Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

Ferdinand, lähme Duvali juurde õhtust sööma? Teile meeldib ju Duvali juures süüa… Teil läheks äkki tuju paremaks, seal on alati nii palju tuttavaid… Või tahate parema meelega hotellitoas süüa, minu numbris?” Ta oli väga hoolitsev, sel õhtul.

      Lõpuks otsustasime Duvali juurde minna. Aga vaevalt olime lauda saanud, kui kogu see koht tundus mulle hullumeelne… Kõik need inimesed, kes seal meie ümber istusid, oleks nagu samamoodi ainult kuulirahet oodanud, ise rahulikult süües, laudades reas…

      „Kaduge siit!” karjusin neile. „Põgenege! Kohe avatakse tuli! Teid lastakse maha! Meid kõiki lastakse maha!”

      Mind viidi kiiresti Lola hotelli. Ma nägin igal pool sama asja… Kõik need inimesed, kes seal koridorides liikusid, näisid ainult ühte ootavat, samuti vastuvõtulaua töötajad, nad olid nagu täpselt selleks tehtud, ja isegi see mees seal all ukse juures oma livreega, mis oli sinine kui taevas ja kuldne kui päike, portjee, nagu teda kutsuti, sõjaväelased, ohvitserid, kindralid, kes seal jalutasid, mitte küll nii ilusad, aga mundris sellegipoolest, kõik see kokku oli ainult üks tohutu lasketiir, ja mitte keegi, mitte ükski neist ei pidanud sealt elusana pääsema! See polnud enam nali!

      „Kohe hakatakse tulistama!” karjusin ma kõigest jõust üle avara vestibüüli. „Laskma hakatakse! Kaduge siit!..” Ja siis ma läksin ja karjusin seda akna pealt kah. Ma ei saanud sellele vastu… Tõeline skandaal! „Vaene sõdur,” ütlesid minu ümber inimesed. Uksehoidja talutas mu delikaatselt baari. Väga lahkelt andis ta mulle juua, ja ma jõin päris palju, ja siis lõpuks tulid sandarmid ja võtsid mu kinni, mitte enam nii delikaatselt. Kõigi Rahvaste Lasketiirus oli ka sandarmeid! Ma olin neid näinud! Lola suudles mind ja aitas neil mind ära viia, mu käed olid raudus.

      Ühesõnaga, ma jäin täiesti haigeks, mul tõusis kõrge palavik, ma läksin hulluks, hirmust, nii nad haiglas ütlesid. Võimalik. Kõige targem asi selles maailmas on siit minema saada, eks ole? Hull või mitte, hirm või ei.

      6

      Sellest tõusis lärmi. Ühed ütlesid: „See poiss on anarhist, ta tuleb maha lasta! Praegu on selleks kõige parem aeg, siin pole midagi kõhelda, praegu on sõda!..” Aga oli ka teisi, natuke kannatlikumaid, kes tahtsid, et ma oleks lihtsalt süfiliitik, ja et ma olekski päriselt hull, ja et mind pandaks seetõttu rahuajani kusagile kinni, või siis vähemalt üsna mitmeks kuuks, sest nemad, mitte-hullud, nemad, kel oli kõik mõistus peas, nagu nad ütlesid, tahavad mind terveks ravida, ja niikaua sõdivad ise. Et siis ühesõnaga selleks, et sind hulluks ei peetaks, pole midagi paremat kui olla külma kõhuga mees! Külma kõhuga mees, rohkem pole vajagi, siis on peaaegu kõik sulle lubatud, siis on sulle lubatud absoluutselt kõik; siis on enamus sinu poolt ja see on enamus, kes määrab, kes on hull ja kes mitte.

      Sellegipoolest jäi minu diagnoos vägagi segaseks. Niisiis otsustati mind mõneks ajaks haiglasse jälgimise alla jätta. Mu sõbranna Lola sai õiguse mind aeg-ajalt vaatamas käia, ja ema samuti. See oli kõik.

