Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

puhkemise jutt;

      Üle välja, üle põllu

      Rõõm kui värin, õnne nutt.

      Eha kumab, päike magab,

      Siiski kõik kui ärkvel veel,

      Nagu õnnis ootamine:

      Armas on ju ammu teel!

      Ja mu südant täidab sala

      Nagu soojus sumaja:

      Võiksin läbi vaikse ilma

      Kodu hõiskeks sulada!

      MU TUBA ON VÄIKE…

      Mu tuba on väike ja kurblik mu meel

      Ja süda nii üksinda, valus;

      Öö tasane ligineb pilvede teel,

      Õhk jahe kui sügise salus;

      Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,

      Kus laulavad lained ja mängivad veed,

      Ja viibib mu kullakene.

      Sääl laulavad lained ja mängivad veed

      Ja sätendab meri ja päike,

      Sääl säravad soojuse, valguse teed,

      Sääl armsate silmade läike,

      Mis vaigistab mõtteid, vaigistab meelt

      Ja liigutab rõõmule vaikinud keelt —

      Sääl kaugel mu kullakene.

      Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,

      Kõik mõtted kauguste randa —

      Ei rauge sääl lained, ei väsi küll veed,

      Ei armu nad siiski saa kanda…

      Mu tuba on väike ja kurblik mu meel,

      Öö tasane ligineb pilvede teel…

      Ei kunagi tule mu armas.

      KOJU JÕUDES

      Kesk suveööd kui mõttes minu salu,

      Üks ööbik üksi hõiskab südames, —

      Siis viljaväljad, puud ja kodutalu.

      Kõik ehavalgel varjuks tihenes,

      Ei jäänud muud kui unenägu valge

      Kesk põlluringi kastet külvates.

      Kui peita tahaks kodu sülle palge,

      Kui õnnist muinasjuttu korrata —

      Ja seisan vait, ei meelde tärka alge.

      Ma nagu koormast pean algama.

      ÖÖBIKU LAUL

IMannile

      Öö pikk! Öö pikk!

      Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!

      Kustub ju eha! Ase veel teha!

      Pehme põhk! Pehme põhk!

      Tuleb Mikk! Tuleb Mikk!

      Öö pikk! Öö pikk!

IIMikule

      Tee pikk! Tee pikk!

      Mine Mikk! Mine Mikk!

      Ahetab koitu! Esimest loitu!

      Ruttu nüüd! Ruttu nüüd!

      Manni Mikk! Manni Mikk!