Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

muru lastele —

      Sest üle välja hüüan ma:

      Su ilu siin, mu isamaa!

      Su ilu siin!

      Ja puhubki siin põhjatuul —

      Põld külvil lainetab,

      Ning kolletavad lehed puul,

      Külm lume riputab, —

      Siis siiski võid veel hüüda sa:

      Su lootus siin, mu kodumaa!

      Su lootus siin!

(1903)

      PÕLLUL

      „Tõnu, eks me lähe välja

      Nurme nõlvile vaatama,

      Kas on rukis juba valmis,

      Tõuvili hästi võrsund?“

      „Lähme, pojukene, lähme,

      Eks me vaata järele,

      Kuidas sinu kätetööda

      Jumal tänavu õnnistand.“

      Nurmele sammuvad mehed.

      Nooruse jõus üks õitseb,

      Teine neist kännuna

      Kipub juba kõdunema.

      Rukis on valmis,

      Päikese vägevas läikes

      Hiilgab ta nurmel kui kuld.

      Uhkesti lendab nooruse vaade

      Üle lainetava vilja,

      Üle tuleviku jõuvoogude,

      Ning iseteadvalt peatub pilk

      Vanaduse targal palgel,

      Palgel, kus äranägemise rahu

      Vaikib oma valguse kumas.

      „Ei ma saa aru,

      Kündsin ja äestasin,

      Äestasin, kündsin,

      Rohujuurtki ei jäänud

      Minu nurmele —

      Siiski lillesid, vaata,

      Kõrrede vahel on palju

      Sinisilmil siin vaatamas,

      Lehtekõrvul kuulatamas —

      Kes neid küll külvanud siia?“

      „Poeg,“ sõnas vanake mõttes,

      „Ilm külviks on loodud.

      Kõik, mida teades või teadmata

      Külvame, viibides ilmas,

      Tärkab ja tõuseb

      Kandma siin oma vilja —

      Lilled on rõõmuks ja iluks —

      Rõõmuks me silmile,

      Iluks me kodu ja põllule.

      Umbrohi – seda nad pole

      Põllule valvsale kündjale.

      Umbrohtu

      Saa ei külvata kurja käsi.

      Lillesid külvab siin Jumal.

      Kui rõõmu tööst tunneb kündja

      Ning mõtleb külvates:

      Mullasse viskan terakesi,

      Viskan tuleviku iluks,

      Tõusva’ valgusele toeks

      Kodumaa kullasel väljal.

      Eks sa mõtelnud nõnda! —

      Poeg, mõtled sa nõnda,

      Siis sa oled aitajaks,

      Siis sa tõused toetajaks

      Kõigele, mis püüab üles,

      Üles, kuldse päikese poole,

      Jumaliku ilu maale,

      Meie kuldasel kodupinnal, —

      Oled õige põllumees!“

(1903)

      KUI SÕUAKS IGAVIK

      Sääl päike raugend valguses

      Läeb merre puhkele.

      Õrn kuma kerkib lainetes,

      Lööb kullas lõkkele —

      Kui sõuaks igavik.

      Paat liigub tasa rannale

      Sääl üle merevee.

      Ei jääda suuda laintele:

      Ta arm on kodutee,

      Kus ootab igavik.

      Kõik on kui unes, mõtetes,

      Leht langeb murule.

      Mees vaikib tõevalguses

      Ja vaatab merele,

      Mis on kui – igavik.

(1903)

      EI ME SUUTNUD

      Temale on ainult teada,

      Mis mu südames,

      Minule, mis tema süda

      Varjab leinates;

      Ei me suutnud silda luua

      Hingest hingesse —

      Tuuled tulid, kõike viisid

      Ilma laiale.

(1903)

      KUI HÕBEKELLADE HELIN…

      Kui hõbekellade helin

      Käib hilju mu südame —

      Ma otsin su läiki, Jumal,

      Ja igatsen ülesse;

      Kui hõbekellade helin —

      Hing kuulatab, väriseb,

      Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,

      Täis vaimu, kord ligineb.

(1903)

      LÄBI METSA…

      Läbi metsa vaikus tume

      Nagu ligineks,

      Silmis tähte sära tasa

      Nagu heliseks…

      Värin veereb läbi keha,

      Unenäod kohkuvad —

      Igaviku kutsesõnad

      Hinge veerevad.

(1903)

      TA TAHTIS…

      Ta tahtis ilma luua

      Uut, toredat kõigile

      Ja elu, olu põhjust

      Siin tuua valgele;

      Kuid tõde oli mullas:

      Mees viidi puhkama —

      Arm igavene üksi

      Jäi järel leinama.

(1903)

      UNENÄO TALU

      Ta ümber valvab öö,

      Paks, pime öö;

      Ei hiilga ükski täht,

      Ei ükski kiir

      Siin kaitsvat piiri iial valgusta.

      Ja püüad talusse

      Sa vaiksesti,

      Siis kõlab nagu laul,

      Kui läbi kannelde

      Käiks vaikne tuul,

      Ning