Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

kinnitasid halastamatult: kaks naela olid juures mis juures! Pakkusin ääri-veeri välja, et ta võiks äkki oma teenistuse ühele kolleegile delegeerida, kes, vastupidi, just väga igatses „ümaramaid vorme”… Ahhh! Kuidas!.. Lola ei tahtnud midagi kuulda niisugustest kompromissidest! See oleks tema meelest olnud tõeline häbi, mitte kaugel deserteerimisest endast! Sellega seoses ta muide rääkis, et tema vanavanaonu oli olnud kustumatu kuulsusega Mayfloweri pardal, mis oli Bostonis 1677. aastal randunud, ja et lugupidamisest tema mälestuse vastu ei saa ta, vabandage, mõeldagi, et hiilib õunapommide maitsemise kohusest kõrvale, mis on küll palju tagasihoidlikum, aga püha sellegipoolest.

      Igal juhul näksas ta sellest päevast õunapommidest ainult imeväikese tüki, oma hambakestega, mis olid tal muide väga ilusad, armsad, ühetasaselt reas. Hirm paksuks minna võttis kogu rõõmu tema elust. Ta jäi otsa. Varsti kartis ta oma õunapomme sama paaniliselt kui mina mürske. Kohtudes tegime nüüd hügieenilisi jalutuskäike mööda jõekaldaid ja bulvareid, kõik õunapommide tõttu, ja me isegi ei vaadanud enam café Napolitaini poole: jäätis teeb ju naised samuti paksuks!

      Ma poleks isegi unes osanud näha Lola numbritoaga sarnanevat eluruumi: üleni helesinine, oma vannituba kõrval… Toas olid kõikjal fotod tema sõpradest, seinte peal, igal pool, pühendustega, vähe naisi, palju mehi, ilusaid poisse, tumeda- ja käharpäiseid, see oli tema tüüp… Ta rääkis mulle, mis värvi on nende silmad, ja luges õrnu pühendusi ette, igaüks neist pühalik, elu lõpuni, absoluutne! Alguses oli natuke piinlik kõigi nende inimeste keskel voodisse minna, mõne aja pärast harjusin.

      Aga kohe kui ma teda enam ei suudelnud, hakkas kõik jälle pihta, sõda või õunapommid, mul ei olnud pääsu. Oma koht oli tema jutus ka Prantsusmaal. Lola jaoks oli Prantsusmaa midagi rüütellikku, mille piirjooned polnud ajas ja ruumis väga selged, aga mis oli sel hetkel ohtlikult haavatud ja seetõttu hirmus erutav. Mina, kui mulle Prantsusmaast räägiti, siis minu mõte läks kohe mu soolikatele, instinktiivselt, ja nii oli mul palju raskem tunda nõnda patriootilist indu, paratamatult. Igaühel oma hirmud! Kuna Lola väga armastas seksi, siis ma kuulasin teda, ma ei vaielnud kunagi vastu. Aga hingeliselt ma ikkagi talle rahuldust ei pakkunud. Tema oleks tahtnud, et ma väriseks ja kiirgaks, ja mina jälle absoluutselt ei mõistnud, kuidas ma oleks pidanud olema sellises seisundis, ülev, mina nägin ainult tuhandet põhjust, kõik ümberlükkamatud, tunda hoopis midagi muud.

      Kokkuvõttes, Lola lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada.

      Ta painas mind hinge ja kompaniiga, see ei tahtnud talle suhu ära mahtuda! Hing, see on keha edevus ja lõbu, kuni sellel kehal on asjad väga hästi, aga samal ajal on see ka soov see keha maha jätta, kohe kui inimene jääb haigeks või kui asjad lähvad halvasti. Sa võtad nendest kahest poosist selle, mis sulle hetkel mugavam on, ja kogu lugu. Kuni valida saab, on kõik väga hästi. Aga minul ei olnud enam midagi valida, minu kaardid olid laotud! Mina hulpisin kõriauguni tões ja minu surm kõndis mul kannul, ma ei tea, kas te saate sellest aru. Mul oli väga raske mõelda millelegi muule kui sellele, et mind tapetakse varsti. Mida terve maailm pidas täiesti normaalseks.

      See omamoodi lõpmatu, selgemõistuslik, kogu kehas läbi elatud agoonia, mille jooksul sa ei suuda mõista mitte midagi muud kui absoluutseid tõdesid, kui sa selle oled läbi teinud, siis tead sa igavesti, mida ütled.

      Minu jaoks oli ühesõnaga selge, et sakslased võivad tulla, tappa, laastada, panna kõik põlema, hotelli, õunapommid, Lola, Tuileries’ aia, ministrid, nende peded, café Coupole’i, Louvre’i, kaubamajad, kõik, nad võivad langeda sulavas tinas meie linnale ja lasta põrgu lahti selles üüratus räpases tsirkuses, millele polnud enam niikuinii võimalik mitte midagi jäledat lisada, minul polnud midagi kaotada, mina sain ainult veel võita.

      No mida sa kaotad, kui põleb su korteriomaniku maja? Olgu ta sakslane, prantslane, inglane, hiinlane, kui ta ei tule ise, siis tuleb üüripäeval uus omanik ja lajatab arve lauale, mis vahet seal on?.. Markades või frankides? Ükskõik, kui niikuinii tuleb maksta!

