Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

sinna, otse keset teed, olime meie lõpuks seisma jäänud, kolonel ja mina, mina hoidmas tema käsuraamatut, tema kandis sinna käske.

      Kaugel eemal, peaaegu et silmapiiril, oli tee peal kaks musta täppi, kah keset teed nagu meie, aga need olid sakslased, kes olid meid juba veerand tundi järjest lasknud.

      Tema, härra kolonel, võib-olla teadis, miks need kaks seal lasevad, võib-olla sakslased ise teadsid kah, aga mina tõepoolest ei teadnud! Kui palju ma ka ei mõelnud, ma polnud sakslastele kunagi midagi halba teind! Ma olin alati olnud sõbralik ja viisakas. Ma teadsin neid natuke, olin isegi Hannoveri kandis nende juures koolis käinud, lapsena. Olin rääkinud nende keelt. Kari väikesi lärmakaid kretiine, silmad kahvatud ja põiklevad, natuke nagu huntidel, peale tunde käisime lähedal metsas koos tüdrukuid näppimas, lasime seal veel arbaletti ja mängupüssi, neli marka tükk. Jõime magusat õlut. Aga sealt nüüd lihtsalt kukkuda meil kopse sodiks laskma, ilma meiega isegi rääkimata, otse keset teed, siin oli nagu veidike vahet, siin oli terve kuristik! Kõik liiga teisiti!

      Ühesõnaga, sõda oli midagi, millest polnud võimalik aru saada. See ei saanud ju jätkuda!

      Kas nende inimeste sees oli siis midagi erakorralist toimunud? Mida mina kohe üldse ei tajunud? Ilmselt ma ei osanud tähele panna…

      Mina suhtusin neisse küll ikka täpselt samamoodi. Ma oleks nagu tahtnud mõista seda jõhkrust, kõigest hoolimata, aga veelgi rohkem tahtsin ma sealt minema minna, meeletult, absoluutselt, nii selgelt sain ma korraga aru, et siin on mingi kohutav, üüratu eksitus.

      „Sellises jamas pole võimalik mitte midagi teha, siit on ainult võimalik kaduda!” Ainus mõistlik otsus, keset seda kõike…

      Meie peade kohale, kahe millimeetri, ühe millimeetri kaugusele võib-olla koljust, lendasid üksteise järel võbisema pikad tundlikud terasniidid, mis kuule enda järele tõmbasid, ihates sind soojas suveõhus tappa.

      Mitte kunagi elus polnud ma tundnud end nii kohutavalt kasutult kui nende kuulide keskel, päikeses. Üleüldine, üüratu absurdsus.

      Ma olin sellel hetkel kõigest kahekümne aastane. Eemal mahajäetud talud, tühjad kirikud, uksed lahti, just nagu külarahvas oleks üheks päevaks minema läinud, laadapeole valla teise otsa, ja kogu oma varanduse meie kätte usaldanud, maad, vankrid, aisad püsti, põllud, tarad, teed, puud ja isegi lehmad, koera oma ketiga, kõik! Et meil oleks seal hea rahulik teha, mis tahame, kuni nad ära on. Tundke ennast nagu kodus! Tõepoolest kena neist. „Aga ikkagi – kui nad siit ära ei oleks,” mõtlesin mina, „kui siin praegu inimesi oleks, ei käituks me kindlasti niimoodi! Selliste barbaritena! Nende ees me ei julgeks!” Aga siin polnud enam kedagi meid valvamas! Meie üksi, nagu värsked abiellunud, kui kogu rahvas läinud on, ja tegemas uskumatuid roppusi!

      Veel tuli mulle pähe (nüüd olin ühe puu taga peidus), et ma oleks väga tahtnud, et see Déroulède, kellest mulle on nii palju räägitud, tuleks ja seletaks mulle, et mis tema siis teeks, ah, kui ta kuuliga kõhtu saaks?

      Need otsustavalt tee peale käpuli visanud sakslased ei osanud küll eriti lasta, aga kuule paistis neil selle eest jaguvat, kõik salved ilmselt täis! Ei, sõda polnud kaugeltki veel lõppemas! Härra kolonel, seda ma ütlen, demonstreeris jahmatavat rahulikkust. Ta jalutas keset teed kuulitraatide vahel täiesti harilikult edasi-tagasi, nagu ootaks jaamaperroonil sõpra, ainult natuke kannatamatult.

      Mulle maal ei meeldi, ma parem ütlen kohe, mulle on seal alati masendav paistnud, kõik need sopamülkad ümberringi, alati tühjad majad, teed ei vii mitte kuhugi… Aga kui sellele lisandub sõda, on see väljakannatamatu! Mõlemalt poolt teetammi oli hakanud puhuma tuul, tigedalt, paplilehtede iilid kohisesid segiläbi kuiva praginaga, mis eemalt tee pealt meie poole saadeti… Kõik oma kuulid virutasid need tundmatud sõdurid meist lakkamatult mööda, aga samal ajal riietasid nad meid nagu tuhande surmaga. Ma ei julgenud enam liigutada.

      Aga ta oli ju koletis, see kolonel! Hullem kui koer, ta ei suutnud oma surma ette kujutada! Ja selliseid kangelasi pidi selles meie armees veel kõvasti olema, ja täpselt samapalju ka vastaspool! Jumal teab, kui palju kokku? Üks, kaks miljonit, mitu miljonit võib-olla kokku? Ma enam ei kartnud, mind vallutas kabuhirm. Selliste idiootidega võis see põrgulik arulagedus kesta lõputult… Mis neid peaks peatama? Mitte kunagi polnud ma tundnud halastamatumalt kõikide inimeste ja asjade kohtuotsust!

