Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKadunud poja tagasitulek. Kolmas raamat
Rian Becket on lahinguõudused üle elanud ainult selleks, et leida oht oma kodule palju lähemal… Jäetud ilusa Lisette’i põetada, hoolitses neiu iga tema vajaduse eest, aidates tal unustada sõjaõudused. Kuigi Lisette mängis oma osa hästi, pani Rian Becketi intuitsioon teda uskuma, et selles noores naises on rohkemat, kui silma paistab.
Sõnumitoojad
Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.
Vana arm ei roosteta
Kõigepealt tuleb armastus, siis abielu…
või vähemalt nii arvas Gracie neljateistkümne aastasena. Ta oli nii üle pea armunud kaheksateistaastasesse südametemurdjatesse Rileysse, et see tegi temast lausa linnalegendi. Ja nüüd, mil Gracie on täiskasvanud, ei lase unise Los Lobose väikelinnakese kohalik rahvas tal oma noorusarmastust kuidagi unustada. Ja kuidas olekski see võimalik, kui ta Rileyga igal sammul kokku satub?
Raamatukogu telefoniputkas
Maaliline külake Cotswoldis on ideaalne pelgupaik tööstressist vaevatud ja läbipõlenud Lucyle. Pealegi tal vedas – olematu üüri eest õnnestus leida igati sobiv majake. Tal pole tarvis teha muud, kui hoida silma peal oma erakordselt krapsakal ja sihikindlal, veidi üle üheksakümnesel naabril Buntyl. Lucyl on plaanis koos oma West Highlandi terjeri Hamishiga lihtsalt puhata, lõõgastuda, lugeda ja igasugu argiaskeldused unustada. Aga Little Maudley küla elanikel on teised mõtted ja peagi on ta osaline plaanides, mille tulemusel peab likvideerimist ootavast vanast telefoniputkast saama vabatahtlike toel tegutsev raamatukogu. Kohalikele abiks olles saab naine sõbraks puuonne ehitava Samiga ja külaelu võlud hakkavad talle tasapisi meeldima. Lisaks tundub, et ka Buntyl on telefoniputkaga oma suhe, ja tasapisi hakkavad päevavalgele tulema saladused, mida vana naine on varjanud aastakümneid … „Raamatukogu telefoniputkas“ on soe ja tujutõstev lugu uutest algustest, mis viib lugeja maalilise külaelu keskele. See elurõõmust pulbitsev raamat keskendub sellele, mis on elus oluline: sõprusele, armastusele ja kogukonnale. Lugeja ette astuvad usutavad ja elutruud tegelased maailmas, kuhu igaüks meist tahaks paariks tunniks pageda.
Surm Dordogne'is
Dordogne’i müsteeriumidest räägivad miljonid lugejad üle maailma. Miks see nii on ja millised valgustkartvad saladused Prantsusmaa idüllilises St Denis’ linnakeses ringi hiilivad, selgub politseiülem Bruno juhtumite esimeses osas. Turupäev iidses St Denis’s Edela-Prantsusmaal. Euroopa Liidu hügieeniinspektorid on kamminud Prantsusmaa turge, samal ajal kui kohalikud peidavad kodus keelatud juustu ja sõimavad Brüsseli bürokraate gestaapoks. Politseiülem Bruno Courreges toetab nende vastupanu. Ehkki siin, kunagises Prantsuse vastupanuliikumise Vichy tagalas, on sellised sõnad nagu „gestaapo“ ja „vastupanuliikumine“ endiselt väga valusad. Kui leitakse mõrvatuna vanem meesterahvas, ühe sisse rännanud Põhja-Aafrika perekonna pea, langeb kahtlus kohaliku tohtri pojale, kes tabatakse otse teolt, kui ta natsisümboolika keskel seksimänge harrastab. Aga Bruno selles teoorias nii veendunud ei ole, tema kahtlustab kuriteo juuri ulatuvat Prantsuse lähiajaloo kõige piinavamasse perioodi, Teise maailmasõja aega, kui valitsesid õudused ja reetmine, mis ässitasid vennad vendade vastu. Tema ülesanne on tapja paljastada – aga kas St Denis’ elanikud lasevad tal selleks minevikus tuhnida? Esimene raamat rahvusvahelist tunnustust kogunud sarjast, mille peategelane on politseiülem Bruno.
Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab
Tõlkinud Kersti Unt Toimetanud Triin Kaalep Kujundanud Villu Koskaru 440 lk Kirjastus Tänapäev
Selles kogumikus on kohtunik Di juhtumid, mis varem ilmunud raamatutes “Hiina kullamõrvad” ning “Kohtunik Di töötab”.
