Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

aastatel ja kaugustel on surnutele tähtsust? Kas Laulud valetavad?” küsis Ged endise leebe pilklikkusega, ütles siis: „Jälgige õhku mu käte vahel,” pöördus kõrvale ning jäi liikumatult seisma.

      Ta sirutas käed aeglaselt ja suure kaarega laiali, see oli tervitusliigutus, millega manamist alustatakse. Siis hakkas ta lausuma.

      Ta oli lugenud selle Kutsumisloitsu ruune Ogioni raamatust rohkem kui kaks aastat tagasi ega olnud neid hiljem kordagi näinud. Tookord oli ta lugenud neid pimeduses. Ta oleks otsekui taas lugenud selles samas pimeduses tema ees öös avatud lehekülge. Aga seekord sai ta loetud sõnadest aru, lausus neid üksteise järel valjusti ning nägi viiteid, kuidas siduda loitsu häälekõlaga ning keha ja käe liikumisega.

      Teised poisid seisid ja vaatasid vaikides ning kui võbinat mitte arvestada, siis ka liikumatult, sest suur loits hakkas toimima. Gedi hääl oli ikka veel vaikne, kuid muutunud, sellesse olid tekkinud sügavad ja laulvad toonid ning tema sõnad olid neile tundmatud. Ged jäi vait. Äkitselt tõusis tuul, mis pani rohu kahisema. Ged laskus põlvili ja hüüdis midagi valju häälega. Siis vajus ta kummuli, otsekui tahtnuks ta oma väljasirutatud kätega maad emmata, aga kui ta seejärel uuesti püsti tõusis, hoidis ta pingul käte vahel midagi tumedat, see oli nii raske, et ta hakkas jalule tõustes pingutusest värisema. Kuum tuul vingus künka mustas visklevas rohus. Isegi kui tähed veel taevas paistsid, ei näinud neid keegi.

      Loitsu sõnad väljusid sisinal ja pominal Gedi suust, siis aga hüüdis ta valjusti ja selgelt: „Elfarran!”

      Taas hüüdis ta nime: „Elfarran!”

      Ja veel kolmaski kord: „Elfarran!”

      Vormitu pimedus, mille ta oli üles tõstnud, hakkas lagunema. See lahknes ning Gedi laialisirutatud käte vahel kiirgas kahvatu valgustelg, nõrk ovaal, mis ulatus maapinnalt tema tõstetud käte kõrgusele. Hetkeks liikus valgusovaalis mingi kogu, inimkogu, pikk naine, kes üle õla tagasi vaatas. Tema nägu oli ilus, kurb ja tulvil hirmu.

      Ainult hetkeks väreles see hing seal. Siis muutus kahkjas ovaal Gedi käte vahel eredamaks. See rebend maapõue ja öö pimeduses, maailma kangasse käristatud auk laienes ja kasvas. Sellest lõõskas kohutavat valgust. Ja eredast korrapäratust lõhest ronis välja mingi väle ja võigas must varjutomp, mis kargas Gedile otse näkku.

      Varju raskuse all tuikuma lüües karjatas Ged kähedalt. Väike otak, kes Kureherne õlalt kõike jälgis, loom, kellel ei olnud häält, karjus samuti valjusti ning kargas ettepoole, otsekui oleks ta tahtnud varjule kallale söösta.

      Ged kukkus rabeledes ja vääneldes maha, lõõskav pragu maailma pimeduses aga laienes ja venis. Juhtunule tunnistajaks olnud poisid põgenesid ning Jaspis laskus kummuli, et peita silmad hirmsa valguse eest. Ainult Kurehernes jooksis sõbra juurde. Seepärast nägi tema ainsana varjutompu, mis Gedi külge klammerdus ja tema ihu rebis. See oli nagu väikese lapse suurune must elajas, kuigi see näis kord kasvavat, kord kahanevat, sellel ei olnud pead ega nägu, ainult neli küünistega käppa, millega ta klammerdus ja kraapis. Kurehernes nuuksus õudusest, kuid sirutas ometi käed, et see tomp Gedi küljest lahti tõmmata. Enne, kui ta seda puudutada jõudis, köideti ta paigale ning ta ei saanud liigutada.

      Talumatu valgus hääbus ning maailma rebendi sakilised servad tõmbusid aeglaselt kokku. Kusagil lähedal rääkis üks hääl vaikselt nagu puude sosin või purskkaevu vulin.

      Tähed hakkasid uuesti paistma ning parajasti taevasse tõusev kuu värvis rohu künkanõlval valgeks. Öö tehti terveks. Valguse ja pimeduse tasakaal oli jälle kindlalt jalule seatud. Varielajas oli kadunud. Ged lebas ristseliti, käed laiali, otsekui oleks ta need ikka veel laiaks tervituseks ja manamiseks välja sirutanud. Ta näol mustas veri ning särgil olid suured tumedad plekid. Väike otak kössitas võbisedes tema õla juures. Ja Gedi kohal seisis vana mees, kelle mantel kumas kuuvalguses kahvatult – Arhimaag Nemmerle.

      Nemmerle saua hõbedane ots rippus Gedi rinna kohal. See puudutas poissi korraks südame kohalt, riivas korraks tema huuli ning Nemmerle sosistas midagi. Ged hakkas liigutama, avas suu ja ahmis õhku. Siis tõstis vana Arhimaag saua, pani selle otsa maha ning toetus sellele raskelt ja langetatud päi, otsekui jätkuks tal hädavaevalt jõudu püsti püsimiseks.

