Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

ja orud kohkuvad,

      Jõed ja järved tumenevad,

      Metsas ja võsas hirmunud sahin,

      Nurmel ja aasal särab kastes

      Kartusevärin

      Ning viljakõrred vaatavad paludes koidu poole.

      Soojuseta valgus lendab läbi öö

      Salalaulu unistades

      Igavesest surmast

      Ja otsib oma lapsi,

      Kes elu vastu võitlevad

      Ning allikaid köita katsuvad,

      Mis selguse sära

      Ja soojuse poole

      Neid juhatavad,

      Kes ilmas ehitavad ja loodavad,

      Armastavad ja õnnistavad.

      PÜHAPÄEVA HOMMIK KODUS

      Üle põldude ja aasade,

      Üle metsade ja väljade

      Liigub soojuse ja valguse tiivul

      Pühapäevahommikune rahu,

      Kumisev kellahelin huultel,

      Ja manitseb palvele.

      Kodu vaikib päikesekiirtes,

      Väljadel lainetab vili,

      Eemal metsas liigub sahin

      Nagu kannelde magus kaja

      Vaikse templi üksilduses,

      Lindude ja putukate hõiskeid

      Lauluks päikesele ülendades.

      See on kodune helin,

      Mille jälil ma sammun

      Ning kujunemise igatsuses kuulatan

      Oma templis, kodumetsas!

      Päikese soojuse ja valguse kandlel

      Liigub metsa pühapäeva mõte

      Nagu eksinud igavik;

      Lindude ja putukate,

      Lehtede ja lillede huultel

      Tundub elu palvelaul.

      Kõigega kumiseb mu hing kaasa

      Nagu koiduehtes kastetilk

      Siniõhkude suudlemisel

      Ning leiab jälle teed

      Üles, ununenud sinitempli poole,

      Kus iseennast uuendab

      Valguse vaimus

      Põrm.

      Üle põldude ja aasade,

      Üle väljade ja metsade

      Liigub soojuse ja valguse tiivul

      Pühapäevahommikune rahu,

      Kumisev kellahelin huultel,

      Ja manitseb palvele, —

      Ning kaugel, tolmunud teedel,

      Ruttavad inimesed – kirikusse.

(1905)

      UNETA ÖÖL

      Mina olen vististi sinu arm,

      Täherikas öö,

      Kes sa igaühte kord pärid

      Hingusele…

      Valendav udu kõnnib aasal,

      Varjud mängivad kuupaistel,

      Tähed unistavad kastesäras —

      Ja mu mõtted otsivad teed

      Sinilillede poole,

      Keda unepaelad on kütkestanud

      Minu hinge kurbuseks.

      Öö on oma tiivad laiali laotanud,

      Nagu külm arm ligineb ta mu südamele…

      Kus on mu hinge vägevuse sõnad,

      Mille võimul tukkuvad südamed

      Õitsevateks ilmadeks ärkavad,

      Ja öö valgusemerele matavad

      Pimeduse kütked,

      Ning mu sinilille templiks tõstavad

      Igatsuse ilumäe otsa

      Päikesele laulu laulma…

      Öö on oma tiivad laiali laotanud,

      Eluvalguse väravad on kinni,

      Valendav udu kõnnib üksinda aasal,

      Varjud mängivad kuupaistel,

      Tähed unistavad kastesäras —

      Ja mu tundmused ei leia teed sinilille poole,

      Kus mu kuldne päike paistab,

      Minu armastus naeratab…

      Mina olen vististi sinu arm,

      Täherikas öö,

      Kes sa igaühte kord pärid

      Hingusele…

(1905)

      MU LAUL

      Sa lenda, mu raudne laul,

      Mu õrnuse arm,

      Sa lenda kui verine kotkas

      Ja helise,

      Kui kõlistaks ahelaid

      Me ärganud päev.

      Kui kuninglik koiduhelk

      Ja valguse väed

      Su ümber mängisid, talu,

      Ja ülesse

      Veel kutsub sind õitsele

      Me endine vaim.

      Su kindluses, kuldne arm,

      On ärkamas leek; —

      Me annete kaheksas sada; —

      Ja läbi öö

      Kui ligineks Jaanuse samm —

      Me pidulik koit.

      Sest lenda, mu raudne laul,

      Mu õrnuse arm,

      Sa lenda kui verine kotkas

      Ja helise,

      Kui kõlistaks ahelaid

      Me ärganud päev.

(1905)

      ÕHTU PÜHAJÄRVEL

      Üle järve lendavad varjud

      Nagu tasased õhtupalved;

      Päikse viimased kiired

      Sosistavad raugedes

      Tervitusi kevadeööle,

      Kes armastuselaulu tasa ümistades

      Saarte vaikuses üksinda seisab

      Ja veerevale valgusele järele vaatab;

      Vesi virvendab,

      Nagu avaksid lained

      Oma igatsevat südant

      Ja näitaksid teed

      Kadunud vara poole,

      Mis sügavuses ootab…

      Ma näen pisarpärleid sätendamas,

      Tarkuse kulda kumendamas,

      Mida orjad lunastanud

      Talutarede tumeduses

      Vabaduse laste ehteks…

      Ja kevade võimsas rahus

      Hõõgavad põllud,

      Koit