Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

mis hüppasid ja kargasid eemale, kui pall lähemale veeres; Kurehernes aga istus kogu aeg, jalad risti, õhus ja sõi praetud kana. Üks noorematest poistest katsus teda maa peale tõmmata, aga Kurehernes hõljus lihtsalt natuke kõrgemale, tema käeulatusest välja, ning istus rahulikult naeratades õhus. Aeg-ajalt viskas ta kanakondi minema, see muutus öökulliks ja lendas huigates tähevalguse võrgus ringi. Ged laskis öökullide pihta leivapurust nooli ning nad kukkusid maha, maad puudutades aga said neist taas kondid ja leivapuru ning kogu illusioon haihtus. Ged proovis ka Kureherne juurde õhku tõusta, aga et ta ei teadnud selle loitsu võtit, siis pidi ta õhus püsimiseks kätega vehkima ning kõik naersid tema lendu, laperdamist ja kukkumisi. Teiste naerutamiseks jätkas ta veiderdamist ja naeris ise kaasa, sest pärast kahte pikka ööd täis tantu, kuuvalgust, muusikat ja maagiat oli ta veidras ja pöörases tujus, valmis kõigeks, mis juhtuda võis.

      Ged maandus lõpuks just Jaspise kõrval kergelt jalgadele ning Jaspis, kes kunagi valjusti ei naernud, nihkus eemale ja ütles: „Raudkull, kes ei oska lennata…”

      „Kas Jaspis on vääriskivi?” kostis Ged naeratades. „Oo, kalliskivi nõidade seas, oo, Havnori juveel, sädele meile!”

      Poiss, kes oli pannud tuled tantsisklema, saatis ühe tulukese Jaspise pea ümber tantsima ja helkima. Harilikust vähem ükskõikselt ja kulmu kortsutades lõi Jaspis tulukese eemale ja kustutas selle ühe liigutusega. „Mul on poisikestest, lärmist ja lollustest kõrini,” ütles ta.

      „Sa hakkad keskikka jõudma, noormees,” märkis Kurehernes ülalt.

      „Kui sa vaikust ja nukrust ihkad, võid alati Tornis õnne katsuda,” pistis vahele üks noorem poiss.

      Ged küsis: „Mida sa siis tahad, Jaspis?”

      „Ma tahan omataoliste seltskonda,” vastas Jaspis. „Tule, Kurehernes, las õpipoisid jäävad oma leludega mängima.”

      Ged pöördus näoga Jaspise poole. „Mis eristab nõidu õpipoistest?” päris ta. Tema hääl oli tasane, aga kõik teised poisid vakatasid järsku, sest nii tema kui Jaspise hääletoonis kõlas nüüd selgelt ja varjamatult vastastikune vimm otsekui tupest nähtavale ilmuv teras.

      „Vägi,” ütles Jaspis.

      „Minu vägi ei jää sinu omast üheski suhtes maha.”

      „Kas sa esitad mulle väljakutse?”

      „Ma esitan sulle väljakutse.”

      Kurehernes oli maapinnale laskunud ja astus nüüd morni näoga nende vahele. „Võlukunsti kahevõitlused on meile keelatud ja te teate seda väga hästi. Jätke järele!”

      Nii Ged kui ka Jaspis seisid vaikides, sest oli tõsi, et nad tundsid Roke seadust, nad teadsid ka, et Kurehernest ajendas armastus, neid endid aga vihkamine. Ometi ei jahtunud nende viha maha, see sai ainult tagasi tõrjutud. Jaspis nihkus peagi pisut kõrvale ja ütles oma jaheda naeratusega, otsekui olnuksid tema sõnad ainult Kurehernele määratud: „Parem oleks, kui sa tuletaksid oma kitsekarjusest sõbrale veel kord meelde seadust, mis teda kaitseb. Tal on mossis ilme. Huvitav, kas ta tõesti arvas, et ma võtan tema väljakutse vastu? Kitsede järgi haisevalt poisilt, õpilaselt, kes ei oska isegi Esimest Muutmist?”

      „Jaspis,” lausus Ged, „mida tead sina sellest, mida tean mina?”

      Ilma et keegi oleks ühtki sõna kuulnud, kadus Ged hetkeks silmist ning seal, kus ta seisnud oli, hõljus suur pistrik, kes avas noka karjeks – see vältas vaid hetke, siis seisis Ged taas vilkuvas tõrvikuvalguses, tumedate silmade pilk Jaspisele suunatud.

      Jaspis oli jahmunult tagasi astunud, aga nüüd kehitas ta õlgu ja lausus ühe sõna: „Illusioon.”

      Teised hakkasid pomisema. Kurehernes ütles: „See ei olnud illusioon. See oli päris muutmine. Ja sellest piisab, Jaspis, kuula…”

      „Piisab näitamaks, et ta on Meistri selja taga Vormimise raamatusse piilunud – ja mis sellest? Lase edasi, Kitsekarjus. Mulle meeldib, kuidas sa ise endale lõksu sead. Mida rohkem sa püüad tõestada, et sa oled minuga võrdne, seda paremini sa näitad, kes sa tegelikult oled.”

