Contrale on ikka meeldinud enda luuletustes kasutada nii-öelda mitte viisakaks peetavaid sõnu. Et sellistel luuletustel on oma austajaskond, aga need kipuvad teiste hulka ära kaduma, otsustas Contra neile vastu tulla, et ei peaks „saia seest noaotsaga rosinaid taga ajama“, vaid saaks nö roppudest luuletustest korraliku doosi korraga kätte.
Kord südatalvel, kui lumehelbeid langes nagu sulgi taevast, istus kuninganna eebenipuust raamiga akna all ja õmbles. Nii istudes ja aknast välja vaadates torkas ta endale nõelaga sõrme ja lumele langes kolm tilka verd. Punane oli valgel lumel nii kaunis, et kuninganna mõtles endamisi: „Ma sooviksin endale last, kelle nahk on valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.“ Aasta pärast sündiski kuningannale täpselt selline tütar. Lapsukese nahk oli valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.
“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega. Maarja Kangro
Ella Valter on veidrikust vanaproua, kes kogub äravisatud toataimi. Renate Grünberg on pereajakirja peatoimetaja, kes otsib argistest seikadest väikseid imesid. Joonatan Klaassen on noor fotograaf, kes üritab saada üle õnnetust armastusest. Juhus viib nad kokku.
“Verihurmade aed” on raamat lähedusest, läheduse haprusest ja lõputust lootmisest, mis kujundab elusaatusi. Kolme värvika tegelase lugu otsib puutepunkte inimeste vahel, kelle maailmanägemine ja arusaamad tugevasti erinevad. Raua irooniline pilk seguneb omapäraselt poeetilise helgusega, mis saadab tema tegelaste õnnetumaidki hetki.
"Verihurmade aed" on Piret Raua teine romaan, 2018 sügisel ilmus «Initsiaal purjeka ja papagoiga».
Lastekrimka „Professor Must“ on Mika Keräneni viies seiklusjutt, mis räägib Supilinnas tegutseva laste salaseltsi seiklustest. Seekord lahendavad lapsed Professor Musta pesuköögi müsteeriumi. Lugu algab sellest, kuidas Sadu on roninud oma lemmikpuu otsa ja kuuleb kogemata pealt telefonivestlust, mis äratab tema detektiivivaistu. Suure valge habemega mees räägib oma abilisele, et kui politsei saaks teada, millega nad oma pesuköögis tegelevad, pandaks mõlemad Rootsi kardinate taha. Mis pesuköögis toimub, selle selgitab välja salaselts Ramps ehk Olav, Anton, Reilika, Sadu ja Mari ja Prantsuse buldog Mati.
Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Ülesanne pole aga sugugi kergete killast, kuna vastust küsida tuleb kummitustelt.
Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. Käesolev raamat on uue sarja esimene seiklus. Loeb Liis Lass.
Autor Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Salapärane lillenäppaja“ on tema neljas järjestikune raamat, mis jutustab Tartus, Supilinnas tegutseva „kriminalistikaga“ tegeleva laste salaühingu seiklustest. Seekord peavad lapsed selgitama välja, kes varastab Suplinnas lilli just siis, kui linna oodatakse külla Soome presidenti. Nutikad lapsed seavad vargale lõksu, mille ta neelab koos konksuga. Aga see on alles salaseltsi suurima seikluse algus, sest mitte keegi ei saa aru, miks Soome presidendi tütar näib seotud vargustega. Mika Keraneni esikromaani Varastatud oran˛ jalgratas (2008) põhjal esietendus 2010. aasta detsembris Eesti Draamateatris samanimeline lasteetendus. Autori teine romaan Peidetud hõbedane aardelaegas pälvis Kultuurkapitali 2009. aasta preemia. Mõlemad raamatud on tõlgitud ka soome keelde. Loeb Piret Krumm.
Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima.
Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt. Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu. Loeb Katrin Pärn.
Peategelased on Claude Chevalier, Vic (Claude’i vend), Helen, Katerina , Mirjam, Michelle. Noore ambitsioonika kirjaniku Claude Chevalier’ armastuse ja eneseotsingud, tema arengulugu, mis lõpuks kuhugi välja ei vii. Tegevus toimub peamiselt New Yorgis. Kergem ja sõbralikum teos. Loeb Taavi Eelmaa.