Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

on ju ainult naine,” vastas Ged.

      „Printsess Elfarran oli ka ainult naine,” kostis Kurehernes, „aga tema pärast tehti terve Enlad maatasa, Havnori Sangarmaag suri ja Solea saar vajus merre.”

      „Vanad pajatused,” kostis Ged. Siis aga hakkas temagi O emandat vaatama ja mõtlema, kas see tõesti ongi niisugune surelik ilu, millest pajatasid muistendid.

      Laulumeister oli laulnud „Noore kuninga laulu” ning siis olid kõik koos laulnud talvist rõõmulaulu. Kui enne lauast tõusmist lühike paus tekkis, ajas Jaspis ennast püsti, läks koldele kõige lähema laua juurde, kus istusid Arhimaag, külalised ja meistrid, ning kõnetas O emandat. Jaspis ei olnud enam poiss, vaid pikk ja nägus noormees, mantel kurgu all hõbehaagiga kinnitatud, sest ka tema oli sel aastal nõiaks saanud ja hõbehaak oli selle tähis. Emand naeratas tema sõnade peale ning sädelevad opaalid särahtasid tema mustades juustes. Siis noogutasid meistrid nõusoleku märgiks lahkelt ja Jaspis näitas emandale illusioonikunsti. Ta pani kivipõrandast võrsuma valge puu. Selle oksad puudutasid saali kõrgeid laetalasid ning iga oksa iga rao küljes säras kuldõun, need kõik olid päikesed, sest tegemist oli Aastapuuga. Äkitselt lendles okstel üleni valge lind, kelle saba oli nagu lumesadu, ning kuldõunad tuhmusid ja muutusid seemneteks, neist said kristalltilgad. Kui need puult varisesid, oleks nagu vihma sadanud, äkitselt oli tunda sulnist lõhna ning õõtsuvale puule kasvasid roosast leegist lehed ja valged täheõied. Siis illusioon hajus. O emand hüüatas rõõmust ning kummardas oma sädeleva pea noore nõia poole tema meisterlikkuse kiituseks. „Tule meiega, ela meiejuures Otoknes – kas ta tohib tulla, mu isand?” küsis ta nagu laps oma rangelt kaasalt. Aga Jaspis vastas üksnes: „Kui ma olen omandanud oma õpetajate ja sinu kiitust väärivad oskused, emand, tulen ma meeleldi ja teenin sind meeleldi igavesti.”

      Nii oli Jaspis meele järgi kõigile peale Gedi. Gedi hääl ühines kiidukooriga, aga tema süda mitte. „Mina oleksin paremini teinud,” ütles ta endamisi kibeda kadedusega ning pärast seda oli kogu õhtu rõõm tema jaoks rikutud.

      4. Varju vallandamine

      Sel kevadel nägi Ged nii Kurehernest kui ka Jaspist harva, sest nemad olid nüüd nõiad ning õppisid Meisterkujundaja juures Immanentses Hiies, sinna salapaika aga ei tohtinud ükski õpipoiss oma jalga tõsta. Ged elas Suures Majas ja töötas koos õpetajatega kõigi oskuste kallal, mida kasutavad nõiad, kes valdavad küll nõiakunsti, kuid kellel pole saua: tuuletõstmine, ilmamuutmine, leidmine ja köitmine, loitsijate ja loitsuseppade, jutuvestjate, laulikute, ravitsejate ja taimetarkade kunstid. Öösiti üksi oma magamiskongis, virvavalgus lambi või küünla asemel raamatu kohal põlemas, uuris ta Vanemaid ruune ja Éa ruune, mida kasutatakse vägevates loitsudes. Kõik need oskused omandas ta kerge vaevaga ning õpilaste seas levisid kuuldused, nagu oleks see või teine õpetaja öelnud, et Gonti poiss on kõigist kunagi Rokel viibinud õpilastest kõige taiplikum, ka otakiga seoses tekkis mitmesuguseid jutte, räägiti, et see on maskeeritud vaim, kes sosistab Gedi kõrva tarkusesõnu, ning öeldi isegi, et Arhimaagi kaaren oli tervitanud Gedi tema saabumisel kui „tulevast Arhimaagi”. Ükskõik, kas õpilased neid lugusid uskusid või kas Ged neile meeldis või ei meeldinud, enamik kaaslasi imetles Gedi ning järgis teda õhinal, kui teda vahel harva pöörane tuju valdas ning ta pikemaks minevatel kevadõhtutel nende mänge juhtima asus. Suurema osa ajast aga oli ta töökas, uhke ja tujukas ning hoidus teistest eemale. Et Kurehernes viibis mujal, ei olnud tal teiste poiste hulgas sõpra ning ta ei tundnudki selle järele vajadust.

      Ta oli viieteistkümneaastane, väga noor saua kandva võluri või maagi Kõrgemate kunstide õppimiseks, aga ta omandas kõik illusioonikunstid nii kiiresti, et Meistermuutja, kes oli ka ise alles noor mees, hakkas teda peagi teistest eraldi õpetama ning rääkis talle päris muutmise loitsudest.

      Õpetaja seletas, et mingi asja päriselt teiseks muutmiseks tuleb see senikauaks ümber nimetada, kuni loitsujõud kestab, ning selgitas, kuidas see mõjutab muudetavat asja ümbritsevate asjade nimesid ja olemust. Ta kõneles muutmisega kaasnevatest ohtudest, eelkõige sellest, et kuju muutnud võlur võib ise oma loitsu lõksu jääda. Veendunud, et poiss saab asjast tõesti aru, hakkas noor õpetaja saladustest rääkimisest kaugemale minema. Ta õpetas poisile kõigepealt ühe ja siis teise Suurtest Muutmisloitsudest ning laskis tal uurida Vormimisraamatut. Seda tegi ta Arhimaagi teadmata ja mõtlematult, aga ta ei tahtnud midagi halba.

