Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

ma mõtlesin. „Tagasi, mehed! Ja idioot on see, kes ronib tammile!”

      Pärast pikki tunde väga ettevaatlikku reisi nägin lõpuks mingi külaköksu ees meie mehi. Üks meie eelpost, osa mingist eskadronist, mis oli sealkandis laagris. Neil pole ühtegi tapetut, sain ma kuulda. Kõik elus! Aga minul suur uudis! „Kolonel on surnud!” karjusin, kohe kui olin piisavalt lähedal. „Kolonelidest meil puudust pole, ära muretse!” nähvas kapral Pistil, kes oli parajasti vahis ja toimkonnas korraga, ja seisis just postil.

      „Ja seni, kuni sa uue koloneli saad, va töllakas, lähed tood koos Empouille ja Kerdoncuffiga lihad ära! Siin on kaks kotti igaühele! Kiriku taga käib see pidu!.. Näete seal!.. Ja vaadake ette, et te mul jälle ainult kotitäit veriseid konte siia ei tassi nagu eile, ja et te, raisad, enne pimedat jaos tagasi olete!”

      Niisiis läksime jälle teele, kolmekesi.

      „Rohkem ei räägi ma neile enam midagi!” mõtlesin ma. Ma olin tige! Ma nägin väga hästi, et sellistele idiootidele ei ole mõtet mitte midagi rääkida: sa näed sellist draamat, aga oleks siis, et kedagi huvitab! Saad ainult sõimata! See oli juba liiga vana uudis, et veel kellelegi korda minna! Ja mõelda, et alles nädal aega tagasi oleks sellest olnud neli veergu lehes ja minu foto juures, kui üks kolonel oleks niimoodi surma saand! Matsikari!

      Liha jagati rügemendile mingisugusel augustiaasal, kirsipuud ümberringi ja rohi juba suve lõpust kenakesti põlenud. Laiali laotatud kottidel ja telgiriietel, ja otse rohu peal, lokitas lugematuid kilosid soolikaid ja kahvatukollaseid rasvalemmeid ja terveid lõhkikistud lambaid puntras sisikondadega, millest immitses rohu sisse imelikke niresid; puu küljes rippus terve härjarümp, see oli lihtsalt pikuti pooleks lõigatud, neli rügemendi lihunikku nägid selle ümber hirmsat vaeva, vandusid kõvasti ja sikutasid selle küljest liha, tükikaupa. Kõik jaod lõugasid omavahel rasvaste lihakamakate pärast, neerude ümber pidi väikeseks kakluseks minema, ja kõige selle ümber lendasid sellised kärbsed, nagu neid näeb ainult rügemendi lihajagamise aegu, nii suured ja häälekad on nad nagu linnud.

      Ja igal pool veri, lopergused lombid, mis valguvad kokku ja otsivad sobivat kallet. Natuke eemal tapeti viimast siga. Neli meest ja lihunik juba nägelesid mõne rupski pärast ette.

      „Sina, kuradi varganägu, sina panid eile nimmetüki piistu!..”

      Ma jõudsin veel heita paar-kolm pilku sellele homsete toitude tülile, toetasin vastu puud ja siis ajas mind niimoodi oksele, et ma oksendasin, oksendasin, ja lõpuks minestasin ära.

      Mind viidi kanderaamiga laagrisse, aga muidugi kasutati juhust, ühtlasi, ja vehiti sisse mu kaks pruuni lihakotti.

      Ma ärkasin kaprali järjekordses sõimuvalangus. Sõda polnud ikka veel lõppend.

      3

      Aga mida kõike ei juhtu, ja sellesama augustikuu lõpus sain ma hoopis ise kapraliks! Mind saadeti tihti viie mehega kindral des Entrayes’ juurde sidesse. Selline väiksekasvuline ja vaikne paelamees, esmapilgul ei julm ega kangelaslik. Aga tuli siiski ettevaatlik olla… Tundus, kõige rohkem läheb talle korda tema isiklik mugavus. Või noh, ta ainult oma mugavusele üleüldse mõtleski, ja ehkki meil oli juba kuu aega sakslaste ees tagasikäik, sõimas ta ikka kõik näod täis, kui tema tentsik ei leidnud talle silmapilk uuele etapile jõudes ilusat mugavat sängi ja moderniseeritud kööki!

      Staabiülem oma nelja tressiga sai selle kindrali mugavuselõbu pärast kõvasti juukseid kitkuda. Kindral des Entrayes’ kodused nõudmised ajasid ta hulluks! Eriti kuna ta ise, kollane, gastriidis, kõht kogu aeg võimatult kinni, teda toit kui niisugune üldse ei huvitand! Aga midagi ei olnud teha, ta pidi kõik oma keedumunad kindrali lauas korralikult ära õgima ja kõik tema kaebused ära kuulama. Sõjamees on sõjamees! Kuigi ega ma ei suutnud talle kaasa tunda kah, ohvitserina oli ta tõeline värdjas. Kui olime päev otsa lohisend mägesid ja teid ja lutserni ja porgandit mööda, siis jäime lõpuks ikkagi kusagil pidama, et meie kindral saaks pikali visata. Me otsisime, ja me leidsime, talle mõne vaikse, hästi varjulise küla, kuhu polnud veel väeosi majutatud, või no kui ka oli majutatud, siis kadusid nad kiiresti, me peksime nad välja, lihtsalt ja labaselt, lageda taeva alla, isegi kui nad olid püssid juba hakki ladunud.

