Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

külades, millel polnud valgust ega nägu, vaakumas kottide all, mis on raskemad kui inimene, kõikumas ühest küünist teise, sõimus, ähvardustes, sinna, tänna, metslastena, kellel polnud mingit lootust lõpetada teisiti kui sitas, surmaohus, tülgastuses teadmisest, et sind on piinanud, vereni alandanud hord mõrvarlikke hulle, kes ei suutnud enam järsku teha midagi muud, mitte üks neist, kui tappa teisi ja lasta teistel ennast tappa, teadmata, miks.

      Kahe sõnnikuhunniku vahel lõpuks pikali maas, ja siis larakas sõimu, jalaga perse, ja jälle ongi paelamehed sind uuesti üles peksnud, et minna uusi vankreid maha laadima, jälle!

      Küla uputas toidust ja meestest, öö oli pungil rasva, õunu, kaera, suhkrut, kõik selle pidi selga vinnama ja ära tassima, vahet pole, kuhu, igal pool on eskadrone meestega… Moonavoor tõi absoluutselt kõike, ta ei toonud ainult pääsemist.

      Omadega läbi, kukub toimkond lõpuks vankri kõrvale kummuli, ja siis ilmub varustusülem ja virutab oma laterna neile vakladele näkku. See lõualotiga ahv pidi leidma ükskõik millises kaoses hobustele jootmisnõu. Hobused peavad jooma, loomulikult! Aga mina nägin, kuidas neli meest lõõskas unest minestuses, kaelast saati, persed ja kompanii, otse vees.

      Peale jootmiskohta tuli uuesti üles leida see talu ja see tänav, kust sa olid tulnud, ja kuhu sulle tundus, et olid jätnud salga. Kui sa midagi ei leidnud, siis võisid veel kord üheks tunniks kuhugile seina äärde pikali kukkuda, kui seda tundi veel oli jäänud. Mida siin surmamõistetu ametis pirtsutada, sa pead tegema näo, nagu elu läheks edasi, ja see ongi kõige raskem, see vale.

      Ja siis asusid moonavankrid jälle teele tagala poole. Põgenedes koidu eest, keeras voor uuesti tagasi, kääksudes kõigist oma kõveratest ratastest, ta läks, kaasas minu palve, et ta kätte saadaks, tükkideks tehtaks, maha põletataks, juba sellelsamal päeval, nagu vahel on sõjapiltidel, et ta ära rüüstataks, maa pealt igaveseks pühitud saaks, kõik tema gorilladest sandarmid, hobuserauad, laternaga vehkijad, toimkonnad, mis ta kaasa tõi, ja läätsekotid ja jahu, mida me mitte kunagi ei jõua leivaks küpsetada, et ma teda enam mitte, mitte kunagi ei näeks! Sest kärvata võib talumatust väsimusest või mõnel muul viisil, kõige piinarikkam viis selleni jõuda on tassida nii palju kotte, et täita nendega öö.

      Kui need kääksuvad monstrumid kätte saadaks ja pilbasteks taotaks, jätaks nad vähemalt korraks meid rahule, ja isegi kui see oleks ainult üks terve öö, siis saaksime magada ühe terve öögi, kogu kehast ja hingest!

      See moonavoor, üks õudus lisaks, väiksem koletis suure, sõja, kukil! Ees, taga, külje peal, igal pool olid elajad. Neid oli pandud igale poole! Karistust ootavad surmamõistetud, tappis meid tohutu soov, ainult magada, ja kõik ümber oli sellele lisanduv kannatus, aeg ja pingutus süüa. Üks ojanireke, üks majasein, mis nagu tuttavana tundus… Me võtsime lõpuks lõhnadki appi, et omade taluni jõuda, mahajäetud sõjakülades olime muutunud koerteks. Kusjuures kõige parem teejuht oli sitahais.

      Moonavarustuse ülem, terve rügemendi vihkamise valvur, hetkel kogu maailma kuningas! See, kes räägib tulevikust, on kelm, kõik, mis on tähtis, on praegu. Järeltulevatest põlvedest rääkida on sama, mis vakladele kõnet pidada. Veltveebel valvas sõjaküla pimeduses inimlojuseid värskelt avatud suurte tapamajade jaoks. Ta oli kuningas! Elagu surma kuningas veltveebel Cretelle! Olgu ta tervitatud! Kõige võimsam olend! Ainus sama võimas olend on veltveebel vastaste pool.

      Külast ei jäänud mitte midagi järele, ühtki elavat hinge, ainult hirmunud kassid. Mööbel puruks, tükkideks, ja toidukatelde alla, toolid, tugitoolid, puhvetid, suured, väiksed, kõik läksid loosi! Ja kõik selle, mis oli võimalik seljas minema tassida, võtsid sõdurid kaasa. Kammid, väiksed lambid, tassid, tühine kribu-krabu, isegi mõrsjapärjad, kõik läks, mitte midagi ei jäetud! Nagu neil oleks veel aastaid elada! Nad varastasid unustuseks, et teha nägu, nagu oleks veel aega. Lollakas inimloom.

      Kahurituli polnud nende jaoks muud kui harilik müra. Sellepärast sõjad saavadki kesta. Isegi need, kes on sõjas, isegi otse, üdini selle keskel, ei suuda aru saada, mida nad teevad. Kuul kõhus, oleks nad ikka tee pealt vanu sandaale üles korjanud: äkki „kulub marjaks”! Jah, lammas, külili maas, närib kah veel surmaagoonias rohtu! Enamik inimesi sureb alles kõige viimasel hetkel, aga mõned hakkavad surema juba varem, juba kakskümmend, kolmkümmend aastat enne. Selle maailma õnnetud.

