Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

Читать онлайн.
Название Rändaja õhtulaul
Автор произведения Ernst Enno
Жанр Поэзия
Серия
Издательство Поэзия
Год выпуска 2011
isbn 9789949473076



Скачать книгу

lõhna udutiibu

      Lennuks Emajõe jälgile,

      Ilu-unenägusid viima

      Väsinute vaimu.

(1905)

      KRISTUSE POOLE

      Kõrgemal kui päev,

      Kõrgemal kui öö, —

      Hingede igatsuse mäetippude ümber

      Elab Sinu armastuse kuma —

      Kristus,

      Meie vend ja me Jumal.

      Oma igatsuse mäetippudelt

      Seletame

      Sinu õndsuse kodu,

      Näeme

      Läbi murede

      Sinu hääduse ja puhtuse

      Tähtede teed,

      Kuuleme

      Sinu riigi valguse laulu

      Ja joome

      Oma hinge kesköösse

      Surematu elu

      Kahvatunud kuma.

      Oma igatsuse mäetippudele

      Ehitame kõik

      Sinist ilutemplit,

      Kus süda palvetab

      Ning armastuses tunneb,

      Kuidas Sinu saladuste kauguses

      Surematus

      Nagu äraeksinud kaja

      Kumiseb,

      Ja otsime sõna,

      Mis kesköölapsi

      Igavese valguse varjudeks muudaks

      Elus.

      Kõrgemal kui päev,

      Kõrgemal kui öö —

      Hingede igatsuse mäetippudelt

      Tõuseb ohete ohvrisuits üles

      Sinu armastuse puhtusesse

      Ja tasa palvetab süda:

      Valmista meile kodu

      Kauge paradiisi hõlma,

      Kus tähed laulavad,

      Õndsuse mäed hõiskavad

      Ja Sinu lapsed sätendavad

      Surematuse valguses —

      Oh Kristus,

      Meie vend ja me Jumal!

(1905)

      PÜHAJÄRVEL ENNE PÄIKESETÕUSU

      Koidu nägemata lained mängivad

      Suveöö hämaral palgel,

      Mäetippude metsaladvad

      Naeratavad,

      Nagu seletaksid nad

      Läbi une

      Ligineva valguse

      Kuldsete voogude harju…

      Järv hingab nagu ununend sügavus,

      Kui öö igatsevad mõtted

      Uduna otsivad

      Valguse eksinud helki;

      Saarte kallaste üksilduses

      Ümisevad lained laulu

      Põldude põuasest pinnast,

      Väljade vaikivast janust,

      Kauge meresügavuse rahust;

      Ja virve hõõgab

      Nagu arm nende südames,

      Kes pimedusesse

      Teed raiuvad

      Nõrkadele.

      Üksinda vaatan ma kõrgel kaldal —

      Tukkuvas viljas

      Hüüab üksik rääk

      Ja koidu nägemata lained

      Punuvad paisudes

      Talu sammaldunud pää ümber

      Tuleva hommiku

      Ilu ja võimu.

      Veel valitseb öö;

      Mäetippude metsaladvad aga

      Naeratavad,

      Nagu seletaksid nad

      Läbi une

      Ligineva valguse

      Kuldsete voogude harju, —

      Ja ma kuulen ilu-unenäos

      Looduse saladuste juttu

      Pühajärve kõrgel kaldal.

(1905)

      MU SÜDA

      Mu süda on nagu koobas

      Sügaval mägede põues,

      Kaljude armus…

      Kluk, kluk! langevad piisad

      Ja hämaras üksilduses

      Kumiseb nagu eksinud kaja

      Üle orgude, kus pisarad surevad,

      Üle mägede, kus jäälademed hiilgavad.

      Kaugel koidumaa rajal

      Õitseb üks sinine lill,

      Sätendab vangide valgus.

(1905)

      LAUL PÄIKESELE

      Laulu tahan sinule laulda,

      Kevade armastus,

      Elu sätendav saladus,

      Valguse valguste tuline meri,

      Päike.

      Maa mängib sinu ümber

      Igavese armastuse kujunemises;

      Tuli ja vesi, õhk ja muld

      Sünnitab sinu kiituseks

      Elavaid sõnu;

      Tuhanded metsad kohavad,

      Tuhanded veed vulisevad,

      Lugemata linnud hõiskavad,

      Lugemata lilled õitsevad

      Sinule, päike, sinule, valgus;

      Miljonid südamed õhkavad mures

      Ja sina vaigistad neid

      Oma armastuses;

      Miljonid hinged otsivad igavest kodu

      Ja sina annad neile

      Oma jäädavuse lootuseks;

      Miljonid vaimud lendavad, uurides

      Igavikkude ruumi,

      Mõõtmatuse saladuste poole,

      Ja sina, päike, jätad neile

      Oma tõe valguseks.

      Sinu vaimus on maailmade vara,

      Sinu valguses Jumala kodu,

      Kuldne päike.

(1905)

      LAULUISALE

1882. aasta lõikuskuu 13. päeva mälestuseks

      Sa meie surmaööde igatsevast kumast,

      Me mälestustesära virvendavast hoost

      Lõid lootva mure kuningliku laulukoja,

      Lõid meile ilurõõmu pisarpäevi loost.

      Veel kuuleme su hinge virgutavat kaja,

      Me silmis mängib mälestades naer ja nutt,

      Ja