      „Olen ma siis äkki ainus argpüks maa peal?” mõtlesin. Kohutav!.. Uppunud kahe miljoni kangelasliku hullu keskele, kõik hambuni relvastatud, märatsevad? Kiivriga, kiivrita, hobustel, motikatel, kisendavad, autodes, vilistavad, tulistavad, sepitsevad, lendavad, kaevavad, roomavad, ratsutavad, kõik järsku maa peale kinni pandud nagu hullumaja kongi, valmis ära hävitama kõik, mis elab ja hingab, Saksamaa, Prantsusmaa, terve maailma, metsikumad kui marutõbised koerad, sest nad jumaldavad oma raevu ja metsikust, ja koerad seda ei tee, sada tuhat korda metsikumad kui sada tuhat marutõbist koera, ja sada tuhat korda suuremad elajad! Me olime uskumatud! Olin sattunud apokalüptilisse ristisõtta.

      Õuduse suhtes oled neitsi samamoodi nagu naudingus. Kuidas oleksin ma saanud kõike seda õudust aimata, kui ma place Clichylt minema hakkasin? Kes oleks eales ette kujutanud, mida varjab eneses inimese räpane, igavlev, neetud kangelaslik hing, enne kui ta päriselt sõtta sattub? Nüüd olin ma kistud sellesse hullumeelsesse tormamisse massimõrva poole, otse tulle… See tuli sügavalt meie seest… Ja nüüd oli see siin.

      Kolonel ei kergitanud endiselt kulmugi, ma vaatasin, kuidas ta teetammil kindralilt väikesi sõnumeid sai, need seal rahulikult läbi luges, otse kuulide all, ja siis rebis väikesteks tükkideks… Tähendab siis mitte üheski kirjas ei olnud käsku jalapealt need jälkused lõpetada? Kas talle ei öeldud siis tõesti kindralstaabist, et mehed, see on arusaamatus? Mingi kohutav viga? Et midagi läks valesti? Et pidime naljaviluks lihtsalt väikesi manöövreid korraldama, ja mitte sellist verepulma? Aga ei! Mitte sinnapoolegi! „Jätkake, kolonel! Tapke edasi, täpselt samamoodi! Te olete õigel teel!” Seda ilmselt kirjutas talle kindral des Entrayes, meie divisjoni ülem, meie kõigi pealik, nendes sõnumites, mida sidemees talle iga viie minuti järel tõi, iga korraga aina rohekam ja vedelam. Meist oleks võinud hirmus vennad saada. Aga meil polnud aega ka vennastumiseks.

      Tähendab, ei mingit eksitust? See, seal, lasta niimoodi inimesi, pimesi, ükskõik kelle pihta, see ei olegi keelatud? See käis nende asjade hulka, mida kõik võisid teha, ilma et neid korralik koosa ähvardaks! See oli isegi ilmselt heaks kiidetud, õigeks mõistetud tõsiste inimeste poolt, nagu liisutõmbamine, kihlused või ajujaht!.. Siin polnud midagi öelda! Järsku nägin ma kogu sõda. Ma kaotasin süütuse. Sa pead päris üksi temaga silmitsi jääma, nii nagu mina sellel hetkel, et seda elajat näha, otse, tagant, ja profiilis! Sõda oli meie vahel põlema pandud, meie ja nende vahel, kes seal vastas olid, ja nüüd see lõõmas! See huugas nagu elektrivool kaarlambis kahe söetüki vahel! Ja see süsi ei olnud veel niipea kustumas! See neelab meid kõiki, härra kolonel kaasa arvatud, olgu ta nii vägev kloun, kui ta ka tahab, ja kui tal üks kõva surakas vastaste poolelt läbi kõhu käib, ei saa temast halvemat praadi kui minust!

      Surma mõistetud saab olla väga mitut moodi… Ah! Mida ma kõik poleks sellel hetkel andnud, et olla vangis, ja mitte praegu seal, kus ma olin, ma neetud idioot! Et ma oleks näiteks taibanud õigel ajal midagi varastada, kui polnud veel hilja! Inimene ei mõtle! Vangist tuled elusalt välja, sõjast ei tule. Kõik muu on paljad sõnad.

      Kui mul ainult oleks veel aega olnud, aga aega enam ei olnud! Mitte midagi polnud enam varastada! Kui mõnus oleks praegu olnud mõnes väikses hubases vangikongis, kus kuulid lakkamatult ei vihise! Kus kuulid ei vihise üldse kunagi! Ma teadsin ühte vanglat, soojas, päikese käes ootamas! Nagu unes, Saint-Germainis, metsa serval, see oli mulle hästi tuttav, ma käisin sealt tihti mööda, kunagi väiksena… Kuidas inimene muutub! Siis olin ma laps, ma kartsin seda vanglat. Aga ma ei tundnud siis veel inimesi. Enam ei usu ma kunagi, mida inimesed ütlevad või mõtlevad. Ainult inimesi tuleb karta, alati!

      Kui kaua see košmaar peab kestma, enne kui need elajad lõpuks ära on kurnatud? Kui kaua selline märatsushoog võib jätkuda? Kuid? Aastaid? Kui kaua? Võib-olla kõigi nende hullude surmani, viimase kui ühe? Ja kuna sündmused võtsid sellise meeleheitliku pöörde, otsustasin, et ma riskin, ma panen kõik