Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

siis põllumees, kitsekarjus, loomakasvataja, jahimees või käsitööline, kuivamaa elanik peab ookeani ikka soolaseks ja heitlikuks vallaks, millel pole temaga mingit pistmist. Kodukülast kahe päevatee kaugusel asuv küla on võõras maa ning purjeka päevatee kaugune saar on pelk kuuldus, mere taga aimuvad udused künkad, mitte aga niisugune kindel maapind, millel ta ise kõnnib.

      Nii oli Gedile, kes polnud kunagi kõrgmäelt alla saanud, Gonti sadam hirmuäratav ja imeline paik – suured majad ja tahutud kividest tornid, kaid, dokid, eeldokid ja sildumiskohad, sadam, kus poolsada paati ja galeeri sadamasilla ääres kõikus, veest välja tõmmatuna kummuli parandamist ootas või reidil kokkupandud purjede ja kinniste aeruaukudega ankrus seisis, võõrastes murretes hõikuvad madrused ja sadamatöölised, kes jooksid raskete kandamitega vaatide, kastide, nöörikerade ja aeruvirnade vahel, karusnahksete mantlitega habemikud kaupmehed, kes ettevaatlikult veeäärsetel libedatel kividel kõndides vaikselt vestlesid, saaki maha laadivad kalamehed, kopsivad püttsepad, vasardavad laevameistrid, laulvad merikarbimüüjad ning valjuhäälsed laevaülemad – ja kõige selle taga hääletu sätendav laht. Pimestatuna, kumisevate kõrvadega ja segaduses järgnes Ged sadamaülemale suurde dokki, kuhu Vari oli kinnitatud, ning sadamaülem viis ta laevaülema juurde.

      Nad vahetasid mõne sõna ning laevaülem nõustus viima Gedi reisijana Rokele, sest seda oli palunud maag, seejärel jättis sadamaülem poisi laeva juurde. Varju ülem oli suur ja paks mees, tal oli seljas pellavinahaga ääristatud punane mantel, mida kannavad Andradese kaupmehed. Ta küsis Gedile otsa vaatamata kõmiseva häälega: „Poiss, kas sa ilma oskad teha?

      „Oskan.”

      „Kas sa tuult oskad tõsta?”

      Ged pidi eitavalt vastama ning siis käskis ülem tal otsida endale koht, kus ta kellelegi ette ei jää, ning seal paigal püsida.

      Sõudjad tulid nüüd juba pardale, sest laev pidi enne öö saabumist reidile minema ja koidu eel mõõnaga merele purjetama. Niisugust kohta, kus ta kellelegi jalgu poleks jäänud, ei olnudki, kuid Ged seadis end nii hästi kui suutis pakitud, seotud ja nahkadega kaetud lasti otsa ahtris ning jälgis sealt kõike toimuvat. Sõudjad, tursked pikkade kätega mehed kargasid pardale, sadamatöölised veeretasid veevaadid mürinal dokkidest välja ning seadsid need sõudjate pinkide alla. Hästi ehitatud laev istus kogu oma lastiga sügaval vees, kuid tantsiskles siiski kergelt kalda ääres loksuvatel lainetel, valmis teele asuma. Siis asus tüürimees oma kohale ahtripostist paremal ja vaatas laevaülema poole, kes seisis laual, mis oli kinnitatud laevakiilu ühinemiskohta Andradi Vana Mao kujuliseks nikerdatud vöörtääviga. Laevaülem karjus valjusti käsklusi, Vari andis otsad ja kaks sõudepaati vedasid ta suure vaevaga dokkidest välja. Siis kõlas laevaülema käsklus: „Luugid lahti!” ning kummaltki poolt paiskus kolinal välja viisteist suurt aeru. Sõudjate tugevad seljad tõmbusid pingule, laevaülema kõrval seisev nooruk aga lõi trummiga rütmi. Laev liikus nüüd kergelt nagu kajakas, aerud tiibadeks, ning linna kära ja möll jäid äkitselt seljataha. Nad jõudsid vaiksele laheveele ning nende taga kerkis Mäe kõrge tipp, mis näis mere kohal rippuvat. Nad heitsid ankrusse madalas abajas lõunapoolse Haralise Kalju varjus ning veetsid seal öö.

      Laeva seitsmekümne meeskonnaliikme hulgas oli mõni ealt väga noor poiss nagu Ged isegi, kuigi nad kõik olid juba meheikka pühitsetud. Need noorukid kutsusid Gedi enda hulka, jagasid temaga sööki ja jooki ning naljatasid ja tögasid teda jämedakoeliselt, kuid sõbralikult. Nad nimetasid teda muidugi kitsekarjuseks, sest ta pärines Gonti saarelt, aga kaugemale nad oma naljadega ei läinud. Ged oli niisma pikk ja tugev nagu viieteistkümneaastased, valmis otsekohe nii hea sõna kui pilkega vastama, ning seetõttu asus ta nende sekka ning hakkas juba tol esimesel õhtul nende kombel elama ja nende tööd õppima. See sobis laevaohvitseridele hästi, sest jõude istuvatele reisijatele polnud pardal ruumi.