      Ged töötas nüüd ka koos Kutsumismeistriga, kuid see oli range mees, keda tema õpetatav sügav ja sünge võlukunst oli kalestanud ja vanaks teinud. Ta ei teinud mingit tegemist illusioonidega, tema tegeles päris võlukunstiga, selliste energiate väljakutsumisega nagu valgus, soojus, magnetit mõjutav jõud ning nende jõududega, mida inimesed kaalu, vormi, värvi ja helina tajuvad – tõeliste, universumi tohutust, põhjatust energiast ammutatavate jõududega, mida ühegi inimese loitsud ega kasutamine ammendada ega tasakaalust välja viia ei saanud.

      Ilmategija ning meremeistri pöördumine tuule ja vee poole olid tema õpilastele juba tuntud oskused, aga just tema näitas neile, miks tõeline võlur kasutab sääraseid loitsusid ainult vajaduse korral, sest niisuguste maa jõudude esilemanamine tähendab muuta maad, mille osad need on. „Kui te ei tea täpselt, mida te teete, võib vihm Rokel tähendada põuda Osskilil,” ütles õpetaja, „ning tuulevaikus Idarajal võib tähendada tormi ja hävingut läänes.”

      Mis puutub aga reaalsete asjade ja elavate inimeste kutsumisse, surnute hingede äratamisse ning Nähtamatu manamisse, nendesse loitsudesse, mis kujutavad endast Kutsuja kunsti ja maagi väe tippu, siis nendest ei rääkinud ta neile peaaegu üldse. Korra või paar püüdis Ged meelitada teda natuke sellistest saladustest rääkima, aga õpetaja vaikis ning silmitses teda pikalt ja mornilt, kuni Ged kohmetus ega öelnud rohkem midagi.

      Mõnikord tundis Ged aga ebamugavust, tegeldes isegi sääraste kergemate loitsudega, mida Kutsumismeister neile õpetas. Teadmisteraamatu teatud lehekülgedel olid ruunid, mis tundusid talle tuttavad, kuigi ta ei mäletanud, millises raamatus ta neid enne näinud oli. Kutsumisloitsudes tuli lausuda teatud sõnu, mida talle ei meeldinud öelda. Need tõid hetkeks tema mõtteisse varjud pimedas toas, kinnise ukse ja ukse kõrvalt nurgast tema poole sirutuva pimeduse. Kiirustades viskas ta need mõtted või mälestused peast ja jätkas tööd. Ta ütles endale, et säärased hirmu ja pimeduse hetked on üksnes tema võhiklikkuse varjud. Mida rohkem ta õpib, seda vähem on tal peljata, kuni ta lõpuks täies jõus võlurina ei pruugi karta midagi maailmas, mitte kui midagi.

      Selle suve teisel kuul kogunes terve kool taas Suurde Majja, et tähistada Täiskuu Ööd ja Suurt Tantsu, mis langesid sel aastal kokku, nii et pidu kestis kaks ööd järjest – niisugune asi juhtus ainult iga viiekümne kahe aasta tagant. Terve esimese öö, aasta kõige lühema täiskuuöö, mängiti väljas niitudel flööti, Thwili kitsad tänavad olid täis trummipõrinat ja tõrvikuvalgust ning Roke lahe kuupaistesele veele kandus lauluhääl. Kui päike järgmisel hommikul tõusis, hakkasid Roke laulikud laulma pikka „Erreth-Akbe laulu”, milles räägitakse sellest, kuidas ehitati Havnori valged tornid, ja Erreth-Akbe rännakutest Vanalt Saarelt, Ealt, kõigile teistele Saarestiku saartele ja Rajadele, kuni ta lõpuks äärmisel Läänerajal Ulgumere serval lohe Ormi kohtas, ning tema lõhutud turvises luud lebavad segamini lohe luudega üksildase Selidori rannal, aga tema Havnori kõige kõrgema torni otsa asetatud mõõk hõõgub ikka veel punaselt Sisemere päikeseloojangus. Kui laul lõppes, algas Suur Tants. Linnarahvas, meistrid, õpilased ja talupojad, mehed ja naised – kõik tantsisid soojas tolmuses videvikus trummipõrina ning torupilli- ja flöödihelide saatel mööda kõiki Roke teid rannale. Ühe öö võrra täiskuust vanema kuu paistel tantsisid nad otse merre ning muusika sumbus murdlainete kohinas. Kui idataevas hallendama hakkas, tulid nad tagasi rannale ja teedele, trummid vaikisid ning ainult flöödid mängisid vaikselt ja kiledalt. Sedasama tehti sel ööl kõigil Saarestiku saartel: üks tants, üks muusika ühendas merega eraldatud maid.

      Kui Suur Tants läbi sai, magas enamik inimesi terve päeva ning kogunes õhtul uuesti sööma ja jooma. Salk noorukeid, õpipoisid ja nõiad, olid toonud õhtusöögi söögitoast välja, et Suure Maja õues omaette pidu pidada: seal olid Kurehernes, Jaspis ja Ged, veel kuus-seitse noorukit ja mõni noorem poiss, kes oli korraks Üksildasest Tornist