      Mina polnud kah mingi eriline tarkpea, aga ma olin küll nüüd juba piisavalt praktiliseks muutund, et elu lõpuni argpüks olla, üdini! Ilmselt just selle suure otsuse pärast paistsin ma väga rahuliku inimesena. Ma ei tea, igatahes mõjusin ma paradoksaalsel kombel isegi kapten Ortolanile niivõrd usaldusväärse mehena, et ta otsustas sel ööl anda mulle eriti vastutusrikka ülesande. Asi oli nimelt nii, nagu ta mind kõrvale kutsudes ütles, et mul tuleb ratsutada enne päevavalgust Nocturne-sur-la-Lysi, kangrute linna, neliteistkümmend kilomeetrit meie külast eemal, ja seal kindlaks teha, kas vaenlane on sees või ei. Hulk patrulle oli sinna juba hommikust peale saadetud, kõigil risti vastupidised andmed! Kindral des Entrayes hakkas juba kannatust kaotama! Selle luureretke puhuks lubati mul valida rügemendi kõige vähem mädanend hobune. Ma polnud juba kaua üksi olnud. Nii oli mul tunne, nagu ma hakkaks reisile minema. Pääsemine, illusioon.

      Teele asudes olin ma nii väsinud, et ei suutnud enda tapmist enam piisava täpsuse ja detailidega ette kujutada, ehkki tõesti püüdsin. Ma liikusin puu juurest puu juurde, vanaraud mu ümber kolises ja kolksus. Juba minu ilus saabel üksinda tegi müra terve suure klaveri eest. Haletsusväärne võib-olla, aga groteskne igal juhul.

      Mille peale kindral des Entrayes ometi mõtles, kui ta mind niimoodi trummitaldrikuid täis riputatuna vaikusesse saatis? Minu peale igatahes mitte.

      Räägitakse, et asteegid oma päiksetemplites olevat ohverdanud oma vihmajumalale kaheksakümmend tuhat usklikku nädalas, et see neile vihma saadaks. Selliseid asju on raske uskuda, kuni sa pole sõda näinud. Aga sõjas saab järsku kõik selgeks, ja asteekide viha teise inimese vastu, see on seesama, mida minu alandlike soolikate suhtes pidi tundma see nimetatud kindral Céladon des Entrayes, kes teenistusredelil aste-astmelt kõrgemale tõustes oli saanud omamoodi konkreetse kehaga jumalaks, mingiks koletislikuks nõudlikuks väikeseks päikeseks.

      Mul jäi ainult üks väike lootus, vangi langeda. See oli habras lootus, niidiots! Juuksekarv öös, sest absoluutselt miski siin ei soodustanud viisakaid tervituslauseid! Kuul tabab sind sellistel hetkedel kiiremini, kui kaabu jõuad tõsta! Ja üldse, mida ma oskakski öelda juba põhimõtteliselt vaenulikule sõdurile, kes on Euroopa teisest otsast tulnud siia spetsiaalselt selleks, et mind tappa?.. Kui ta ühe sekundi kõhkleks (ja mulle sellest piisaks!), mida ma talle siis ütleks?.. Ja kes ta üldse tegelikult oleks? Poesell?.. Vabatahtlik üleajateenija? Aga võib-olla hauakaevaja? Kes ta on tsiviilis? Kokk?.. Hobustel veab, nemad kannatavad sõjas nagu meiegi, aga neil ei kästa sellele alla kirjutada, teha nägu, et nad usuvad sellesse. Hobused on õnnetud, aga vabad. Entusiasm, raisk, on meie räpane privileeg!

      Sel hetkel nägin ma selgelt teed ja selle kõrval porist kasvamas maju, kuupe ja ruute, mida valgustas kuu, suured jääkamakad, kahvatud rahnud… Kas siin ongi lõpp? Kui kaua ma laman veel selles üksinduses, pärast seda, kui nad on minuga arved klaarinud? Enne lõplikku surma? Ja millises kraavis? Millise seina ääres neist? Või teevad nad mulle äkki kohe otsa peale, noahoobiga? Mõnikord lõikasid nad käelabad ära, ja silmad ja muu… Selle kohta liikus igasugu lugusid… Kes teab?.. Hobune teeb ühe sammu… Veel ühe sammu… Kas sellest piisab? Hobune sörgib nagu kaks jalaraudadega kokku aheldatud inimest, nad sörgivad koos, aga imelikult eri taktis.

      Mu süda, see jänes, põues soojas, hüppab oma ribidest võre taga, rapsib, väriseb, lollakas.

      Kui sa hüppad Eiffeli tornist alla, siis sa ilmselt tunned midagi sarnast. Tahaks ennast õhus kinni püüda.

      See küla jättis oma ohud mulle näitamata, aga siiski, mitte täiesti. Ühe väljaku keskel mulises purskkaev, ainult minu jaoks.

      Kõik oli sellel ööl üksi minu päralt. Lõpuks ometi olin ma omanik, minu oma kuu, oma küla, ja oma suur hirm! Hakkasin hobust jälle traavile sundima. Nocturne-sur-la-Lys oli ikka umbes tunni aja kaugusel, kui märkasin äkki ühe ukse kohal varjatud valguskuma. Läksin kohe otse