Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

valvab öö,

      Et pärale

      Ei jõuaks ükski talusse,

      Kus asub elu kuldne unenägu.

      Siit jõuab pärale

      Veel üksi see,

      Kes igatsuses kodu poole

      Lõi ise teed

      Ning tungis läbi murekaljude

      Ja jättis rõõmu,

      Ning igaveses hääs

      Siin aimas elu vaikset rada,

      Mis juhib üles päikse õnnemaale.

      Siit jõuab pärale,

      Kes tungib oma valguses

      Siin pimedusesse

      Ning omas varjul jõus

      Jääb üksinda.

      Ta ümber valvab öö —

      Kuid, kuula, kaugel

      Sääl kõlab nagu laul,

      Kui läbi kannelde

      Käiks vaikne tuul.

      Sind kutsub unetalusse

      Kui äraseletatud võimu viis —

      Sa tungi pimedusesse

      Ning tõuse üksinda.

[1903]

      SÜGISEL

      Juba metsad kullaehtes,

      Päike raugemas,

      Tühjad aasad, väsind väljad,

      Udud paisumas.

      Juba metsad kullaehtes —

      Nagu unine

      Kojukutse hilju kõlab

      Läbi looduse.

(1903)

      ESIMENE LUMI

      Läbi ööde, kuula, luigelaulud

      Jumalaga jättes kostavad,

      Nagu unes kurvad tervitused

      Hingepõhjas tasa ärkavad.

      Luiged läevad, lumi langeb!

      Läbi rinna jahe aimdus kõnnib —

      Ammu juba vaikis kevade;

      Igatsus ei kodu enam otsi

      Kaduvuses lootva’ vaimule —

      Luiged läevad, lumi langeb!

(1903)

      SÄÄL PIDI…

      Sääl pidi helisema

      Me armastus valguses,

      Ja hõbetiivul käima

      Laul uues lootuses.

      Sääl pidi põrmu sära

      Kui uni kaduma,

      Ja tähte igatsuses

      Kõik tasa hõõgama.

      Nüüd kadund kuldsed lossid —

      Üks kannel tasane

      Veel üksi tuules sonib

      Ja igatseb ülesse.

(1903)

      SU SILMIS…

      Su silmis kui unenägu,

      Kui kurbus tasane,

      Kus nagu üksik purje

      Läeb helkides merele.

      Sääl nagu igatsuses

      Silm mõnda mul seletaks,

      Mis nagu koidu kodu,

      Mis südant vaigistaks…

      Su silmis kui unenägu,

      Kui heldus tasane, —

      Oh, jõuaks üksik purje

      Ju ükskord rannale!

(1903)

      ÜKS IMELINE HELIN

      Üks imehelin eksib õhtuviivul

      Kui uni hilju talust talusse,

      Ning otsib südant – sugulane talle,

      Kus pole soojus jäänud muresse.

      Ja vaikseks jäävad inimeste meeled;

      Kõik nagu ootel kuulab vagusi,

      Kuis tundmustes käib tähte lauluhelin,

      Kui sõuaks Eeden ilma tagasi.

      Üks imehelin eksib õhtuviivul —

      Kõik vajub tasa nagu mõttesse,

      Ja lootev süda tunneb igatsuse armus,

      Kuis sünnib ilmas valgus taevane.

(1903)

      NÜÜD LÄBI ÖÖDE…

      Nüüd läbi ööde särab

      Kui uni kullane;

      Hing lendab üle mure

      Kui ilumerele.

      Sääl nagu eksind säde

      Lööb hinges kumama —

      Ning kadund unenägu

      Sa otsid lapsena.

(1903)

      JA JÄLLE SÕUAB…

      Ja jälle sõuab vaikus läbi ilma —

      Kõik valges igatsuses unistab;

      Täht hiilgab tähe kõrval kõrgel taeval, —

      Õrn sosin täna alla ulatab.

      See sosin nagu kadund paradiisi

      Toob kaduvuse ilma tagasi,

      Kus eksind armastuse vaikne ohe

      Ta jälgil kurdab kurvalt, vagusi.

      Oh, armas vaikus, sära, tähte sosin,

      Kuis tungite nüüd hilju südame,

      Kus ootel nagu armukaunis kätki

      Ja igatsuse laul kui uni tasane.

(1903)

      MÄLESTUS

      Sääl pimeduse rüpes

      Kuusk nagu haljendab —

      Mis imeline elu

      Ta okstel sätendab!

      Sääl hõbe, kullasära

      Ning sõna sonija,

      Mis ainult muinasjutus

      Ma mõistsin lapsena;

      Sääl nagu siniudu,

      Kus peidul paradiis,

      Mu lapselaulud, mängud

      Ja karjakandle viis.

      Sääl pimeduse rüpes

      Kuusk väike haljendab —

      Ta nagu omast lapsest,

      Kes eksind, unistab.

(1903)

      MIL JÕUAB?

      Su sinilaintes kuldne tee

      Viib sügavusesse,

      Kus tukub meie Kaljuvee

      Koit kogu ilmale,

      Me Pühajärv!

      Su