Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

või?” Naine kes rääkis, ma võisin teda näha.

      „Prantsuse…”

      „Siit alles läksid saksa tragunid mööda, need kõik rääkisid kah prantsuse keelt…”

      „No mina olen tõesti prantslane…”

      „Aa…”

      Ta nagu kahtles selles.

      „Ja kus nad nüüd on?” küsin siis mina.

      „Läksid kaheksa paiku Nocturne’i peale…”

      Ja näitab sõrmega põhja poole.

      Üks noor tüdruk, suurrätt ja valge põll, tuli kah nüüd pimedusest ukselävele…

      „Mis need sakslased teile tegid?” küsin siis mina.

      „Panid ühe maja põlema linnavalitsuse lähedal ja siis tulid ja lõid mu väikse venna surnuks… Virutasid piigiga kõhtu… Ta mängis pont Rouge’il, vaatas, kuidas nad mööda lähevad… Vaadake,” näitas ta. „Ta on seal…”

      Ta ei nutnud. Ta süütas uuesti küünla, mille ma enne olingi põlemast tabanud. Ja tõesti paistis toas väike meremeheülikonnas surnukeha; kael ja nägu, sama kaamed kui seesama küünlavalgus, kumasid kandilisest sinisest kaelusest. Ta oli kägaras, tema käed, jalad ja selg, kõik olid krõnksus. Piigihoop oli talle surma telje löönud otse keset kõhtu. Ema nuttis häälekalt, põlvili seal kõrval. Isa nuttis kah. Ja siis nad hakkasid ahastama. Aga mina tahtsin kohutavalt juua.

      „Kas teil pudelit veini ei ole mulle müüa?”

      „Küsige emalt… Ta teab võib-olla, kas on veel järgi… Sakslased viisid enne hulka veini minema…”

      Ja kaks naist hakkasid midagi omavahel arutama, summutatud häälel.

      „Ei ole midagi järgi!” tuli tütar ukse juurde tagasi teatama. „Sakslased viisid kõik ära! Kuigi me andsime neile juba ise kõvasti…”

      „Jah, tõesti, kus alles jõid,” märkis ema, kes oli korraga nutmise katki jätnud. „Neile meeldib juua…”

      „Jah, kindlasti üle saja pudeli,” lisas isa, ikka põlvili…

      Mina et: „Kas mitte ühtegi pole siis järgi?” Ma ei kaotanud veel lootust, nii hirmus janu oli, just valge veini järele, see on mõru, äratab üles… „Ma maksan…”

      „Ainult paremat veini on,” teatas siis ema. „Viis franki pudel…”

      „Olgu!” ütlesin mina. Ja ma võtsin oma viis franki taskust välja, suure mündi.

      „Mine too üks pudel!” käskis ta hästi vaikselt õde.

      Õde võttis küünla ja tuli varsti kusagilt liitrise pudeliga tagasi.

      Olin saanud oma veini, nüüd jäi üle ainult minna.

      „Kas nad tulevad tagasi?” küsisin mina, kohe jälle rahutu.

      „Võib-olla,” vastasid nad kõik koos. „Kui nad tulevad, panevad kõigele tule otsa. Nii nad ütlesid, kui ära läksid…”

      „Ma lähen vaatan seda asja.”

      „Te olete vapper mees… See on õige tee!” Isa näitas käega Nocturne-sur-la-Lysi poole… Ta tuli isegi tee peale välja, vaatama, kuidas ma lähen. Tütar ja ema jäid kartlikult sisse, koos väikese laibaga.

      „Tule tagasi,” hüüdsid nad talle majast. „Tule ometi tuppa, Joseph, mis sul on seal tee peal asja…”

      „Te olete vapper mees,” kordas isa, ja surus mu kätt.

      Ratsutasin siis edasi põhja poole.

      „Ärge öelge neile, et me ikka siin oleme!” Tütar oli samuti välja tulnud ja hüüdis mulle järgi.

      „Küll nad homme näevad ilma minutagi, olete siin või ei!” Mind näris kahetsus, et olin neile oma viiefrangise andnud. Need sada sou’d olid nüüd meie vahel. Sajast sou’st juba vihkamiseks piisab, sooviks, et nad maha kärvaksid, kõik. Kuni on veel sada sou’d, seni maailmas armastust üle ei jää.