      Selle peale keeras Kurehernes Jaspisele selja ning ütles väga tasa Gedile: „Raudkull, ole nüüd tõeline mees ja jäta see kemplemine – tule minuga…”

      Ged vaatas sõbrale otsa ja naeratas, kuid lausus üksnes: „Võta Hoeg natukeseks ajaks enda kätte.” Ta andis Kureherne kätte väikese otaki, kes oli nagu tavaliselt tema õlal istunud. Loom ei olnud kunagi kellelgi peale Gedi ennast puutuda lasknud, aga nüüd läks ta Kureheme juurde, ronis mööda käsivart üles ja jäi õlale kössitama, pööramata suurte säravate silmade pilku peremehelt.

      „Niisiis, Jaspis,” ütles Ged niisama rahulikult nagu enne, „mida sa kavatsed oma üleoleku tõestamiseks teha?”

      „Mina ei tarvitse midagi teha, Kitsekarjus. Aga ma teen siiski. Ma annan sulle šansi – võimaluse. Kadedus närib sind nagu uss õuna. Laseme selle ussi välja. Kunagi kiitlesid sa Roke künka juures, et Gonti võlurid võlukunstiga ei mängi. Tule nüüd Roke künka juurde ja näita meile, mida nad siis teevad. Ja pärast näitan mina sulle võib-olla natuke enda nõiakunsti.”

      „Jah, seda ma tahaksin näha,” vastas Ged. Nooremad poisid, kes olid harjunud, et tema viha vähimagi pilke või solvangu peale lahvatas, jälgisid teda nüüd ja imestasid tema külma verd. Kurehernes ei vaadanud Gedi mitte imetlusega, vaid kasvava hirmuga. Ta püüdis uuesti vahele segada, aga Jaspis ütles: „Hoia sina sellest eemale, Kurehernes. Noh, Kitsekarjus, mis sa hakkad peale sulle antud võimalusega? Kas sa näitad meile illusiooni, tulekera, loitsu, millega kitsede kärntõbe ravida?”

      „Mida sa tahaksid, et ma teeksin, Jaspis?”

      Vanem poiss kehitas õlgu. „Kas või seda, et sa kutsuksid mõne surnu hinge välja.”

      „Kutsungi.”

      „Ei kutsu!” Jaspis vaatas talle otse silma ning äkitselt lõkkele löönud raev varjutas põlguse. „Ei sa kutsu. Sa ei suuda. Sa muudkui ärpled ja ärpled…”

      „Vannun oma nime nimel, et ma teen seda!”

      Kõik seisid hetke täiesti liikumatult.

      Astunud eemale Kurehernest, kes oleks võinud teda jõuga kinni hoida, sammus Ged tagasi vaatamata õuest välja. Pea kohal tantsisklevad virvatähed hääbusid ja vajusid maha. Jaspis kõhkles hetke ja järgnes siis Gedile. Kõik teised rühkisid vaikides nende järel, uudishimulikud ja hirmul.

      Roke künka tumedad nõlvad kerkisid suveöö kuutõusueelsesse pimedusse. See küngas, millel oli tehtud palju imesid, mõjus oma kohalolekuga rõhuvalt, otsekui oleks neid ümbritsevas õhus olnud mingi raskus. Kui poisid jõudsid künkanõlvale, mõtlesid nad künka juurtele, mis ulatusid sügavale, sügavamale kui meri, päris maailma südamikus peituvate vanade pimedate tuledeni välja. Nad peatusid idanõlval. Neist kõrgemal künkaharjal mustava rohu kohal rippusid tähed. Polnud tunda tuuleõhkugi.

      Ged astus mõne sammu teistest kõrgemale, keeras ringi ja küsis selge häälega: „Jaspis! Kelle hinge ma välja kutsun?”

      „Kutsu keda tahad. Keegi ei võta sind kuulda.” Jaspise hääl värises pisut, küllap see tuli vihast. Ged vastas talle tasa ja pilklikult: „Kas sa kardad?”

      Ged isegi ei kuulanud, kas Jaspis ka midagi vastas. Jaspis ei läinud talle enam korda. Nüüd, kui nad seisid Roke künkal, olid viha ja raev kadunud, nende asemele oli asunud täielik kindlustunne. Tal ei olnud vaja kedagi kadestada. Ta teadis, et sel ööl, sel pimedal nõiutud maapinnal oli tema vägi suurem kui kunagi varem, see valgus temasse, kuni ta vaevu ohjeldatavast jõust värises. Ta teadis nüüd, et Jaspis jääb temast kaugele maha, on võib-olla üksnes selleks saadetud, et teda täna siia tuua, ta ei ole mitte võistleja, vaid kõigest Gedi saatuse käsilane. Ged tajus, kuidas künkajuured tema jalge all üha allapoole ja allapoole pimedusse kadusid ning pea kohal nägi ta tähtede kuivi kaugeid tulesid. Nende vahel allus kõik tema korraldusele, tema käsule. Ta seisis maailma keskmes.

      „Ärge kartke,” ütles ta naeratades.