Ernst Enno sündis 8.06. (27. 05.) 1875 Rannu kihelkonnas kõrtsmiku ja talupidaja perekonnas. Hariduse omandas ta Treffneri gümnaasiumist, Tartu reaalkoolist ning Riia Polütehnikumist (1896-1904). Juba Polütehnikumis õppimise ajal töötas Enno Tartus ajakirjanikuna, seejärel asjaajajana Valga krediidiühisuses ning kuni surmani Läänemaa koolinõunikuna. Aastatel 1923-1925 oli ta ajakirja "Laste Rõõm" toimetaja. Ernst Enno suri 7.03.1934 Haapsalus.
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse. 1907.-1908. oli Enno Tartust ära, peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud. Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel (igatsus, öö, valgus, teed). Kui ta sel ajal kirjutatu avaldas, nimetas ta need „Uuteks luuletusteks“ ja mõistis sellega ise oma varasema luule unustusse. On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.
Mahuka kogumiku ülesehituse aluseks on Ernst Enno (1875–1934) neli luulekogu: „Uued luuletused”, „Hallid laulud“, „Valge öö“ ja „Kadunud kodu“. Avatsükli „Üksilduse maa“ ja lõpetava tsükli „Kumendavad rannad“ moodustavad kogudes avaldamata luuletused. Ernst Enno on eesti luule puhtakujulisemaid ja sugestiivsemaid lüürikuid. Juhan Liivi ja Gustav Suitsu kõrval andis just tema 20. sajandi esimeste kümnendite jooksul suuna uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis.