Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

tööle ja harjutasid uusi võluvõtteid. Gedi esimesed Rokel veedetud kuud olid seega möödunud kiiresti, tulvil kirgi ja imesid.

      Talvel oli kõik teisiti. Ged ja veel seitse poissi saadeti Roke saare teise otsa, kõige kaugemale põhjaneemele, kus seisab Üksildane Torn. Seal elas üksinda Nimemeister, kelle nimel Kurremkarmerruk – ei olnud tähendust üheski keeles. Miilide kaugusel tornist ei asunud ühtki talu ega eluaset. Süngena seisis see põhjakaljudel, hallid olid pilved talvise mere kohal, lõputud olid nimede read ja loetelud, mida Nimemeistri kaheksa õpilast pidid õppima. Torni kõrges toas istus Kurremkarmerruk kõrgel istmel nende keskel ja kirjutas ritta nimesid, mis tuli õppida selgeks enne, kui tint keskööl kustus ja tühja pärgamendi järele jättis. Tornis oli alati külm, poolpime ja vaikne, ainsad helid olid Meistri sulekrabin ja võibolla ka ohked, mida tõi kuuldavale mõni õpilane, kes pidi õppima enne keskööd selgeks iga neeme, maanina, lahe, väina, abaja, kanali, sadama, madaliku, kari ja kalju nime Pelnishi meres asuva väikese Lossowi saare rannikul. Kui õpilane nurises, võis juhtuda, et Meister ei öelnud midagi, kuid pikendas nimekirja või lausus siis: „See, kes tahab saada meremeistriks, peab teadma iga veetilga päris nime meres.”

      Ged ohkas mõnikord, aga ta ei nurisenud. Ta mõistis, et selles igavas ja lõputus paikade, asjade ja olendite päris nimede õppimises peitus ihaldatud võim, otsekui kalliskivi kuiva kaevu põhjas. Sest võlukunst seisnebki iga asja õige nimega nimetamises. Nii oli Kurremkarmerruk öelnud neile vaid korra, esimesel Tornis veedetud õhtul, rohkem ta seda ei korranud, kuid Ged ei unustanud tema sõnu. „Nii mitugi suure väega maagi,” oli Meister öelnud, „on püüdnud terve elu üheainsa asja nime teada saada – ühtainsat kadunud või peidetud nime. Ja nimekirjad ei ole ikka veel täielikud. Ega saagi olema senikaua, kuni maailm kestab. Kuulake, ja te mõistate, miks see nii on. Maailmas päikese all ning teises ilmas, kus päikest ei ole, leidub palju säärast, millel pole mingit tegemist inimeste ega inimkõnega, ning on olemas ka vägesid, mis on meie võimusest väljas. Aga võluda, päriselt võluda, saavad ainult need olevused, kes räägivad Meremaa hardi keelt või Vana Keelt, millest see on välja kasvanud.

      Seda keelt räägivad lohed ja rääkis ka Segoy, kes maailma saared lõi, ning see on ka meie leede, laulude, loitsude, sõnumiste ja manamiste keel. Vana Keele sõnad on varjatud ja muudetud kujul meie hardi keele sõnade seas. Meie nimetame vahtu laineharjadel „sukien”, see sõna on tehtud kahest Vana Keele sõnast: „suk” – sulg ja „inien” – meri. Vaht on mere sulg. Aga vahtu ei saa võluda, nimetades seda sukieniks; selleks tuleb kasutada vahu enda päris nime Vanas Keeles, mis on „essa”. Iga lausuja teab mõnda sõna Vanas Keeles ja maag teab neid palju. Aga sõnu on hulga rohkem, mõni on aja jooksul kaotsi läinud, mõni on ära peidetud, mõnda teavad ainult lohed ja Maa Vanad Väed ning mõnda ei tea ükski elav hing, kuid pole inimest, kes need kõik selgeks suudaks õppida. Sellel keelel ei ole lõppu.

      Põhjus on järgmine. Mere nimi on tõesti kenasti ja korralikult „inien”. Aga ka sellel, mida me nimetame Sisemereks, on Vanas Keeles oma nimi. Et ühelgi asjal ei saa olla kahte päris nime, siis võib „inien” tähendada ainult „kogu merd peale Sisemere”. Ja muidugi ei tähenda see isegi seda, sest pole võimalik üles lugeda kõiki meresid, lahtesid ja väinu, millel on oma nimi. Nii et kui mõni maagist meremeister oleks piisavalt hull, et tahaks tervet ookeani tormile kihutada või vaigistada, siis tuleks tal oma loitsus öelda mitte ainult – „inien”, vaid ka mere iga osa, tüki ja triibu nime terves Saarestikus ja kõigil Rajadel ning sealt edasi kuni paigani, kus nimesid enam ei ole. Nõnda seab seesama asi, mis annab meile võlumiseks väe, ka sellele piirid. Maag suudab kontrollida ainult seda, mis on tema lähedal, mida ta saab täpselt ja ammendavalt nimetada. Ja see on hea. Kui asi poleks nõnda, oleks vägevate kurjus või tarkade narrus ammu püüdnud muuta seda, mida muuta ei tohi, ning Tasakaalu oleks rikutud. Tasakaalust välja viidud meri mataks enda alla saared, kus me pidevas ohus elame, ning kõik hääled ja kõik nimed kaoksid ürgvaikusse.”

