Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

mida ma sellest jamast arvan. Ma kuulen, mida tema ütleb. Kõige tähtsam elus on asjad selgeks rääkida. Ja kaks pead on ikka kaks pead.

      Ma just pidin hakkama seda otsustavat sammu tegema, kui kohale variseb üks taaruv, lõõtsutav jalgsiratsaväelane (nagu sel ajal öeldi), kiiver tagurpidi käes nagu kerjaval Belisariusel, ise väriseb, üleni sopane, nägu veel rohelisem peas kui tollel sidemehel meie kompaniist. Ta õõksub midagi, nagu oleks teda painanud mingi meeletu vaev, nagu ta püüaks hauast välja ronida, ja miski tõmbaks teda lakkamatult tagasi, ja see kõik ajab teda kohutavalt öökima. Kas sellele viirastusele olid kuulid sama õudsed kui mulle? Nägi ta neid lendamas nagu mina?

      „Mis on?” katkestab kolonel teda järsult, väga häiritud, ja heidab selle kummituse peale terasest pilgu.

      Näha sellist mundriauta vaatepilti, sõdur, püksid hirmust täis, see ajas härra koloneli kohutavalt närvi. Ta kohe üldse ei sallinud hirmu. See oli näha. Ja eriti see kiiver käes, nagu mingi kõvakübar, kui meil on eesliinirügement, mis sööstab sõtta! Ja see siin nägi välja, nagu tervitaks ta sõda, viisakalt sisse astudes!

      Selle tülgastava pilgu all võttis kõikuv sõnumitooja „valvel seis”, väiksed sõrmed püksiõmblustel, nagu sellistel puhkudel ette nähtud. Ta kõikus tee peal, täiesti kange, higi voolamas mööda kiivririhma, ja tema lõuapärad värisesid nii tugevalt, et vahepeal kostus mingisugust ininat, nagu kutsikas näeks halba und. Ei olnud võimalik aru saada, kas ta üritas meile midagi öelda või nuttis.

      Sakslased, ikka käpuli, tee teises otsas, on nüüd just instrumente vahetand. Absurdsus jätkus kuulipildujaga; kõik ragises nagu hunnik suuri tikutopse ja meie ümber lendasid õelad surmaherilaste parved, raevukad, terasest.

      Lõpuks suutis see mees midagi arusaadavat öelda:

      „Ratsaväeseersant Carbousse sai surma, härra kolonel!” korises ta ühe hingetõmbega.

      „Ja siis?”

      „Ta läks Étrapes’i teele leivavagunile vastu ja langes, härra kolonel!”

      „Ja siis?”

      „Ta lendas mürsu otsa!”

      „Ja siis, kurat ja põrgu!”

      „See ongi, härra kolonel!..”

      „Ja see on kõik?”

      „Jah, see on kõik, härra kolonel!”

      „Ja leib?” küsib kolonel.

      Ja siin selle koha peal see dialoog lõppes. Ma mäletan selgelt, et kolonel jõudis veel küsida: „Ja leib?” Ja siis oli kõik. Kärgatus ja tuli. Aga kärgatus, uskumatu! Kõik, silmad, kõrvad, nina, suu, kõik oli üheainsa sekundiga sellist lärmi täis, et ma tõesti uskusin, et nüüd on lõpp, et mina ise olengi tuli ja müra.

      Aga mõne aja pärast kadus tuli kusagile ära, ainult minu peas kärgatas ja mürises veel tükk aega, ja mu käed ja jalad värisesid, nagu keegi seisaks mu taga ja raputaks mind. Mul oli tunne, nagu mu käed ja jalad tahaks minu juurest ära minna, aga ei, lõpuks jäid nad ikka minuga. Suits kipitas veel tükk aega silmi ja püssirohu ja väävli hais oleks tapnud kõik maailma kirbud ja lutikad.

      Kõigepealt mõtlesin ratsaväeseersant Carbousse’ile, kes õhku oli lennand, nagu side oli ette kandnud. Tore uudis. „Seda parem! Üks suur mölakas rügemendis vähem!” Ta oli tahtnud mind ühe konservipurgi pärast sõjakohtu ette vedida, kuradi tõhk! „Igaühel oma sõda!” Kui selle külje pealt vaadata, siis tõesti, sõda võis mõnes asjas kasukski tulla! Ma teadsin kompaniis veel kolme-nelja uskumatut lõusta, kellel ma oleks hea meelega kah aidanud omale mürsu leida!

      Kolonelile ma halba ei soovinud. Ja ometi oli ka tema surnud. Ma ei näinud teda, kõigepealt. Nali oli selles, et ta oli lennanud teetammi jalamile küljeli ja plahvatus oli paisanud ta sõnumitooja käte vahele, see samuti surnud. Nad olid teineteise käte vahel ja jäävadki igavesti teineteist embama, aga ratsaväelasel polnud enam pead, pea asemel oli kaelas ainult auk, ja selles mulksus veri, nagu potitäis moosi. Koloneli kõht oli lõhki, ta nägu oli valust väändus. See pidi kohutavalt valus olema, kui see juhtus. Seda halvem! Oleks ta ära läind, kui see tulistamine hakkas, poleks temaga seda juhtund!

