Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUTasa ja targu. Kasvatusvõtteid isadele ja emadele (iPad)
Elu koos oma tahtmist taga ajavate põngerjatega võib aeg-ajalt kellele tahes üle jõu käia. Kord kembeldakse ühe, kord teise asja pärast. Kes saab esimesena lifti nuppu vajutada, auto ukse avada või kes valib tee lasteaiast koju – need küsimused võivad teinekord lausa valjuhäälse peretüli esile kutsuda. Loomulikult võiks rohuks selle vastu pakkuda rahulikku ja mõnusat koosolemist, selgeid piire ja järjekindlust kasvatuses. Siiski ei osata vastuolusid ja konflikte alati ette näha ega neid täielikult vältida. Seetõttu võivad allpool toodud võtted päris asjalikuks osutuda. Käesolev broshüür on välja antud osana Soome Lastekaitse Keskliidu kampaaniast Ära löö last, toetamaks suunavat ja vägivallavaba kasvatust. Pakume välja 25 võtet, kuidas kriisiolukorras hakkama saada. Võtke heaks! E-raamat on optimeeritud Apple iPad peal iBooks (1.2) tarkvaraga lugemiseks.
Ämmaemand
„Ämmaemand“ on soome kirjaniku Katja Kettu teine eesti keeles ilmunud romaan. Raamatu sündmused leiavad aset Teise maailmasõja aegsel Lapimaal. Isepäine soome ämmaemand armub saksa ohvitseri ning otsib tööd vangilaagris, et olla oma armastatu lähedal. Kui siis ajaloo tuul pöördub, Soome ja Nõukogude Liit sõlmivad vaherahu ja endistest liitlastest saavad vaenlased, leiab noor naine, et temast on saanud üks vang teiste hulgas. Laagris on sõjavangidega tehtud asju, mida ta pole suutnud uskuda, nüüd saab ta kogu vägivalda ja õudust oma nahal tunda. Kettu käsitleb taas kord grotesksete inimsuhete, ühiskonnast väljatõugatuse ja naiste vastu suunatud vägivalla valusaid teemasid. „Ämmaemand“ räägib sõjast ja armastusest, olemata sealjuures sõja- ega armastusromaan. Pigem on see inimsuse piire kompav lugu kõigest heast ja kõigest halvast, mis inimene inimesele teha saab.
Keevitaja
Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes. Mirka elab koos invaliidist emaga Lapimaal ning kui tema kaksikvend sügisel kadunuks jääb, kardab naine, et vendki oli laeva pardal. Niila ja Kaisu jagavad küll eluaset, aga on teineteisest võõrdunud. Kaisu õe mees ja poeg on samuti õnnetuse ohvrite hulgas, Niila omakorda osales kunagi Estonia kurikuulsa vööriluugi keevitamisel. Sündmused lükkab ühelt poolt käima töölt koondatud Niila otsus minna tagasi kodukanti kaugel põhjas, kuhu jäi kunagi maha lapseootel naine, ning teiselt poolt Mirka tahe leida üles isa, keda ta kunagi näinud ei ole. Esimest kihutab tagant süütunne, teist soov seada jalule õiglus.
Nelikümmend küünalt
Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale – küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine „valel poolel”, Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit – nagu paljusid teisigi – aitavad tutvused „õigete” inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.
Nukud ja õunad
Kyle on tavaline teismeline, kes viimasel ajal on hakanud kannatama sagedaste teadvusekaotuste all. Kui järjekordne haigushoog ta haiglasse viib, ilmub palatisse salapärane ent kütkestav Beatrice, kes lubab ühe pisikese teene eest kõik tüdruku probleemid lahendada. Kyle võtab pakkumise vastu, teadmata, et sellega tema mured alles algavad ja teene, mida Beatrice vastutasuks nõuab, ei olegi nii pisike. Järk-järgult avaneb tõsiasi, et maailm ei ole tingimata selline, nagu paistab. Igapäevaelu varjus tegutsevad jõud, kelle täpne olemus ja motiivid on väljaspool inimmõistuse haaret, kuid kes vajavad oma eesmärkide täideviimiseks inimesi. Selliseid, nagu sina või mina.
Tervist, proua president!
Kes on Evelin Ilves tegelikult? Milline on ta siis, kui ta ei ole vastuvõttudel või heategevusüritustel kaamerate fookuses? Milline oli ta siis, kui ta ei olnud veel presidendi abikaasa? Katrin Lust on võtnud intervjuusid kümnetelt inimestelt, kes tundsid Evelini juba lapsena, käisid temaga koos ülikoolis, olid kolleegid tema ambitsioonika karjääri algusaastatel. Lugudest joonistub välja pilt naisest, kes rühib kõhklematult tippu, maadeldes samal ajal oma ebakindluse ja keeruliste lähisuhetega. Kas Evelin Ilvese eesmärk oligi alati saada presidendiprouaks? Ja kas tema unistuse täitumine oli õnnistus või hoopis needus? Kas võim ja raha rikkusid ära tubli, tööka ja sihikindla eesti naise või olid kallid kleidid ning lakkamatu esinemisvajaduse rahuldamine algusest saadik eesmärk omaette?
Esmaspäev algab laupäeval
Venemaal kultusteose staatust nautiv romaan on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlik teos, nende ainsa fantasy’na on see teravalt satiiriline, kohati absurdne, kohati hüsteeriliselt naljakas. Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased. Romaanis parodeeritakse mitmeid tuntud tekste nagu H. G. Wellsi «Ajamasin», kuid on leitud ka, et mingi tunnetuse poolest sarnaneb teos Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitseala» ning Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga».
Hemingway võltsing
Raamatu keskmes on eideetilise mäluga Bostoni kirjandusprofessor John Baird, kelle erialaks on moodne klassik Ernest Hemingway. 1921. aastal kaotas Hemingway naine Hadley Pariisi rongis ära kohvri kirjaniku esimese romaani ja hulga lühijuttude käsikirjadega. Baird, kes teab peast kogu Hemingway loomingut, otsustab romaani kirjandusliku nalja korras ise uuesti kirjutada. Siis aga võtab temaga ühendust Hemingway näoga võõras, kes keelitab teda ettevõtmisest loobuma. Selgub, et Hemingway käsikirja võltsimine võib drastiliselt muuta ajalugu. Pole üldse imekspandav, et ühel hetkel leiab Baird end 1921. aasta Pariisi rongilt, kupeest, kuhu on parajasti kiirustamas Hemingway naine Hadley.
Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu
Ray Bradbury raamatusse on koondatud ta kuulsaimad 1940. aastate lühilood, millele ta on lisanud paar uut ja saanud kollaažromaani, milles on ehedat lapsepõlvenostalgiat ja halloweeni-igatsust. Selles tegutseb surematu ja üleloomulike võimetega Elliottide perekond, kes elavad sajandeid vanas majas. Nende hulka kuuluvad öösiti taevalaotustes lendav nahkhiiretiibadega onu Einar, igavesti magav Cecy, kes suudab teiste inimeste kehasid üle võtta, ja teisi poolmütoloogilisi tegelasi. Lisaks kuulub lapsendatuna perre ka surelik poiss Timothy, kes sooviks samuti, et talle maitseks vampiiri kombel verd juua, et ta oleks surematu, kuid kes peab leppima ajaliku eluga.
Kuidas saada kirjanikuks?
Kolme raamatu autor Taavi Kangur selgitab selles raamatus vaimukalt ja asjatundlikult, kuidas saada kirjanikuks. "Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi. Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid. Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.