Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

süda soojeneb su vaimustuseleegis,

      Uus sugu võrsub kõvenevas valguses —

      Me seisame su ilu koidukulla kaldal

      Ja joome janu, joome võimu kasvades.

      Näe, udu liigub… päike lõkendaval mängul

      Teed otsib alla talu hingetaresse…

      Su unund vaimutempli, kadund ehitaja,

      Me asetame jälle rahva südame! —

      Sa tule, vaata oma kodupõllu kasvu,

      Sa tule, isa, oma noori õnnista —

      Me pühendame sulle paleuste lennu,

      Me pühendame sulle adra läikiva.

(1905)

      KUI ÖÖ HÕLMAS TUULED LAULVAD…

      Kui öö hõlmas tuuled laulvad,

      Tuuled laiad, lagedad —

      Ema unund unelaulud

      Südant sala täidavad.

      Kilgid palves – kussu, kussu!

      Maga, tuli tungija —

      Parte taga rada otsib

      Suitsujuga salaja.

      Tuul on valvel – kussu, kussu!

      Paisu, lootus, paistele;

      Külva tuli, puista tuli,

      Ilu murepõllule.

      Kui öö hõlmas tuuled laulvad,

      Tuuled laiad, lagedad —

      Süda nagu lõhkeks valus…

      Kunas hanged kaovad?!

(1906)

      PEIPSI KALDAL

      Kaugele, kaugele lagedat randa,

      Läikide tasasel teel,

      Tunnete puhtuse leekide tiivul —

      Ärka nüüd, süda, süttine, meel!

      Kaugel kui unede armastus lehvib,

      Naeratab mühade kaar,

      Allikad mängivad, kauguste kullas

      Õitseb sinine saar.

      Oo neid tuhandeid valude virnu,

      Valget vahuvat vett!

      Oo neid murede köidikuvälju,

      Mulda, mis rusub kui kett!

      Kastan siin suuruse ilusse otsa,

      Jahutan kõrbuvat meelt,

      Päikese poole sirutan käed,

      Tervisi hingan virvede teelt.

      Surun siin lagedust südame vastu,

      Muljun, et valutab rind —

      Oo, minu kätki kurvemad laulud,

      Ohvriks te laulate mind.

(1907)

      ÕHTU

      Õhtu jõuab, päike sõuab,

      Õhtu jõuab ligemale,

      Istub varju õhuvankris,

      Hoiab unehobu ohje,

      Sõidab tasa metsapõues,

      Veereb vilu väljadele,

      Ajab aru aasadele,

      Linik tasa libisedes

      Udusõudu sünnitamas;

      Õhtu jõuab, päike sõuab,

      Päike sõuab loode poole,

      Mõtleb kuldse kodu pääle

      Rõõmsas jumaluse rannas,

      Mõtleb, mõteldes naeratab,

      Külvab kulda, valab valgust,

      Külvab kulda küladele,

      Valab valgust valdadele,

      Puistab isegi õhtule

      Sära sõstrasilmadesse.

      Miks see õhtu, õhu tütar,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene

      Meeliteleb mesimeelel

      Päikse kulda kiirte pääle

      Metsa äärde kase kõrva

      Nagu vargsi naljatama?

      Õhtu, õhu tütrekene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene,

      Võtab tümi tükikese,

      Väikse helinokakese,

      Tillu kõlatibukese,

      Pisi piripillikese,

      Paneb ta õhus hõljuma,

      Üles-alla hüppamaie;

      Paneb ühe, võtab teise,

      Lisab kümne ligidale,

      Seab sada, tõstab tuhat;

      Seab sada sõudemaie,

      Tõstab tuhat tõusemaie,

      Korraldab neid kandlekeelteks

      Vastu päeva kase kõrva

      Vaimukeeles kumisema;

      Ise aga ime ilukene,

      Särav sõstrasilmakene,

      Astub alla muru pääle

      Päiksele tantsu tantsima.

      Tantsib õhtu, õhtukene,

      Hõljub õhu tütrekene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene,

      Tantsib tasa tallerdades,

      Hõljub hilja õõtsutades

      Tümikandle kõlistusel,

      Tantsib, kuidas päikse ilu,

      Päikse ilu, päikse elu

      Igatsevad varju riigid,

      Armastavad vilu vallad,

      Kuidas päiksekiired loodel

      Rahu varju randadele,

      Vaiksust vilu lainetele

      Pillutavad, rändamiseks

      Ilurada päikse kannul;

      Hõljub, kuidas eha ilu,

      Eha ilu, eha elu

      Ülendavad varju riigid,

      Kallistavad vilu vallad,

      Et see eha hele kuma

      Rahu varju igatsusel,

      Vaiksust vilu armastusel

      Annaks rada rändamiseks

      Hämaruse härdas kodus,

      Kuni päike jälle sõuab

      Sära varjudesse saatma.

      Tantsib õhtu, õhtukene,

      Hõljub õhu tütrekene,

      Videviku ilukene,

      Öö see õrnem sõtsikene,

      Tantsib tasa tallerdades,

      Hõljub hilju õõtsutades

      Tümikandle kõlistusel;

      Tantsib, kuidas ilukene

      Istuks varju õhuvankri,

      Võtaks kümme unehobu,

      Sõidaks üle laaneladva,

      Üle