      Meid, problemaatilisi haavatuid, majutati ühte lütseumi Issy-les-Moulineux’s, mis oli spetsiaalselt sisse seatud, et võtta vastu ja viia õige ülestunnistuseni, olenevalt olukorrast kas hea või halvaga, minusuguseid sõdureid, kelle patriootilised ideaalid olid kas lihtsalt natuke kannatada saanud, või siis päris, päris haiged. Meid ei koheldud üldse halvasti, aga sa tundsid end igal sammul ja hoolimata kõigest vaikivate sanitaride varitsuse all, kelle kõrvad olid kohutavalt suured.

      Peale mõnda aega jälgimisel hoidmist lahkusime vaikselt majast, kes hullumajja, kes rindele tagasi, kes, kah mitte harva, lihtsalt otse võlla.

      Ma hõljusin koos teistega nende süngete seinte vahel ja mõtlesin lakkamatult, kes söögilauas vaikselt rääkivatest poistest on järgmine kummitus.

      Kohe värava kõrval, väikeses majas, elas majahoidja. Too müüs meile pulgakomme, apelsine ja niiti-nõela. Lisaks müüs ta meile seksi. Allohvitseridele oli üks seks kümme franki. Kõik võisid seda osta. Tuli ainult vaadata, et sa liiga palju ei lobise, nagu mehed sellistel hetkedel kipuvad tegema. Need lainetused sõnadega võisid väga kalliks maksma minna. Ta kandis kõik peaarstile ette, viimase kui üksikasjani, ja oligi sul sõjakohtuks priske toimik koos! Oli üsna kindlalt teada, et sellises stiilis avameelsuste tõttu oligi maha lastud üks spaahi kapral, ise polnud veel kakskümmendki, pluss veel üks insenerikorpuse reservist, kes oli naelu neelanud, et kõhuvalu saada, ja siis veel üks hüsteerik, see rääkis talle, kuidas ta oli rindel esile kutsunud halvatusehooge… Ühel õhtul pakkus ta mulle kuue lapsega pereisa sõjaväepiletit, see olla surnud, nagu ta ütles, et mul võiks sellest tagalasse määramiseks kasu olla, no eks vist sondeeris pinda… Ühesõnaga, kuradi nõid! Aga voodis see-eest suurepärane väärtus, nii et me käisime tema juures edasi, ta tegi meil elu ilusaks… Mis sellesse puutus, siis ta oli tõesti litside lits! Aga seda muide ongi vaja korralikuks tihiks. Kehade räpases köögis on närune hing sama tähtis nagu pipar mõnusas kastmes, see viib kõik maitsed kokku, see teeb seksi tihedaks.

      Lütseumi küljel oli ilus avar terrass, mis oli suveti kuldne, puud kasvasid sellel kenasti ümber, ja sealt rullus lahti suurejooneline vaade Pariisile. Tõepoolest särav perspektiiv! Seal ootasid meid neljapäeval külalised, Lola nende hulgas, alati punktipealt kohal, kaasas koogikesed, sigaretid ja hea nõu.

      Arste nägime me igal hommikul. Nad esitasid meile lahke näoga küsimusi, aga me ei teadnud kunagi, mida nad tegelikult mõtlevad. Muutumatult heasoovliku näoilme taga kaalusid nad meie surmaotsust.

      Paljud kergemini erutuvad haiged viidi selles imalas õhkkonnas nii kaugele, sellise ärrituspiirini, et nad tõusid öösiti üles, selle asemel et magada, ja käisid mööda palatit edasi-tagasi, nad protesteerisid kõva häälega omaenda hirmu vastu, visklesid lootuse ja meeleheite vahel nagu alpinistid kuristiku serval… Nad piinlesid päevade kaupa, ja siis ühel õhtul lasid nad ikkagi lahti: peaarst kuulis järjekordset ülestunnistust. Rohkem neid ei nähtud. Mina ei saanud samuti rahu. Aga kui sa oled nõrk, tuleb neilt inimestelt, keda sa kõige rohkem kardad, maha kiskuda viimsedki autoriteedi riismed, mida sa kipud neile omistama. Sundida end nägema neid sellistena, nagu nad on, hullematena, see tähendab, kui nad on, seda absoluutselt igas mõttes. See vabastab, see avab su silmad, see kaitseb veel rohkem, kui sa oskad aimata. See annab sulle teise enda. Olete kahekesi.