Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUPeeter ja mina
Esimese klassi tüdruk Ingel ja tema suur vend Peeter sattuvad alailma plindrisse. Muidugi kogemata ja ilma pahade kavatsusteta. Mängutuhinas lihtsalt juhtub vahel nii, et elutuba mattub tolmukihi alla, naabritädi koeral läheb kõht lahti, naabrionule lendab sodi selga, isal murdub hammas pooleks või emale kukub tort sülle. Kristiina Kassi naljakaid Peetri-lugusid on varem ilmunud ajakirjas Hea Laps.
Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus. Tegemist on esimese osaga keskaegsetest krimiromaanidest. Järgmistena peaksid gooti kriminaalromaani sarjas ilmuma „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”, „Apteeker Melchior ja templirüütli testament”, „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”, „Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi”. Loeb Andres Roosileht.
Teraspoiss
Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?
Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga. Loeb Toomas Lunge.
Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood.
Kriminaalloo „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ tegevus viib lugeja 1828. aastasse ja mitmesse mõisa, mis jäid praeguse Lahemaa rahvuspargi maadele. Enamik raamatus mainitud mõisahooneid on praegugi alles. Kriminaalne liin on puhtalt autori väljamõeldis, kuid teosesse on põimitud ka mitmeid sündmusi, mis neis mõisates toona tegelikult juhtusid. Ajastutruult on püütud kirjeldada toonast eluolu, õhustikku ja hooneid, tegelaste käituminegi vastab igaühe seisusele ja staatusele. Ilusal maihommikul avastatakse Oandu karjamõisa keldrist Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha, kuigi seal peaks olema hoopis saeveskis õnnetult hukkunud töömees. Salapärase mõrvaloo peab lahendama Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, sest ta on kohaliku meeskohtu assessor ja talle kuulub Oandu karjamõis. Asja aitavad tal uurida naabermõisa Annikvere veidi ebatavaliste kommetega preili Maria Juliana von Nottbeck ja ülikoolikaaslasest mõisavalitseja Wagner.
Lui Vutoon
Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. «Lui Vutoon» on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud. Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha. Loeb Taavi Eelmaa.
Minu kuninglikud kaelkirjakud
Eeva Park (snd 1950) jagab oma mälestusi kirjanikest, kellega ta on kohtunud, suhelnud ja lähedaseks saanud. Puutunud luuletajate, kirjanike ja tõlkijatega kokku juba varasest lapsepõlvest, on tal meeles vahetuid mälestusi eri põlvkondade esindajatest, keda nüüd ajas tagasi vaadates näib lahutavat terve igavik. Raamatust aimub ka põhjus, mis sellise mulje tekitab. Mõnusalt vahendatud ja helgena mõjuvatesse lugudesse lõikub taustalt Eesti 20. sajandi loomeinimeste saatus, ajaloo vapustuste ja 1950. aastate ideoloogilise tagakiusamise mõju. Loeb Külli Palmsaar.
Elupõletajad
Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada. Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud! Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu
Eia seiklus Tondikakul
„Eia seiklus Tondikakul“ räägib 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.
Tegemist on südamliku ja puudutava looga, millega tahame lastele öelda, et selleks, et muuta maailma, ei pea olema superkangelane, lahendama kuritegusid ega võitlema lohega. Iga väiksemgi heategu jätab olulise jälje. Loeb Mirtel Pohla.
Maya
Lasteraamat «Maya» on ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn. Raamat kujutab kelgukoera kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. Sündmused algavad päevast, kui Maya saab endale päris kodu. Maya tutvub erineva välimuse ning iseloomuga koertega. Koduvälised seiklused vahelduvad südamliku ja humoorika pereeluga, milles Mayal on kandev roll. Ta valvab kodu ja õpetab lapsi, püüab olla igati tubli koer, et kogu pere tunneks temast sama palju rõõmu kui tema perest.
Loeb Liisa Pajusaar.