      Ühesõnaga, moraal oli sitt, nagu selle kohta öeldakse. Kui ma oleks Lolale öelnud, mida ma tegelikult tema sõjast arvan, oleks ta mu sealsamas väärastunud koletiseks tembeldanud ja keelanud mulle oma buduaari viimasedki intiimsed rõõmud. Nii et ma hoidsin oma mõtteid tema eest kiivalt. Peale selle oli mul ka teisest laadist raskusi, mul oli väga palju võistlejaid. Rohkem kui üks ohvitser tahtis Lola minult üle lüüa! See oli ohtlik konkurents, neil olid võimsad relvad, Auleegioni hukutavad ordenid! Ja nagu kiuste sel hetkel Ameerika ajalehtedes muud juttu ei olnudki kui Auleegion ja Auleegion… Ma arvan isegi, et paaril-kolmel korral, kui ta mulle sarvi tegi, oleks meie suhted päris tõsiselt ohus olnud, kui just samal hetkel poleks see literdis avastanud, et minust võib hoopis kõrgemal tasandil tolku olla: mina maitsen tema asemel pontšikuid!

      See viimase hetke spetsialiseerumine mu päästiski. Kui mina asendan, oli ta nõus. Ma olin ju ikkagi vapper sõdur rindelt, väärt seega tema tähtsat ülesannet täitma! Sellest hetkest polnud me enam mitte ainult armastajad, vaid ka äripartnerid. Nii algasid moodsad ajad.

      Tema keha oli minu jaoks rõõm, ja täiesti lõputu. Eales ei väsinud ma silumast neid Ameerika kontuure! Kui ausalt öelda, olin ma üks kohutav tiirahärg. See pole siiamaale muutunud.

      Mind valdas lausa selline ülimalt meeldiv ja hinge turgutav uskumus, et kui üks maa on suuteline sünnitama keha, mis on nii julge oma graatsias ja mille vaimne lend on nõnda ahvatlev, siis peab ta pakkuma ka muid kapitaalseid ilmutusi, see tähendab bioloogilises mõttes.

      Lolat käperdades otsustasin niisiis varem või hiljem Ameerikasse sõita, või palverännakule, ja niipea kui võimalik. Ja ma ei saanudki enne rahu (kuigi elu oli halastamatult sellele vastu), kui olin läbi teinud selle müstilise anatoomilise seikluse.

      Nii sain ma päris Lola tagumiku lähedalt Uue Maailma sõnumi. Loomulikult polnud Lolal mitte ainult keha: teda kaunistas ka armas peake, mis oli ilus ja väike, ja natuke julm, sest tema silmad olid hallikas-sinised ja natuke nurkadest ülespidi nagu metskassidel.

      Pruukis mul talle ainult otsa vaadata, ja juba mul jooksis suu vett, nagu kuivast valgest veinist, ränisest… Kalgid silmad, neis polnud seda mõnusat idamaa frantide ärituld, mis on peaaegu kõikides silmades Prantsusmaal.

      Enamasti kohtusime ühes Paritzi lähedal asuvas kohvikus. Järjest rohkem ja rohkem haavatuid klomberdas mööda tänavaid, tihti ärajoonud… Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi” selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmaga. Kõik valetasid. Kõik valetasid võidu, kelle vale on kõige pöörasem. Varsti polnud linnas enam tükikestki tõde.

      Seda vähest, mis seal 1914. aastal veel leidus, häbenesid nüüd kõik. Kõik, mida sa puutusid, oli vale, suhkur, lennukid, sandaalid, moos, fotod, kõik, mis sa lugesid, neelasid, imesid, imetlesid, kuulutasid, kummutasid, kaitsesid, kõik see oli ainult vihased fantoomid, silmamoondus ja maskeraad! Isegi reeturid ei olnud tõelised. Vale ja uskumise orgia, see on sama nakkav nagu katk. Lola teadis vaid paari lauset prantsuse keeles, aga need olid sügavalt patriootilised: „On les aura!.. Me näitame neile!..”, „Madelon, viens!… Tule, Madelonike!”. Ma oleks tahtnud nutta.

      Ta keskendus meid ootavale surmale häbitult ja kindlameelselt, nagu muide tegid ka kõik teised naised: praegu oli moes olla teiste eest vapper.

      Ja mina, kes ma just tundsin nõnda võimsat kutset asjade poole, mis mind sõjast kaugele eemale viisid! Ma küsisin jälle ja jälle Lola käest igasuguseid asju Ameerika kohta, aga tema vastas mulle alati ainult midagi sogades, ebamäärast, pretensioonikat ja ilmselgelt üsna suvalist juttu, mis pidi mulle lihtsalt jätma särava mulje.

      Aga mina ei uskunud enam muljeid. Ühe korra oli mind muljega kotti aetud. Rohkem mind keegi ilusa jutuga ära ei osta. Mitte kunagi!

      Ma uskusin ta kehasse, ma ei uskunud ta vaimu. Minu jaoks oli ta seksikas desertöör, sõja teisel küljel,