      Sest küla oli mõeldud ainult staabile üksinda, kõigi oma hobuste, sumadanide ja kohvritega! Ja sellele neetud staabiülemale kah. Pinçon oli selle perseprao nimi, major Pinçon. Ma loodan väga, et ta on praeguseks surnud, ja mitte mõnusat surma! Sellel ajal, millest ma räägin, oli ta veel neetult elus, see raisk. Igal õhtul peksis ta meie siderühma kokku ja sõimas meid hakatuseks läbi, distsipliin ja isamaalised tunded! Ja siis kukkus meid kihutama sinna, tänna, karuperse, meid, kes me olime niigi terve päeva kindrali järel roomanud! Maha! Sadulasse! Jälle maha! Ja nii edasi ja nii edasi, tema käsud kaenlas, kuhu jumal juhatab! Me oleks võinud samahästi ennast ära uputada, kui see ükskord lõppes. Kõigile kasulikum.

      Siis lõugas Pinçon: „Nüüd kaduda rügementide juurde! Tagasi jagudesse! Eluga!”

      „Aga kus ta on, härra major, see rügement?” küsisime meie…

      „Barbagnys!”

      „Ja kus see Barbagny on, härra major?”

      „See on seal!”

      See „seal”, kuhu ta näitas, oli ainult must öö, nagu ka igal pool mujal muide ümberringi, päratu pimedus, mis neelas tee meist juba kahe sammu kaugusel, ainult väike tükk paistis sellest, keel…

      Et sellest maailma lõpust minge ja otsige üht Barbagnyd! Selleks oleks pidanud ohverdama terve eskadroni mehi, et seda Barbagnyd üles leida! Ja eskadroni kangelasi! Ja mina, kes ma polnud üldse kangelane, ja kes ma absoluutselt ei saanud isegi aru, miks ma oleks pidanud kangelane olema, minul oli loomulikult veel vähem tahtmist leida seda tema Barbagnyd kui kellelgi teisel, millest ta ise rääkis kah muide täiesti umbropsu! Selline tunne oli, nagu oleks minu peale hästi kõvasti karjudes tahetud mulle selgeks teha, et ma tahan ennast ära tappa. Aga sa kas tahad ennast tappa või ei.

      Kogu sellest ööst, mis oli nii tume, et sul oli tunne, et ei saa enam omaenda kättki tagasi, kui selle õlast natukene kaugemale sirutad, oli ainult üks asi kindel, aga see-eest absoluutselt: see oli täis tohutuid, lugematuid tapaihasid.

      Aga majorit, seda elajat, valdas igal öösel metsik tung meid surema saata, tihti haaras see teda kohe päikese loojudes. Me proovisime talle vastu öelda, tõrkuda, me tegime nägu, et ei saa aru, me klammerdusime küla külge, kuni vähegi saime… Aga lõpuks, kui puud enam ei paistnud, teadsime, nüüd tuleb minema hakata: kindrali õhtusöök oli valmis.

      Kõik toimus sellest hetkest ainult juhuse tahtel. Mõnikord me leidsime selle tema Barbagny ja oma rügemendi, ja mõnikord mitte. Tavaliselt, kui leidsime, siis sattusime selle peale kogemata, kuna eskadroni tunnimehed avasid meie pihta tule. Tulemus oli muidugi see, et meie isikud tehti kindlaks, ja siis lõppes meie öö peaaegu alati mingis toimkonnas, tassides lõputuid kaerakotte, veepangi, ja saades niimoodi sõimata, et lõpuks oled sa sellest sama uimane kui puuduvast unest.

      Hommikul, kõik side viis meest, tuikusime jälle kindral des Entrayes’ komandopunkti tagasi. Sõda tahtis pidamist.

      Aga enamasti me rügementi ei leidnud, ja me lihtsalt ootasime koitu, tiirutades varjatud teid ümber evakueeritud külade, üritades vältida kahtlasi võsasid, me üritasime kõigest sellest eemale hoida, seal võis olla saksa patrulle… Kusagil seal öös pidime sellegipoolest olema, oodates hommikut. Ei saanud vältida kõike! Sellest ajast ma tean, mida tunnevad jahitavad jänesed.

      Kaastunne tuleb väga kummalisi teid. Oleks me major Pinçonile öelnud, et ta on jäle mõrvar, argpüks, oleks me teinud talle tohutut rõõmu – ta oleks saanud anda sandarmikaptenile silmapilk käsu meid maha lasta, see ei jäänud temast sammugi maha ja ainult seda ootaski. Need polnud mitte sakslased, keda see sandarmikapten vihkas.

      Ühesõnaga pidime iga öö jälle üritama absurdselt eluga pääseda, ainsa lootusega, ja seegi iga ööga aina pöörasem, ikkagi tagasi tulla, ja et kui me tuleme tagasi, siis ei unusta me kunagi, elu lõpuni, et oleme näinud inimest, kes oli välimuselt üsna nagu teie või mina, aga hullem kui raisakotkas ja jäledam