jõudsid juba kraavi; röövlid andsid neile püssidest ning püstolitest tuld ja hakkasid kirvestega kaitsma valli, millele ronisid raevunud sõdurid, jättes kraavipõhja maha paarkümmend haavatud kaaslast. Algas käsitsivõitlus; sõdurid olid juba vallil, röövlid lõid taganema, kuid siis pöördus Dubrovski ohvitseri poole, tõstis püstoli tema rinna kohale ja tulistas, ohvitser langes selili maha, mõned sõdurid tõstsid ta kätele ja ruttasid teda metsa ära viima, teised aga, kaotanud oma pealiku, jäid peatuma. Julgust kogunud röövlid kasutasid seda kõhklusesilmapilku, nad murdsid sõdurite jõu ja tõrjusid nad tagasi kraavi, piirajad hakkasid põgenema, röövlid tormasid neile kisades järele. Võit oli käes. Pidades vaenlast täiesti segilööduks, peatas Dubrovski oma mehed ja tõmbus tagasi kindlusse, käskides ära tuua haavatud, kahekordistada valvet ning ära keelates kindlusest lahkumise.