Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

see päikse pojule,

      Hella südame soojale,

      Kes see kipub kodu poole,

      Rõõmsa jumaluse randa,

      Linik see aga libiseks,

      Lendaks päikse ilu ümber

      Nagu põuapilvekene,

      Mässiks sala mehikese

      Oma armupaeladesse

      Ilu rinnale puhkama.

      Seda’p see õhtu, õhtukene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene

      Meeliteleb mesimeelel

      Päikse kulda kiirte pääle

      Metsa äärde kase kõrva

      Nagu vargsi naljatama;

      Mets aga vaikib, vaikib muru,

      Kuused unustavad kaha,

      Männid mõttemõlgutused,

      Haavad asjaarutused,

      Lepad lehte lehistuse,

      Õhtu tantsu tunnistavad,

      Tümikannelt kuulatavad;

      Üksi kaski, kasekene,

      Õhtu tantsu tähendusi,

      Tümikandle kõlistuste

      Sala mõttekõla kostab;

      Päike aga, taeva pojuke,

      Vajub tasa naeratades

      Loode laaneharja taha,

      Rõõmsa jumaluse randa;

      Eha see üksi helendab,

      Paitab õhtu kurbe palgeid.

(1907)

      KODUNE ILU!

      Kodune ilu – metsa sees kumisev,

      Aasadel lehkav, mulla sees muhenev!

      Une kui nägu hõljud mu ümber sa —

      Lapseks sul olen, sinule üksinda.

      Võta mu süda, istuta endale

      Valguse mulda võrsuma, emake.

      Valmista kodu päiksele südames,

      Kõrguste mõrsjaks tõsta mind puhtuses.

      Kodune ilu – hõljud mu ümber sa – ,

      Lapseks sul olen, sinule üksinda!

(1907)

      VALGUSELE

      Ma kuulsin unes vaikses, sügavas,

      Kuis helisesid kellad päikse ilus,

      Kuis laulsid taevad jumaluse ilus —

      Ja pimeduski kaugel naeratas.

      Nüüd öö kui käekõrva võtnud mind,

      Ma kõnnin järgi kahvatunud palgel

      Ja üman laulu pimeduse valgel,

      Ja otsin, unenägu, sind.

(1907)

      OHE

      Üksilduse ringidesse

      Kadus minu kurblik meel,

      Unenäo naerudesse,

      Nägemise ruttudesse,

      Valu valge vaiksel teel.

      Üle päikse läiklemise,

      Üle hauaõie,

      Üle armu hingamise,

      Üle põrmu suudlemise

      Lendan, vaimu, ülesse!

      Kaduvuse hõljumises

      Las mu rusud tantsida —

      Valgus, oma hõõgamises,

      Vaikus, oma õitsemises

      Templiks südant uuenda.

(1907)

      ARMSALE

      Kas sa ei taha ka minna,

      Ei taha lahkuda;

      Nad kõik on ära läinud,

      Kõik lahkund jäljeta.

      Mu süda on päiksest haige,

      Ei terveks saa kunagi —

      Kord sinagi lähed, ei tule

      Sa iialgi tagasi.

      Kui lähed – ei mullas päikest

      Ma enam läe otsima,

      Kuuvalgest hõbesärki

      Teen üksi salaja.

      Ja silmad mõttes, su silmad

      Ma kinni kaisutan,

      Sind päikse õhtuses kullas

      Ma laudsile laulatan.

      Ja kokku eksinud hääled,

      Kõik kokku korjan ma,

      Kõik unenäod ja kajad

      Öö pulmi pidama.

      Ja õhuhauale mõrsjaks

      Sind sõlmin puhkama,

      Ja südame unustan tuulde

      Su ümber lendama. —

      Sind kihlan nii hingeiluks,

      Nii kullaks kaisutan; —

      Sest haige päiksest on süda —

      Ja mulda nii armastan.

(1907)

      SÕBRALE

      Kes kõik neid mõtteronge jõudnud lugeda,

      Mis sinu poole teele sala saatsin ma!

      Üks vedas mereläiki äratuseks sul,

      Et õitseks ükski laul su hinges kaugel mul.

      Ja teine kohinate koori kandis teel,

      Et laulda sulle, kuis nii kurb mu meel.

      Ja kolmas mere vaikseid sõnu sulle viis:

      Me endas kinni kõik! – Et seegi minu viis…

      Kes kõik neid mõtteronge jõudnud lugeda,

      Mis läksivad nii kurvalt teele salaja.

[1908]

      RANNAL*

      Kesk randa seisan mõtetes —

      Kõik hääled vaikinud,

      Öö sõuab, päike kumades

      Ju looja vajunud.

      Kõik aeg kui läinud magama,

      Ei ole merd, ei maad —

      Kõik ümber nagu tundmata

      Ja lõppend ilma ra’ad.

      Ma ise nagu rand ja ilm,

      Üks valgus kumab sees —

      Kesk iseennast märkab silm,

      Et tee veel pikk on ees.

24. VIII 1908

      LUMELIBLED*

      Nad langevad tasasel lennul —

      Kõik pimedus valendab.

      Kes teab, kui palju neid langeb,

      Et kõik nii valgeks saab…

      Ma rändan, kus lõpeb mu rada,

      Üks