Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

hingelilled valged keset igatsusi,

      Kus surevad kõik ohked tolmused,

      Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,

      Ja pärliks saavad mure tundmused.

      Mu meelest on, kui oleksin ma toonud

      Need lilled säält, kus jumaluse maa

      Nii sala tungides kui säde rändaja —

      Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,

      Mis nägin kus, ei tea arvata —

      Nad on kui arm, mis surematust joonud.

      IGATSUSE LILL

      Kus viibid? Tervitusi toovad sinult tuuled!

      Kus õitsed nagu taevas sinine?

      Kõik kõneleb siin sinust üksine!

      Su igatsuses kõik on võrsund minu luuled!

      Su kuma nagu salalaulu hinges kuuled

      Ja kaod ohvriks iseendasse,

      Kus rada kitsas, kare kaljutee —

      Ja surematause lille ots’vad huuled.

      Kus viibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!

      Kus õitsed, minu hingevara ainukene?

      Ma laulan sulle üksi otsiteel.

      Ja kuigi rändan tuhat aastat veel,

      Su juurde kujunen ma siiski, päiksemeel,

      Mu valgus, sinilill, mu kullakene.

      RUKIS

      Veel sügisel kesk koltund välja naeratab su ilu:

      Sa tagatiseks meile: tulema saab kevade!

      Ja kõik, mis ohverdab siin palehigi sinule,

      Võib kanda rahus külma talve kütkendavat vilu.

      Su rammu rinnal ringi käivad meile meie ajad,

      Ning valgus, mida köitsid kasvades sa endasse,

      See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,

      Ja meie mure südamesse ulatuvad päikse kajad.

      Kesk suveööd, kus kaste sulle alla kiigub,

      Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhumas

      Ja tundsin ma, mis meie hinges sulle vastu liigub.

      Sa oled emaks keset meie elupäikse sõudu,

      Ja kes siin sinu mõtte ette põlvi painutas,

      See lapseks jääda kodule veel ikka leidis jõudu.

      NÕMMEALLIK

      Su hinge põhjas tuksub mere sära,

      Täis sügavusi õndsaid saari loob,

      Kuid harva tõstlemise helki koob,

      Kui arm ehk halli udu ajab ära.

      Su tasaduses ikka kellakumin;

      Nii tervitusi rändajale toob,

      Kes päiksekiirtes aina janu joob,

      Mis kutsub, kutsub nagu nõmmesumin.

      Su juures nagu leidnud oleks randa,

      Kus pidi rändamine lõppema,

      Kus oleks ohvriks kõike võinud anda,

      Mis teedel koormas korjus salaja.

      Mu nõmmeallik, võtku tuuled kanda

      Sul tervist, laulab kaugel rändaja.

      ÕHTULE!

      Kesk aasamulda

      Läen õhtule —

      Ju ehakulda

      Läeb puhkele

      Päev unine.

      Ja üle talu

      Ning üle maa

      Kui sumin, valu

      Jääb üksinda

      Veel mõtlema.

      Siis tasa nutul

      Kui kogu muld

      Ning ingli jutul,

      Mil higikuld

      Toob päiksetuld…

      Siis kerge aste

      Läeb edasi —

      Ja langeb kaste

      Nii jällegi

      Kui alati.

      ÜKSIK PÕUAPILV

      Kui valge saar kesk siniläiki väike,

      Ta ujub rada laia, lagedat.

      Kas otsima läks oma allikat,

      Või mõttes tee, kus kõnnib üksi päike?

      Ei tea, kas tundnud ema armuläiki,

      Kas kuulis kätkis laulu valvavat? —

      Ei tea, kas otsib kadund armsamat,

      Ei tunne tema, ega enda käiki?

      Kuis vaatan ma su imesilmadesse,

      Kuis muinasjuttu sulle vestaksin,

      Mis vaestelaste nutust tõusis südamesse!

      Kuis sinu rinna na’ale langeksin

      Ning vennaks igatsuse valgusesse

      Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!

      KURBUS

      Kõik valged teed, mu valged teed on läinud,

      Kesk halli udu uppund valged teed!

      Oo, siduksid veel päikse tulekeed

      Mind okastikku, mida süda käinud.

      Mu valged teed kesk valulagendikku

      Mu tundeid mälestustes suudlevad,

      Veel üksi igatsuse sala päiksesõnu

      Mu lauludele kullaks külvavad.

      KÕIK TUULED…

(Gaseel)

      Kõik tuuled mul armsad südaööl,

      Koos laulame mõndagi laulu.

      Ei sõbrad unusta armsal tööl

      Koos viibides kunagi laulu!

      Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl;

      Me elame reisi laulu

      Ja paisudes läeme kui armsal tööl

      Kesk lagedat, koduta laulu —

      Kõik tuuled, me huugades südaööl

      Täis valguse ihade laulu.

      VESIROOS

      Keset vaikset järve,

      Kus need lained tasa käivad,

      Suudleb päike nõmmelehte,

      Suudleb, üksi pilved näevad,

      Vette loovad varjuvärve —

      Päike suudleb lõmmelehte.

      Keset vaikset järve

      Kosib päike lõmmelehte,

      Leiab tee ta südamesse,

      Loob sääl endast talle ehte,

      Luues vajub, õhtuvärve

      Lisab