      Kurehernes leidis, et ta sai jälle liigutada. Ringi vaadates nägi ta, et kohale olid jõudnud ka teised – Kutsumismeister ja Muutja. Vägevat nõidust ei saa toime panna neid mehi äratamata ning vajaduse korral võisid nad tulla väga kiiresti, kuigi Arhimaag oli olnud kõigist kiirem. Nüüd saatsid nad abi järele ning osa appi rutanud inimesi läks kaasa Arhimaagiga, teised aga, kelle hulgas oli ka Kurehernes, kandsid Gedi Taimemeistri ruumidesse.

      Kutsuja jäi terveks ööks Roke künkale vahti pidama. Künkanõlval, kus maailma ollus oli katki rebitud, ei liikunud miski. Ükski vari ei roomanud kuuvalguses otsima rebendit, millest ta võiks oma valdustesse tagasi ronida. Vari oli põgenenud Nemmerle ning Roke saart ümbritsevate ja kaitsvate vägevate võluseinte eest, aga ta oli nüüd maailmas. Kusagil maailmas varjaski ta end. Kui Ged oleks sel ööl surnud, siis oleks vari võib-olla katsunud leida ust, mille ta oli avanud, ja järgnenud talle surma valdustesse, või lipsanud tagasi sinna, kust ta oli tulnud, ning seda ootaski Kutsuja Roke künkal. Aga Ged jäi ellu.

      Ta pandi ravikambris voodisse ning Taimemeister hoolitses haavade eest tema näol, kaelal ja õlal. Need olid sügavad ja koledad rebimishaavad. Neist voolav must veri ei tahtnud hüübida, see üha voolas ja voolas hoolimata lausumisest ja haavadele asetatud ämblikuvõrku mähitud vererohu lehtedest. Ged lebas pimedana ja tummana palavikus nagu puutükk aeglases tules ning polnud olemas säärast loitsu, mis oleks teda põletavat leeki jahutanud.

      Mitte kuigi kaugel Gedist, katuseta siseõues, kus vulises purskkaev, lamas samuti liikumatult Arhimaag, aga tema oli külm, väga külm, ainult ta silmad elasid ja vaatasid vee langemist kuuvalguses ja lehtede liikumist kuuvalguses. Tema juures valvavad inimesed ei lausunud loitse ega püüdnud teda ravida. Aeg-ajalt ütlesid nad midagi vaikselt üksteisele ning pöördusid siis taas oma isandat vaatama. Ta lamas liikumatult, kuuvalgus pleegitas tema kotkanina, kõrge lauba ja hallid juuksed ühtlaselt luuvalgeks. Juhitavuse kaotanud loitsu ohjeldamisel ja varju minema kihutamisel Gedi kallalt oli Nemmerle ammendanud kogu oma väe ning koos sellega oli otsa saanud ka tema ihuramm. Ta oli suremas. Aga kui sureb suur maag, kes on elu ajal palju kordi manala kuivadel järskudel nõlvadel kõndinud, siis on see kummaline sündmus, sest surija ei lähe mitte pimesi, vaid kindlalt ja teed tundes. Kui Nemmerle vaatas läbi puulehtede üles, siis ei teadnud tema juures olijad, kas ta vaatas koiduvalguses kahvatuvaid suviseid tähti või neid teisi tähti, mis ei kao kunagi küngaste kohalt, kus hommik ei koida.

      Osskili kaaren, kes oli olnud tema juures kolmkümmend aastat, oli kadunud. Keegi ei olnud näinud, kuhu lind läks. „Kaaren lendab tema ees,” ütles Vormimismeister, kui nad Arhimaagi juures vahti pidasid.

      Saabus soe ja selge päev. Suures majas ja Thwili tänavatel valitses vaikus. Polnud kuulda ühtki häält ning alles lõuna paiku hakkasid Lauliku torni raudkellad valjusti ja kaledalt lööma.

      Järgmisel päeval kogunesid Roke Üheksa Meistrit Immanentse Hiie tumedate puude varju. Isegi seal ümbritsesid nad end üheksa vaikuseseinaga, et ükski inimene ega vägi ei saaks nendega rääkida ega kuulda, kuidas nad valisid kõigi Meremaa maagide seast ühe, kellest pidi saama uus Arhimaag. Valiti Gensher Way saarelt. Otsekohe saadeti laev üle Sisemere Way Saarele, et see Arhimaagi Rokele tooks. Tuulemeister seisis ahtris, paisutas võlutuulega purjesid ning laev lahkus kiiresti ja kadus silmist.

      Ged ei teadnud neist sündmustest midagi. Selle palava suve neli nädalat lebas ta pimedana, kurdina ja tummana, kuigi ta mõnikord oigas ja karjatas nagu loom. Lõpuks aga hakkas Taimemeistri kannatlik ravitsemine mõju avaldama, Gedi haavad kasvasid pikkamööda kinni ja palavik taandus. Tundus, et ta kuulmine hakkas vähehaaval tagasi tulema, kuigi ta ei lausunud ühtki sõna. Ühel selgel sügispäeval tegi Taimemeister Gedi haigetoas luugid lahti. Tollest Roke künka ööst ja pimedusest saadik oli Ged näinud üksnes pimedust. Nüüd nägi ta päevavalgust ja päikesepaistet. Ta peitis oma armilise näo kätesse ja puhkes nutma.

      Kui saabus talv, suutis ta ikka veel ainult kogeldes rääkida ning Taimemeister