      Ruumi oli üsna vähe isegi meeskonnale ja ilma tekita galeeris, mis oli tulvil mehi, varustust ja lasti, polnud mingeid mugavusi, kuid mis tähendas mugavus Gedile? Ta lamas sel ööl põhjasaartelt pärit karusnaharullide keskel, vaatas kevadist tähistaevast sadamavee kohal ja linna väikesi kollaseid tulesid ahtris ning uinus ja ärkas, täis rõõmu. Koidu eel algas mõõn. Nad hiivasid ankru ja sõudsid aeglaselt Haraliste Kaljude vahelt välja. Kui päikesetõus Gonti Mäe nende selja taga punaseks värvis, tõstsid nad suurpurje ning suundusid üle Gonti mere edelasse.

      Nad purjetasid kerge tuulega Barniski ja Torheveni vahel ning teisel päeval hakkas paistma Havnor, suur saar, Saarestiku süda ja kolle. Kolm päeva nägid nad piki Havnori idarannikut purjetades selle rohelisi künkaid, kuid maale nad ei läinud. Ged ei tõstnud veel palju aastaid jalga sellele maale ega näinud Havnori suure sadama valgeid torne maailma keskmes.

      Nad veetsid ühe öö Kembermouthis, Way saare põhjaosas, järgmise öö väikeses linnas Felkway lahe suudmes, möödusid seejärel O saare põhjaneemest ning jõudsid Ebavnori väinadesse. Seal lasksid nad purje alla ning asusid sõudma, ühel või teisel pardaküljel ikka maa ning hüüdekaugusel alati teisi suuri või väikesi kaubalaevu, mõni saabumas pärast aastatepikkust rännakut tagasi Välisrajalt, täis kummalist kaupa, mõni keksimas nagu varblane ühelt Sisemere saarelt teisele. Tiheda liiklusega väinadest lõuna poole keerates jätsid nad Havnori selja taha ning purjetasid Arki ja Ilieni kaunite saarte vahel, millel paistsid linnade tornid ja terrassid, ning jätkasid siis vihmas ja tõusvas tuules teed üle Sisemere Roke saare poole.

      Öösel, kui tuul paisus tormiks, võtsid nad maha nii purje kui ka masti ning sõudsid terve järgmise päeva. Pikk laev püsis kindlalt lainetel ja liikus uljalt, aga tüürimees pika tüürimõla juures ahtris vaatas merd piitsutavasse vihma ega näinud peale saju midagi. Nad läksid magneti järgi edelasse ning teadsid küll, kuhu poole nad sõitsid, kuid mitte seda, millistes vetes nad parasjagu asusid. Ged kuulis, kuidas mehed rääkisid Rokest põhjas asuvast leetseljakust ja Borilouse karidest idas; teised väitsid, et nad võisid olla nüüd juba kursist kaugele kõrvale kaldunud ja purjetada lõuna pool Kameryt tühjas meres. Tuul läks veelgi tugevamaks ja rebis suurte lainete servad lendavateks vahuräbalateks, aga laevamehed sõudsid ikka veel allatuult edelasse. Sõudmiskordi lühendati, sest töö oli väga raske; nooremad pandi kahekesi ühe aeru peale ja Ged sõudis koos teistega, nagu ta oli sõudnud Gontist lahkumisest saadik. Kui nad parajasti ei sõudnud, kühveldasid nad galeerist vett välja, sest lained pillutasid seda rängalt. Nii rügasid nad keset laineid, mis tõttasid tuules nagu suitsevad mäed, külm vihm aga piitsutas halastamatult nende selgi ning trumm tümpsus tormimühinas nagu südametukse.

      Keegi mees võttis Gedi koha sõudepingil üle ja käskis tal minna vööri laevaülema juurde. Ülema mantlipalistuselt tilkus vett, aga ta seisis tüsedana nagu veinivaat oma kohal ning küsis alla Gedi poole vaadates: „Poiss, kas sa oskad seda tuult vaigistada?”

      „Ei.”

      „Kas sa rauast tead midagi?”

      Ta pidas silmas, kas Ged oleks osanud panna kompassinõela Rokele teed näitama, nii et magnet ei oleks järginud mitte põhjasuunda, vaid nende tahtmist. Niisugune oskus on üks mereisandate saladusi ning taas pidi Ged ei ütlema.

      „Sellisel juhul,” möirgas laevaülem läbi vihma ja tuule, „tuleb sul leida mingi laev, mis sind Horti linnast tagasi Rokele viiks. Roke peaks meist praegu läände jääma ning üksnes võlukunst võiks meid üle säärase mere sinna kanda. Me peame lõunasse hoiduma.”

      Gedile see ei meeldinud, sest ta oli kuulnud madruseid Horti linnast rääkimas: see pidi olema seaduseta paik, kus aeti kahtlast äri ning kus tihti inimesi püüti ja Lõunarajale orjusesse müüdi. Ta läks tagasi oma kohale aerudel, sõudis kõigest jõust koos kaaslase, turske Andradese noorukiga, kuulis, kuidas trumm rütmi lõi ja nägi, kuidas ahtris rippuv latern – vaevlev valgusekübe vihmahallis hämaruses – hüples ja vilkus, kui tuul seda väntsutas. Ta vaatas sõudmise raskes rütmis nii tihti läände kui sai. Kui laev kõrgele laineharjale kerkis, silmas ta korraks vahutava vee kohal pilvede vahel valgust, mis oleks võinud olla loojuva päikese viimne kuma, kuid see valgus oli selge, mitte punakas. Tema paarimees ei olnud valgust näinud, kuid Ged kuulutas nähtut valjul häälel. Tüürimees otsis valgust iga kord, kui laev laineharjale tõusis, ning nägi seda Gediga ühel ajal, kuid tema hüüdis, et tegemist on ainult