      „Homme?” kordasid nad kahtlevalt…

      Homme oli ka nende jaoks kusagil kaugel, see ei tähendanud eriti midagi, see „homme”. Meie kõigi jaoks taandus kõik sellele, et elada üks tund veel, ja üks tund lisaks maailmas, mis on ainult suur mõrv, see on juba fenomen.

      Enam ei läinud kaua. Ma ratsutasin ühe puu juurest teise juurde ja ootasin iga hetk, et keegi hüüab mind kuskilt, et mind lastakse maha. Aga mitte midagi ei juhtund.

      Kell pidi olemas umbes kaks öösel, mitte rohkem, kui ajasin hobuse kõnnil ühele kõrgemale künkale. Sealt nägin korraga enda all pikki ridu põlevaid gaasilampe, ja esiplaanil rongijaama, üleni tuledes, vaguneid, puhvetit, kust ei kostnud ometi mitte ühtegi heli… Vaikus. Tänavad, puiesteed, laternad, kaugemal veel tulede paralleelsed read, terved kvartalid järjestikku, ja ümber selle pimedus, ahne tühjus, kõik see seal minu ees, nagu oleks linn kõigi oma tuledega öösse ära kaotatud. Ronisin sadulast maha ja istusin väiksele kingule, seda kõike korralikult vaatama.

      Ikka ei saand aru, kas sakslased on Nocturne’is või ei, aga tulekahju igal juhul ei paistnud, tavaliselt nad panevad linnale tule otsa, kui nad sees on, nii et kui nad seal ikkagi olid ja tuld otsa polnud pannud, pidid neil omad plaanid olema.

      Kahureid polnud samuti kuulda, kahtlane.

      Mu hobune tahtis pikali heita. Ta sikutas valjaid ja ma pöörasin selle peale ümber. Kui uuesti linna poole vaatasin, oli künka juures minu ees midagi muutunud, ei midagi erilist, aga ikkagi nii palju, et ma hüüdsin: „Hei seal! Kes seal käib?..” Varjude muster oli mõne sammu kaugusel minust järsku teine… Seal oli keegi…

      „Mis asja sa karjud nii kõvasti!” vastas mehehääl, raske, roostes, aga selgelt prantsuse.

      Ja kohe sama hooga: „Oled kah oma üksuse ära kaotand või?” Nüüd ma nägin teda. Jalaväelane, mütsinokk ei tea kuidas üles keeratud, nagu sõda oleks juba läbi. Sellest on juba aastaid möödas, aga mul on see hetk ikka täpselt meeles, kuidas tema siluett seal rohu seest ilmus, nagu sõdurikujuline märklaud vanasti laadapidudel.

      Astusime üksteisele lähemale. Mul oli revolver käes. Ma ei tea, miks, aga natuke veel, ja ma oleks lasknud…

      „Kuule,” küsib siis tema. „Sa oled neid näind või?”

      „Ei,” vastan mina. „Aga ma olen siin selleks, et neid näha.”

      „Sa oled 145. tragunist või?”

      „Olen jah, kust ise?”

      „Reserv…”

      „Soh?” ütlesin mina. Ma olin üllatunud, reservist! Ta oli esimene reservist, keda sõjas kohtasin. Me olime kogu aeg olnud regulaarväe meestega. Ma ei näinud ta nägu, aga tema hääl oli teistsugune, nagu kurvem, see tähendab parem kui meil teistel. Seepärast tundsin tema vastu kohe midagi usaldusesarnast. Hääl, see oli midagi, millest kinni haarata…

      „Mulle aitab,” ütles ta. „Ma annan ennast sakslastele kätte…”

      Midagi ei varjand.

      „A mis plaan sul on?”

      Mind huvitas järsku väga, rohkem kui miski muu, kuidas ta kavatseb sellega hakkama saada, et kuidas ta ennast oma arust sakslastele kätte annab?

      „Ma’i tea veel…”

      „Kuidas sa üldse ajama panid?.. Ega see ei käi nii naljalt, et muudkui lähed ja annad ennast kätte!”

      „Ei huvita, ma lähen ja annan ennast kätte ja kõik.”

      „Sa kardad, jah?”

      „Kardan jah, ja üleüldse on see minu meelest kõik täiesti idiootlik, kui sa tahad minu arvamust teada, ja sakslased mulle korda ei lähe, mulle pole nad midagi teind…”

      „Võta