      Kõik see liha voolas ojadena verd.

      Vasakul ja paremal sellest vaatepildist plahvatas ikka veel mürske.

      Kadusin sealt kauem passimata minema, endal hea meel, et sain jalgalaskmiseks veel niisuguse ettekäände! Ümisesin rõõmust isegi väikest viisijupikest, tuikudes nagu peale korralikku paadisõitu, kui jalad on all natuke pehmed. „Üks mürsk! Üksainus mürsk teeb ära sellise töö!” imestasin enda ette. „Sa ütle!” korrutasin jälle ja jälle… „Mürsk on ikka mürsk!..”

      Nüüd polnud tee otsas enam kedagi. Sakslased olid läinud. Aga mulle sellest ühest korrast aitas, mina olin nüüd igaviku lõpuni õppinud, et tohib käia ainult puude varjus. Ma tahtsin kiirelt laagrisse jõuda, tahtsin näha, kas meie rügemendis veel keegi luurekäigul surma sai. Ja kuidagi peaks ju saama ennast vangi lasta võtta… Siin-seal mätaste küljes ripendas räbalaid sööbivat suitsu. „Äkki on kõik teised juba surnud, ah?.. Kui nad juba sellised idioodid on, siis olekski kõige kiirem ja kasulikum, kui nad kõik lihtsalt ära tapetaks… Siis oleks see õudus ühe korraga läbi… Me läheks ära koju… Läheks jälle üle place Clichy… Tohutu triumf… Need kaks või kolm, kes ellu jäid… Nagu ma lootsin… Ainult paar toredat ja mõistlikku meest, õlad laiad, kappaks uhkesti kindrali järel… Kõik teised oleks surnud… Nagu kolonel, nagu Carbousse, nagu Vanaille (veel üks värdjas), kõik teised… Meid kullataks ordenitega üle ja me marsiks Triumfikaare alt läbi… Siis põrutaks otse restorani ja seal kõik teenindaks meid tasuta… Me ei peaks enam mitte kunagi elus mitte millegi eest maksma! Te olete ju kangelased, öeldakse meile selle asemel, et meile arve tuua… Te päästsite isamaa! Ja sellest oleks küll… Maksmise asemel annaksime väikseid prantsuse lippe!.. Tüdruk kassa taga keelduks kangelaste käest raha võtmast, ta hoopis annaks meile ise raha ja suudleks meid, kui me kassast möödume… See oleks elu.”

      Märkasin, et käsi jookseb verd, aga see oli ainult väike kriimustus, mitte mingi korralik haav. Kõike tuli otsast alata.

      Hakkas jälle sadama, Flandria põllud liimendasid tatist vett. Veel pikka aega ei kohanud ma mitte kedagi, ainult tuul puhus, siis paistis kohe jälle päike. Aeg-ajalt lendas läbi õhu ja päikese mõni kangekaelne kuul ja tahtis mind tappa, ma ei saa aru kust, ma olin seal täiesti üksi… Ja mille eest? Mitte kunagi enam, isegi kui ma peaks veel kasvõi sada aastat elama, ei lähe ma põldude vahele kõndima! Ma vandusin!

      Edasi hiilides meenus mulle eelmise õhtu tseremoonia. Mäenõlval aasal oli see olnud, kui kolonel üle terve rügemendi põrutas oma sügava häälega: „Pea püsti, poisid! Edasi, mehed! Ja elagu Prantsusmaa!” Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saand.

      Kolonelil polnud kunagi kujutlusvõimet olnud. Kõik ta õnnetus tuligi sellest, ja meie oma veelgi rohkem. Kas ma tõesti olin siis üldse ainus mees kogu meie rügemendis, kes surma suutis ette kujutada? Mina eelistasin omaenda surma, mis palju hiljem pidi saabuma… Kakskümmend aastat… Kolmkümmend aastat võibolla… Võib-olla rohkemgi… Seda siis, ja mitte toda, mis mulle siin, praegu, ette oli nähtud, suu täis Flandria mulda, ja mitte ainult suu, suu on mürsust kõrvuni lõhki… Igal inimesel on õigus oma surmast midagi arvata… Aga kuhu oli mul minna? Otse edasi? Siis on selg vaenlase poole… Ja kui sandarmid mind ringi kolamas tabavad, siis on mu lips läbi… Juba samal õhtul tehakse mulle väike kohtukene ära, näiteks kuskil mõnes endises koolis, tühjas klassiruumis… Kust iganes me läbi läksime, kõik kohad olid tühje klasse täis… Mängitakse väike kohus minuga ära, nagu koolis mängitakse, kui õpetajad on ära läinud… Poodiumil istuvad sandarmid, mina seisan käeraudus väikeste pinkide ees… Hommikul lastakse mind maha: kaksteistkümmend kuuli, pluss üks. Rohkem pole vaja. Ja siis?

      Ja jälle tuli mulle kolonel meelde, selline uljaspea, kõik