Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

hobust kogu aeg suistest järgi, nagu suurt koera, aga silla juures, pastoraadi majas, kus oli ainult üks tuba, seal lebas madratsil veel üks surnu, ihuüksi, prantslane, ratsaküttide komandör, näo poolest muide natukene Robinsoni moodi.

      „Jäle, raisk,” ütles Robinson. „Mulle surnud ei meeldi…”

      „Kõige imelikum on see, et ta on natuke sinu moodi: kah pikk nina selline nagu sul ja vanus kah enam-vähem sama…”

      „See tuleb sellest, tead, et me oleme kõik ühtemoodi väsind… Aga oleks sa mind enne näinud… Kui ma käisin iga pühapäev rattaga sõitmas!.. Ma olin ilus poiss, tead! Kus mul olid kobedad sääremarjad! Jalgrattasport on kõva asi! Reielihaseid pumpab kõvasti…”

      Me tulime majast välja, tikk, mille me olime läitnud, et teda vaadata, oli ära kustunud.

      „Näed, ongi liiga hilja, näed!..”

      Kaugel pimedas, linnapiiril, joonis mäeharja juba pikk halli-roheline viirg… Päev! Jälle üks rohkem! Jälle üks vähem! Me peame proovima sellest läbi minna nagu kõigist teistest päevadest, mis olid nagu tsirkuserõngad, iga korraga väiksemad, täis kuule ja plahvatavaid mürske…

      „Kuule, kas sa tuled homme öösel jälle siiakanti?” küsis ta mult, kui me hüvasti jätsime.

      „Ei ole sellist asja nagu homme öö!.. Mis sa mõtled, et oled mingi kindral või?”

      „Ma ei mõtle enam midagi… Ma ei mõtle midagi, kuuled!.. Ma mõtlen ainult, kuidas mitte surra… Sellest on küll… Ma mõtlen, et üks päev rohkem on ikkagi üks päev rohkem!”

      „Nii ta on… Nägemist, vanapoiss, ja õnn kaasa!..”

      „Sulle ka! Võib-olla kunagi veel näeme!”

      Me keerasime kumbki oma sõtta… Ja siis juhtus igasuguseid asju, mida praegu pole enam kerge jutustada. Tänapäeva inimestel on neid juba väga raske mõista.

      5

      Et heas kirjas olla, tuli tsiviilidega kiiremas korras sõbralikud suhted sõlmida, sest nende kurjus, tagalas, mida kauem sõda kestis, aina kasvas ja kasvas. Seda nägin ma Pariisi tagasi jõudes silmapilkselt, ja samuti seda, et nende naised olid kiimas ja vanad, lõuad pärani, ajasid käsi igale poole, kes seeliku alla, kes taskusse.

      Langenutelt päriti tagalas au, ja kuidas sellega viisakalt ja kannatamata hakkama saada, sama hooga.

      Emad, kord põetajad, kord märtrid, ei võtnud enam leinaloori peast, ega pannud käest ka kangelase surmatunnistust, mille ministeerium linnavalitsuse käskjalaga punktuaalselt omanikule kohale saatis. Ühesõnaga, elu läks edasi.

      Matustel tikub väikene kurbuski peale, kenasti väljapeetud, nagu nad on, aga ikkagi mõtled sa ka päranduse peale, ja iseenda peatselt saabuvale puhkusele, ja täitsa kobedale lesele, kellel on särtsakas veri, nagu teatakse rääkida, ja sa mõtled, et sinul on veel pikk elu ees, sa võib-olla ei suregi kunagi… Kes teab?

      Kui sa kirstu järel kõnnid, kergitavad inimesed sulle viisakalt kaabut. See on meeldiv. Siis on aeg viisakalt käituda, väärikas välja näha, mitte kõva häälega nalja teha, olla ainult sisemiselt õnnelik. See on lubatud. Sisemiselt on kõik lubatud.

      Sõja ajal ei tantsitud esimesel korrusel, sõja ajal tantsiti keldris. Rindevõitlejad ei olnud sellele vastu, enamgi veel, neile see meeldis. Või mis, nad kippusid sinna kohe, kui linna jõudsid, ja mitte kellegi meelest ei olnud see kahtlane. Ainus kahtlane asi, see ongi vaprus. Olla vapper oma kehaga? Miks siis mitte nõuda seda ka vaglalt, ta on ju roosa ja kahvatu ja pehme nagu meie.

      Minul isiklikult enam polnud põhjust kurta. Ma olin rindelt minema pääsenud ja minu aktsiad tõusid, ma sain ju haavata ja medali ja kõik. Otse haiglasse toodi mulle see medal! Ja samal päeval panin sellega teatrisse, tsiviilidele vaheajal näitama. Ma lõin seal kõvasti laineid. Need olid esimesed medalid sellel ajal Pariisi peal liikvel. Kõva sõna!

      Seal Ooperiteatri fuajees ma Lolat kohtasingi, oma sõbrannat Ameerikast, ja tema lõi mu silmad ka lõplikult lahti.

      Elus on mõned sellised päevad, mis säravad pikkade kuude reas, kus oleks võinud vabalt üldse mitte elada. See medalipäev Ooperiteatris oli minu elus otsustav.