      Ged mõtles kaua nende sõnade üle ning need sööbisid talle sügavalt mällu. Ometi ei suutnud ülesande ülevus seda Tornis veedetud pika aasta tööd vähem raskeks ja vähem kuivaks muuta ning aasta lõpul ütles Kurremkarmerruk talle: „Sa oled alustanud hästi.” See oligi kõik. Võlurid räägivad tõtt ning see vastaski tõele, et kõik rängad pingutused, mida Ged sel aastal nimede valdamiseks oli teinud, oli pelk algus ning õppimist jätkama pidi ta terve oma elu. Ta lasti Üksildasest Tornist välja varem kui temaga koos tulnud poisid, sest ta oli õppinud kiiremini, kuid see oli ka ainus tunnustus, mis talle osaks sai.

      Ta kõndis talve hakul üksi üle saare lõunasse, sammus tühjadel teedel, mille ääres polnud ühtegi asulat. Öösel hakkas sadama. Ged ei hoidnud vihma sõnumisega endast eemal, sest Roke ilm oli Tuulevõtme Meistri hoole all ning sellesse ei tohtinud keegi ennast segada. Ta läks suure pendikipuu alla varju ning mõtles seal mantlisse mähkunult lamades oma vanale õpetajale Ogionile, kes käis ilmselt ikka veel kõrgel Gonti mäel oma sügisestel rännakutel ja magas väljas, katuseks raagus puuoksad ja seinteks langev vihm. Ged naeratas, sest Ogionile mõtlemine oli talle alati lohutuseks. Ta uinus rahuliku südamega külmas pimeduses, mis oli tulvil vee sosinat. Koidikul ta ärkas ja tõstis pea, vihm oli üle jäänud ning ta nägi, et tema mantli vahele oli tulnud sooja otsima üks loomake, kes seal nüüd kerratõmbunult magas. Ged imestas seda nähes, sest tegemist oli haruldase ja kummalise loomaga, kelle nimi on otak.

      Neid olendeid leidub ainult Saarestiku neljal lõunapoolsel saarel: Rokel, Ensmeril, Podyl ja Wathortil. Nad on väikesed ja sileda karvaga, neil on lai nägu, suured säravad silmad ja tumepruun või pugalikpruun karv. Nende hambad on teravad ja nad on tigedad, nii et kodus neid ei peeta. Nad ei tee üldse mingit häält. Ged silitas loomakest, see ärkas ja haigutas, paljastades väikese pruuni keele ja valged hambad, aga ta ei kartnud. „Otak,” ütles Ged, aga siis meenusid talle tuhanded Tornis õpitud loomanimed ja ta kutsus loomakest selle päris nimega Vanas Keeles: „Hoeg! Kas sa tahad minuga kaasa tulla?”

      Otak seadis end tema peopesale istuma ning hakkas ennast pesema.

      Ged pani looma õlale kapuutsivoltide vahele ning see jäigi sinna. Päeva jooksul hüppas loom mõnikord maha ja lipsas metsa, aga tuli alati tagasi ning tõi ükskord kaasa kinnipüütud metshiire. Ged naeris ja käskis otakil hiire ära süüa, sest oli parajasti Päikesepüha õhtu ja ta ise paastus. Ta kõndis niiskes videvikus Roke künkast mööda, nägi eredat virvavalgust Suure Maja katuse kohal vihmas mänglemas, astus sisse ning tulevalges saalis tervitasid teda Meistrid ja ta kaaslased.

      Gedile oli see otsekui kojutulek, sest tal ei olnud kodu, kuhu ta oleks võinud kunagi tagasi pöörduda. Ta oli nii palju tuttavaid nägusid nähes rõõmus ning kõige rõõmsam veel siis, kui ta nägi, et Kurehernes tuli teda tervitama, lai naeratus tõmmul näol. Ta oli sel aastal sõbrast rohkem puudust tundnud, kui ta isegi endale aru oli andnud. Kurehernes oli sel sügisel nõiaks saanud ega olnud enam õpipoiss, aga see ei seadnud nende vahele mingit tõket. Nad hakkasid kohe juttu ajama ning Gedile tundus, et ta ütles Kurehernele selle esimese tunniga rohkem, kui ta oli öelnud terve pika aasta jooksul Üksikus Tornis.

      Otak kükitas ikka veel tema õlal kapuutsi sees, kui nad istusid Koldesaalis pikkade laudade taha pidusööki sööma. Kurehernes imetles loomakest ja sirutas korra käe, et teda silitada, aga otak napsas kohe oma teravate hammastega. Kurehernes naeris: „Räägitakse, Raudkull, et selle inimesega, keda metsloom hoiab, kõnelevad kivi ja lätte Vanad Väed inimhäälega.”

      „Räägitakse, et Gonti võluritel on tihti koduvaimud,” ütles Jaspis, kes istus teisel pool Kureherne kõrval. „Isand Nemmerlel on kaaren ja lauludes lauldakse, et Arki Punane Maag pidas kuldketi otsas metssiga. Aga seda pole ma veel kuulnud, et nõid oleks endal rotti kapuutsi sees hoidnud!”

      Selle peale puhkesid kõik naerma ning Ged naeris koos teistega. See oli lõbus õhtu ja Gedile meeldis olla seal soojuses ja melus, tähistada koos kaaslastega pidupäeva. Aga Jaspise nali, nagu kõik muugi, mis ta kunagi Gedile öelnud oli, käis talle närvidele.

      Sel õhtul oli kooli külaline O isand, kes oli ka ise tuntud nõid. Ta oli olnud Arhimaagi õpilane ning tuli mõnikord Talvepeoks või suviseks Suureks Tantsuks Roke saarele. Tal oli kaasas tema sale ja noor emand, särav nagu uus