Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUBussijaamas on Valgre Raimond
Contra luule on ikka innustust saanud nii rahvalaulust kui popmuusikast ja igasugustest muudest kaunitest kõladest. Siin raamatus kohtuvad laul ja kalambuur, ehk meie kõigi poolt armastatud laulude read on keeratud õige kummalisse rüüsse.
Kirgastumine
Timofei Rudenko meediumianne viis ta võidule Venemaa telekanali TNT menusaates „Selgeltnägijate tuleproov”. Kuidas andekas meedium arendas oma selgeltnägemisvõimeid? Mida tunneb hing pärast surma? Kuidas vabaneda hirmudest? Kuidas õppida hüvasti jätma, andeks andma endale ja lähedastele ning elu tervistama? Sellest kõigest räägib autor oma raamatus. See on avameelne jutustus elust täis dramaatilisi sündmusi. Inimese lugu, kes leidis tee pimedusest valgusse.
„Kui ma näen, kuidas minu võimed aitavad inimeste saatust paremaks muuta, siis saan aru, et kõik pole olnud asjata. Tasus minna „Selgeltnägijate tuleproovile” ja võita. Kõigi nende inimeste pärast.”
Tritonus
Kaasaegne ja hingeliigutav lugu elust saarel – muusikast ja kogukonnast, õnnestumisest ja üksindusest –, mida on kujutatud võrdselt nii soojuse kui ka tõsidusega. See on lugu muusika ja sõpruse väest, unetusest ja hirmust pimeduse ees. Elus pettunud tippdirigent Thomas Brander on saarele ehitanud uhke villa Casa Tritonuse, kus loodab leida pelgupaiga, kuid tema meelerahu näib ohtu seadvat ekstravertne naabrimees. Branden soovib end tunda mehena parimais aastais, kuid tema minapilt pole enam endine. Aeglaselt, kuid kindlalt leiavad tema ja ta naabri, kooli kuraatori Reidar Lindelli omavahelised suhted ühise tooni ning kahe samas eas, kuid põhimõtteliselt üsna erineva mehe vahel tekib tihe sõprus. Saarel elades ei saa jääda anonüümseks, siin jagatakse üksteise rõõme ja kurbust, istutakse samas paadis – isegi siis, kui see lekib. Romaan võngub harmoonia ja dissonantsi vahel, otsides vastuseid kiireloomulistele küsimustele: kuidas saaksime kõigi oma erinevustega koos eksisteerida praegusel ajal? Kas leppimine ja patukahetsus on võimalik, enne kui kõik on möödas? Kjell Westö (sünd 1961) on silmapaistev soomerootsi kirjanik, keda tuntakse enim tema Helsingi-teemaliste eepiliste romaanide järgi. „Põhjamaade romaani“ sarjas on ilmunud tema „Kus kõndisime kunagi“ (2011), „Terendus 38“ (2014) ja „Väävelkollane taevas“ (2018). Westö teostele iseloomulik joon – ajaloosündmuste mõju hapraile ja haavatavaile inimsuhetele – on hästi esil ka selles romaanis, mis ilmub üheaegselt rootsi, soome, taani, norra ja eesti keeles.
Väike viperus
Tulnukate Jareki ja Bleaki plaan oli õigupoolest imelihtne: 1) varastada hinnaline Skooni kivi – tehtud! 2) põgeneda – tehtud! 3) tagaajajad maha raputada – peaaegu! 4) elada mõnel teisel planeedil natuke aega kellegi teise kehas, ehitada uus õhusõiduk, naasta koju, Skooni kivi maha müüa ja ratsa rikkaks saada – ee … kuskil läks vist midagi nihu … Pärast koduplaneedil sooritatud kuritegu on Jarek ja Bleak plindris, kuna neid asuvad jälitama korrakaitsjad. Tagaajajate maharaputamiseks otsustatakse varjuda ühel tagasihoidliku arenguga planeedil – Maal. Oodatud rikkakssaamine osutub aga oodatust keerulisemaks, kuna tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (olgu-olgu: mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri, kui koduplaneedil tuntakse sind kobakäpast mehaanikuna? „Väike viperus” pakub muheda nägemuse intelligentsete liikide vahelisest suhtlusest ning esitab lugeja fantaasiale lõbusa väljakutse. See on Johannes Kivipõllu neljas teos. Varem on ilmunud romaanid „Pööris” (2018), „Põrge” (2018) ja „(Vaba)surm” (2020).
Soo
Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku. Väljakutsed, mida lugu tegelastele esitab, ei oleks tänapäevalgi kergete killast ning kui erinev see Lutsu-aegne Eesti maaelu tänasest ongi. Sohu või metsa eksitakse ikka ja kohalik pätt või ott võib vabalt nüüdki hõlma hakata, oma nõuda ja linnavurlest suvitajat tagas koju kihutada, eriti kui tüdrukud on mängus.
Viimane piisk
Õnnetus ei tule kunagi üksi, teadis vanarahvas öelda. Seda saab tunda ka Markus, keda tabab korraga mitu jama: ülemus on rahulolematu, abikaasa kuidagi võõraks jäänud, enesehinnang kipub kiiresti allamäge veerema. Kui siis ämm tuleb välja täiesti uskumatu süüdistusega, tunneb Markus, et eluisu hakkab ära kaduma. Just sel kõige hullemal ajal saabub tema ellu ootamatult Liisa – naine, kes sipleb samamoodi probleemidepuntras ja oskab seetõttu ära tunda ja aidata meest, kelle kannatustekarikas hakkab täis saama. Kahekesi proovivad nad tulla toime muredeportsuga, millest jaguks kümnele. Aga armastus ja teineteise hoidmine, elutahe ja soov mitte alla anda aitavad nad lõpuks taas valguse kätte.
Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).
Maja mäletab
Selle raamatu peategelane on maja. Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele. Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud.
Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).
Vabadusekunstnik
Maailmas, mis on kõhedust tekitavalt meie omaga sarnane, arreteeritakse noor naine Amalantis selle eest, et ta julges esitada küsimuse: kes on see vang? Kui Amalantis kaob, asub tema armsam Karnak naist otsima. Mees otsib algul meeleheitlikult, hiljem kasvava enesekindlusega. Et armastatu leida, peab ta esmalt mõistma naise esitatud küsimust. Otsingud viivad Karnaki hirmuäratavasse maailma, mis on tulvil valesid ja rõhumist, maailma, mille südames asub Vangla. Ühtäkki mõistab Karnak, et ta ei ole ainus, kes tõde taga ajab.
See romaan on ühtaegu kirglik üleskutse õiglusele ja teravapilguline uurimus sellest, mis ohustab vabadust tõejärgses ühiskonnas.
Ben Okri (snd 1959) on Nigeeria päritolu Briti kirjanik, luuletaja ja aktivist. Tema sulest on ilmunud 11 romaani, millest kuulsaim, „Näljutatud tee” (e.k 1998) võitis 1991. aastal Bookeri preemia. Tema teoseid on tõlgitud enam kui 27 keelde ja ta on võitnud mitmeid auhindu. Eesti keeles on ilmunud ka Okri romaan „Jumalaid hämmastades” (2012) ja luulekogu „Aafrika eleegia” (2014).
Viimane vaimudetund
Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”. Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all. Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.