      Tema, Lola pärast muutusin ma kohutavalt uudishimulikuks Ameerika suhtes, sest ma hakkasin kohe temalt igasuguseid asju pärima, mille peale aga tema vaevu vastas… Ja kui su reis juba niimoodi algab, siis enam sa sellest lahti ei saa…

      Sel ajal, millest ma räägin, pidi Pariisis igaühel kindlasti olema isiklik sõjaväemunder. Ainult erapooletutel ja spioonidel ei olnud oma sõjaväevormi, aga need kaks olid peaaegu üks ja sama. Lolal muidugi oli oma ehtne ametlik vormike, äärmiselt kena, kõik väikesi punaseid ristikesi täis tikitud, varrukad ja väike politseipilotka, ja viimane ta lainelistel juustel alati kelmikalt viltu. Ta oli tulnud meile appi meie Prantsusmaad päästma, nagu ta hotelli direktorile usaldas, ja kuigi ta ei suutnud palju teha, oli ta valmis tegema, mis ta suutis: kogu oma südamest! Me mõistsime teineteist silmapilkselt, kuigi mitte päris üleni, sest südame ind oma igasugusel kujul oli minu jaoks üdini vastikuks muutunud. Ma eelistasin innukat keha, lihtsalt ja labaselt. Südant tuleb karta, kohutavalt, seda olin ma sõjas õppinud. Ja niipea ma seda ei unusta!

      Lola süda oli õrn, nõrk ja patriootlik. Keha oli lahke, väga sensuaalne, ja ma pidin ju võtma ta kogu komplektiga. Ta polnud lõppude lõpuks hullem kui mõni teine, ainult sõda oli meie vahel, see üüratu raev, mis sundis üht osa inimkonnast, armastajad või mitte, teist osa tapamaja poole saatma. Loomulikult olid suhted keset sellist deliiriumi rasked. Mina, kes ma oma paranemist meeleheitlikult venitasin, ja kellest mitte ükski aatom ei tahtnud naasta oma kohale rindevõitluse innustunud kalmistul, minule karjus meie tapatalgu naeruväärsus igal sammul linnas selgelt näkku. Ainult üüratu kavalus laiutas kõikjal!

      Ja sellegipoolest oli mul vähe šansse eluga pääseda, mul polnud mitte mingeid tutvusi, mis olid ellujäämiseks hädavajalikud! Mina tundsin ainult vaeseid, see tähendab neid, kelle surm ei huvita kedagi. Lola abil peidupaika loota leida polnud mõtet. Ta oli halastajaõde, jah, seda oli ta tõesti, aga sõjakamat olevust kui see armas laps ei olnud võimalik ette kujutada, ehk kui ainult Ortolan välja arvata! Võib-olla enne seda, kui ma olin tulnud läbi kangelaste verise hakklihamasina, oleks see tema väike Jeanne d’Arci stiil mind elevile ajanud, ma ei tea, võib-olla oleks see ka mind tema kodumaausku pöörata suutnud, aga nüüd, alates sõttaminekust place Clichylt, oli igasugune kangelaslikkus, olgu sõnades või tegudes, mulle absoluutselt eemaletõukav. Tõeline foobia! Ma olin terveks saanud, täiesti terveks.

      Et tagada Ameerika Ekspeditsioonikorpuse daamidele kõigi mugavustega töö, olid Lola ja teised halastajaõed tema rühmast majutatud Paritzi hotelli, ja et Lola elu isiklikult veelgi magusamaks teha (tal oli tutvusi), usaldati talle sealsamas hotellis ühe väga erilise teenistuse juhatamine: õunapommid Pariisi haiglate jaoks! Neid saadeti igal hommikul Paritzist teele kümneid tuhandeid! Lola täitis seda puhast inimlikku ülesannet liigutava entusiasmiga, mille tagajärjed olid kahjuks kurvad, selgus hiljem.

      Tuleb muidugi öelda, et Lola polnud terves elus küpsetanud mitte ühtegi õunapommi. Sellepärast värbas ta väikese palgakokkade armee ja kohe, mõned aia taha läinud katsetused möödas, oligi õunapommide saadetis valmis, täpselt õigeks ajaks, nii kuldsed, mahlased ja magusad, et keele viib alla! Lolal jäi neid õunapomme seega ainult maitsta, enne haiglatesse laiali saatmist. Igal hommikul ärkas Lola juba kell kümme ja kiirustas kohe peale vanniskäiku alla köögiruumidesse, mis asusid hästi, hästi sügaval keldris. Niimoodi igal hommikul, ma kordan, seljas mitte midagi muud kui musta- ja kollasekirju jaapani kimono, mille üks boyfriend San Franciscost talle lahkumise puhuks kinkis.

      Ühesõnaga, täiuslik töö, ja me olime juba sõda võitmas, kui järsku, ühel ilusal päeval, ilmus Lola minuga lõunat sööma täiesti vapustatuna ja keeldus puutumast ainsatki rooga! Mind haaras hirm, et on juhtunud mingi õnnetus, mingi ootamatu haigus… Ma anusin, et ta usaldaks oma mure minu armastavale ja tähelepanelikule kõrvale…

      Ja mis selgus: kuna ta oli terve kuu aega nii suure hingega