Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

päike,

      Sünnib õrnaks vesiroosiks

      Kumama kui uni väike

      Õhtupalveks jumalale.

      MÄND

      Kui ahelate külge neetud haudumine,

      Täis viha, tulist himu kõike purustada

      Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada.

      Ja siiski kartus iseennast kaotada,

      Kui tahte õnne leida oma ahelates,

      Nii tasa veermeid lootusega kinni kattes.

      Nii mõttes ikka kordad oma juttu

      Veel keset metsa kõige valusamat nuttu.

      KUU KUMA…

      Kuu kuma on täna nii selge,

      Kõik pilved on kadunud,

      Kuid süda on siiski nii haige,

      Kõik mõtted on uinunud.

      Kesk merevett valgus on kudund

      Tee taevasse, kaugele —

      Sääl mälestus kõnnib ja särab,

      Et paistis kord päikene!

      Kuu kuma on täna nii selge,

      Laul uinunud lainetes;

      Veel üksinda sügise liigub

      Poolkoltunud lehtedes.

      PANE PÄÄ MINU RINNALE…

      Pane pää minu rinnale ja vaata kaugele ära,

      Pane pää minu rinnale, et ligi sind tunneksin.

      Leidsin tee üle tunnete, kui virve, kui peidetud sära,

      Leidsin tee üle mõtete, kus vaikind võitluste kära,

      Leidsin tee, iseennast kus unusta’ suudaksin.

      Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:

      Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,

      Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,

      Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest

      Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.

      Pane pää minu rinnale, mu magus muinasjutt väike,

      Pane pää minu rinnale, sind otsata armastan;

      Valgus on, kuma imelik ööl, pehme, tasane päike,

      See sind on loonud mulle, sa oled mu igatsus, läike, —

      Suudle mind sina, suudle, et ma sinuga endaks saan.

      KODUMAA MÕTE

      Kui jään ma õhtul mõttes vaatama,

      Kuis taeva serval istub rõõmus hämarik,

      Ta rinnal koit kui õitsev kanarbik,

      Ja nurm jäänd nurme kõrval kastes kumama,

      Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,

      Kesk kodu seisan rahva uue põlvega:

      Me mullast tõusnud mehed uued sammuma

      Ja naise uue loonud mõte õnnelik.

      Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud

      Kõik teed, kus vaen ja pimedus on valitsend,

      Kus siiski valgus ikka sihiks helisend —

      Ja õitsma Eesti haige süda tules läinud,

      Mis valgus kõigest seletand me elule,

      Mis kaljuks saanud rahva hingetemplile.

      KOJUIGATSUS

      Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,

      Tuul mängib lillelõhnaga —

      Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

      Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune

      Viib sinimetsa poole kaugele,

      Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,

      Et kanda kojukutset minu meele.

      Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,

      Et õitsvad kodus valged ristikheinad.

      VÄSIND

      Kõik mere rändajad lapsed

      On uinunud magama,

      Kui läikide unenäod

      Veel üksi jäänd kumama.

      Kõik rannad, taevas ja tähed

      Vee südames üheskoos —

      Nad üheks saand valguse mängus,

      Öö õitsvate varjude voos.

      Kõik rändajad lapsed väsind —

      Oo, meri, mind võta ka,

      Mind oma südame läiki,

      Et üheks saan kõigega.

      ÕHTU KODUTALUS

      Õhtu köitis jutuheied

      Unejätkuks puhkama,

      Pimedus käib väljas ringi,

      Laulab, nutab tuulega.

      Tiksub kell ja ahju taga

      Kilgid tasa laulavad,

      Vanaema kustund silmad

      Hangund pilgul vaatavad.

      Puhkab isa, puhkab ema,

      Kuulda üksi hingamist,

      Nagu unenäo sõudu,

      Taluhaldja liikumist.

      Peretoas kõnnib keegi,

      Tuli nagu vuhises,

      Keegi nagu vaatab aknast,

      Tares nagu kõlises…

      Pimedus käib väljas ringi,

      Laulab, nutab tuulega —

      Ööde varjud täitvad südant

      Üksilduse tundega.

      Tiksub kell ja ahju taga

      Kilgid tasa laulavad —

      Kadund aastasajad tõusvad,

      Pikas reas rändavad.

      Aastasajad kõnelevad —

      Kuulda üksi hingamist,

      Nagu unenäo sõudu,

      Taluhaldja oigamist.

      TALVINE UDU

      Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu

      Ja nii kõik valgeks mõtteks tasa tihenes,

      Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.

      Siis kõik kui vangis vajub sala palvesse

      Ja roosa helk kui ohver tõuseb lõunasse,

      Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,

      Sul armastuses pühendan ma oma valget nuttu.

      Ja läbi udu tõuseb siis kui virvel päikse kuma,

      Et õhtu hõlma kustuda kui tervituste suma.

      KEVADE