Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

marus.

      Meie hinges on kõrguste armastus;

      Sääl, kus päikese kuld

      Suudeleb sinavaid kaugusi,

      Tähed palvetavad keerul

      Igavese saladuse ümber,

      Mis ilmade laotusi hoiab, —

      Sääl on meie kodu,

      Sinna otsime teed tagasi,

      Kadunud teed

      Läbi kirgede maru,

      Murede ja rõõmude,

      Kurvastuse umbse udu,

      Lõbu uimastava kaisutuse.

      Meie hinges on mägede igatsus,

      Päikesekiired hüüavad meid

      Ja meie kuuleme nende häält,

      Kanname oma koormat

      Ning rändame

      Üksinda.

(1904)

      JÕULU ÜKSILDUSES

      Sinu vaikuses on hää,

      Sina avad oma saladused

      Igatsevatele südametele,

      Oo üksildus,

      Ja sinu rahu kuldses virves

      Sõuab hing valguse kodu poole.

      Vabasta, igavene üksildus,

      Kujutav vaikus,

      Et ununeksid ilmad,

      Mis üles ehitame kaduvast ainest,

      Ning kuhu elama paneme

      Mõtteid ja soovisid,

      Iseennast põrmu külge köites.

      Kurbuse uduses valus

      Otsisin mina nagu nimeta laine

      Nimeta päikesekiirt,

      Kelle soojuses ja valguses

      Laksunud oleksin

      Ilu nõiduslikkudest jõududest,

      Kuni sätendades raugenud oleksin

      Rannal, —

      Ja kaotasin kõik. —

      Sina aga, üksildus,

      Viletsate kodu,

      Igatsejate ilurikas maa,

      Täitsid mu hinge uue helinaga,

      Nagu ligineks uus armastus,

      Ligineks valgus; —

      Ja minu alasti süda ehtis end

      Jumaluse virvega, —

      Mis mudas lamas,

      Tõstsid sina üles

      Ja nägemata päike

      Vabastas mõtted ja soovid

      Põrmukütketest, —

      Ja läbi südame uduse valu

      Seletas silm

      Nägemata maailmade elu

      Vikerkaarina sätendamas.

      Kes jõuab sinu avarusesse,

      Igavese Isa vaikne arm,

      Üksildus, sündida

      Nagu emaihust uuesti! —

      Sinu vaikuses, oh üksildus,

      On hää kujuneda,

      Sest uues armastusetules

      Põleb kogu maailm kokku

      Üheks suureks igatsuseks,

      Mille leekides süda

      Uusi keeli seab kandlele,

      Mis põrmus koda peab ehitama

      Imelikule helinale, jumalikule häälele,

      Magusale valgusesõnale

      Inimese rinnas,

      Et tolmukübemed ärkaksid

      Õitsevateks päikesteks paisuma,

      Hangunud maailmad tõuseksid

      Uues suurusemängus helendama.

      Üksildus, igaviku arm,

      Võrsuvate hingede maailm,

      Vägevuse tasadus,

      Nimeta meid uue nimega,

      Mis valguse lastele antakse

      Elu saladuste kätkis.

(1904)

      VALGUSE VAIMUS

      Laulu laulavad aegade lained,

      Laulu igavesele kadumisele,

      Armuta muutumisele; —

      Südamete sügavustes aga,

      Vaiksete tundmuste üksilduses,

      Elab jäädavuse helin,

      Asub valguse vaim.

      Kaduvuse laulu laulavad ajad; —

      Meie aga, vennad, edasi joome

      Kurbust ja rõõmu

      Kustumata janus

      Äranägemise tõeks võrsuma

      Oma rinnas;

      Meie aga, õed, edasi ehitame

      Oma elu tundmuste väes

      Valguse nägemata templit

      Kaitseks nõrkadele

      Rahva südame lageda mäe otsa —

      Kuni valguse vaimus raugeme

      Kaduvuse saladusesse!

(1905)

      KUUVALGUSE SALADUS

      Päike kadus kaugele;

      Kuldses virves värisedes

      Võttis meri

      Teda oma vaikinud hõlma;

      Üksi kurblik-mahe kuma

      Nagu armu viimane suudlus

      Lendas üle maailma ning kustus

      Oru tõusvates varjudes.

      Valgus veeres kaugele. —

      Salavärav avatakse;

      Nagu sinkjas hõbe

      Veereb imeline kuma

      Pimeduse voogudesse.

      Imestades vaatavad tähtesilmad,

      Mäed ja orud ärkavad,

      Jõed ja järved sätendavad,

      Metsas ja võsas pallustav sahin,

      Nurmel ja aasal särab kastes

      Nagu kahvatunud saladuse mäng

      Ning viljakõrred painduvad põrmu poole.

      Ööde värav on lahti —

      Soojuseta valgus, —

      Selgus, mille allikas

      Oma tule on kaotanud,

      Valgub päikese ununud valda

      Ning igatseb…

      Nagu unenägu lendab ta,

      Sõlmides laulusõnu,

      Soojale selgusele, voolavale valgusele

      Kadunud kodu mälestuseks

      Jumalus,

      Kust ta võimu väge tundes

      Lahkus oma ilma looma

      Ruumi