“Hiina kullamõrvad” toimub aastal 663, kui kohtunik Di otsustab Hiina pealinnast ümber asuda Penglai provintsi ringkonnakohtunikuks. Tema eelkäija sellel ametipostil, kohtunik Wang, on tapetud. Juba teel uude elukohta rünnatakse kohtunik Di saatjaskonda. Di asub lahendama mõrvalugu ning kohtub uurimise muuhulgas ärakaranud pruudi, filosoofi ja veidrate korealastega.
Kogumiku teises pooles „Kohtunik Di töötab“ on kaheksa salapärast juhtumit. Muuhulgas uurib Di kahtlast enesetappu; pandimajapidaja, luuletaja ning akrobaadi mõrvu ja puutub kokku tatari sõdalastega. Raamatu lõppu on lisatud kõigi kohtunik Di juhtumite kronoloogia.
Robert Hans van Gulik (1910-1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid. Peale selle, et tegu on kriminullide klassikaga, kirjeldavad kohtunik Di juhtumid värvikalt ja huvitavalt ka Vana-Hiina eluolu.
Rahva Oma Kaitse 25
Kujundanud Villu Koskaru
Kirjastus Tänapäev
„Rahva Oma Kaitse“ on kogumik Mart Juure ja Andrus Kivirähki poolt kahasse kirjutatud lugusid 1990ndatest, umbest samast ajast kui alustas samanimeline palavalt armastatud ja vihatud raadiosaade. Niiske terekäe ulatavad Päästeameti sotsioloog Uno Kesa, Tartu alkohoolikud, menukirjanik Osvald Mütakas, saatejuht Elukapten, Krõõt ja Pearu ning paljud teised.
Kunagi jalutasime Andrusega öises Haapsalus mööda puiesteed ja puhusime juttu. Pargipingil kügeles keegi neiu, kes oli ametis oksendamisega. Tuttavaid hääli kuuldes tõstis neiu pea, fokusseeris tohutu pingutusega silmad ja ütles pehmel keelel: „Ma tean küll, kes te olete. Te olete… see noh.. Möla-maffia!” Ja oksendas edasi. Mart Juur
Hakatuseks peab ütlema, et sellel raamatul pole mitte midagi pistmist samanimelise raadiosaatega. Siit ei leia pikantseid mälestusi elust raadiomajas ega kuulsamate saadete stenogramme. Lihtsalt on nii, et kui näiteks Paul McCartney ja Ringo Starr otsustaksid avada saiapoe, siis pandaks selle nimeks loomulikult The Beatles, olgugi et saiadel pole ansambliga mingit pistmist. Ja kui meie Mardiga midagi ühiselt teeme, siis meie koondnimetuseks on üsna loogiliselt „Rahva Oma Kaitse”. Mida ma mäletan, on see, et need tekstid sündisid umbes nii, nagu sünnib improvisatsiooniline džäss. Mingid tüübid hakkavad jämmima ega oska ise ka aimata, kuhu nad välja jõuavad.
Andrus Kivirähk
Rahvas
Kui Mau jõuab tagasi kodusaarele, avastab ta, et on oma rahvast ainsana alles. Hiidlaine on võtnud temalt kõik lähedased ja pühkinud minema tema koduküla. Jäänud on ainult Esiisad, kes karjuvad Mau peas ja kamandavad teda. Kuid hiidlaine ka tõi midagi: metsa on ilmunud tohutu suur kanuu, mille pardal elutseb kummaline viirastustüdruk. Viirastustüdrukul on väga palju riideid, kuid pole varbaid, ja kohe esimesel kohtumisel kingib ta Maule lahkelt sädemetegija. Daphne, ainus ellujäänu „Armsa Judy” pardalt, kahetseb peaaegu kohe, et püüdis kohalikku poissi maha lasta. Õnneks oli püssirohi märg ja püstol tegi ainult sädeme. Daphne on kindel, et tema isa, kuningliku perekonna kauge sugulane, tuleb teda päästma, esialgu aga paistab, et ta peab leppima ainult Mau ja laeval olnud ropusuise papagoi seltskonnaga. Üheskoos püüavad nad sepistada uue rahva ja saavad seejuures teada mõndagi põnevat ja vajalikku, näiteks kuidas lüpsta siga ja miks maksab õlle sisse sülitada.
Terry Pratchett on ise öelnud, et kui on üks raamat, mille kirjutamata jätmist ta oleks kibedalt kahetsenud, siis oleks see just „Rahvas”. Teosel pole seost autori teiste sarjadega, kuid nagu ikka Pratchetti puhul, on tegemist inimliku, targa, põneva ja naljaka raamatuga, mis ei alahinda lugejat.