Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

et oli narrilt käitunud, kuid süüdistas selles Jaspist.

      Kui ta sel ööl mantlisse mähkunult Suure Maja hauavaikuses oma külmas pimedas kivikongis madratsil lebas, hakkasid teda vaevama kogu selle paiga kummalisus ning mõte kõigist siin lausutud loitsudest ja sõnumistest. Pimedus ümbritses teda ja hirm võttis tema üle võimust. Ta oleks olnud parema meelega ükskõik kus mujal, ainult mitte Rokel. Aga Kurehernes tuli ukse taha, virvavalgus pea kohal kõikumas ja teed näitamas, ning küsis, kas ta võib sisse tulla ja natuke juttu ajada. Ta päris Gedilt Gonti saare kohta ning rääkis siis armastusega oma kodusaartest Idarajal, kirjeldas, kuidas küla koldetulede suits kandub õhtuti vaiksele merele naljakate nimedega saarte vahel: Korp, Kopp ja Holp, Venway ja Vemish, Iffish, Koppish ja Sneg. Kui ta Gedile saarte paiknemist seletades nende piirjooned sõrmega kivipõrandale visandas, helendasid tema tõmmatud jooned enne kustumist ähmaselt, otsekui oleksid need hõbepulgaga tõmmatud. Kurehernes oli koolis olnud kolm aastat ning temast pidi varsti võlur saama, väiksemate nõiavõtete peale ei mõelnud ta rohkem kui linnud mõtlevad lendamisele. Ometi oli tal veel ka üks suurem anne, mida pole võimalik õppida – südameheadus. Sel ööl ja edaspidi pakkus ja andis ta Gedile sõprust, kindlat ja avalat sõprust, millele Ged tahes-tahtmata samaga vastas.

      Ometi suhtus Kurehernes sõbralikult ka Jaspisesse, kes oli Gedi tol esimesel päeval Roke künkal narriks teinud. Ged ei unustanud seda ning näis, et Jaspis ka mitte, sest ta rääkis Gediga alati viisakal toonil ja pilkava naeratusega. Gedi uhkus ei kannatanud halvustamist ega üleolevalt armulikku suhtumist. Ta vandus, et tõestab Jaspisele ja kõigile teistele, kelle juht Jaspis teatud mõttes näis olevat, kui suur on tema vägi tegelikult – kunagi teeb ta seda. Sest ükski neist polnud oma kavalatest trikkidest hoolimata päästnud võlukunsti abil küla. Neist kellegi kohta ei olnud Ogion kirjutanud, et temast saab Gonti kõige vägevam võlur.

      Toites nõnda oma uhkust, suunas ta oma tugeva tahte tööle, mis talle anti, nende oskuste, õppetükkide, ajaloo ja kunstide omandamisele, mida õpetasid Roke hallide rüüdega meistrid, keda nimetati Üheksaks Meistriks.

      Osa aega igast päevast veetis ta Laulumeistri juures, õppides kangelaslugusid ja tarkusevaramut, mis algas kõige iidsema lauluga, „Éa Loomislooga”. Siis harjutas ta koos kümmekonna teise noorukiga Ilmameistri juures tuule- ja ilmakunsti. Nad veetsid terveid päikeselisi kevadpäevi ja varaseid suvepäevi väikeste purjekatega Roke lahel, harjutades paadi juhtimist sõna abil, lainete vaigistamist, maailmatuulega kõnelemist ja võlutuule tõstmist. Need on väga keerulised kunstid ning sageli sai Ged liikuva poomiga vastu pead, sest paat tegi äkitselt vastassuunas puhuva tuule käes äkilise pöörde või põrkas teise paadiga kokku, kuigi nende päralt oli terve laht, või said kõik kolm poissi tema paadis ootamatult läbimärjaks, sest tahtmatult tekitatud suur laine ujutas paadi üle. Teistel päevadel toimusid rahulikumad retked kuival maal, Taimemeister õpetas neile kasvavate taimede olemust ja omadusi ning Käemeister selgitas mustkunsti, käteosavust ja algelisemaid muutmisvõtteid.

      Kõigis neis õpingutes oli Ged andekas ning ületas kuu aja pärast poisse, kes olid temast aasta kauem Rokel olnud. Eriti kergesti tulid talle kätte illusioonitrikid, nii et tundus, nagu oleks ta selle oskuse juba sündides kaasa saanud ning see vajas ainult meeldetuletamist. Käemeister oli leebe ja muretu vana mees, kellele tema õpetatud kunsti vaimukus ja ilu ammendamatut rõõmu valmistasid. Peagi ei tundnud Ged tema ees enam mingit kartust, vaid esitas ühe ja teise loitsu kohta küsimusi ning Meister naeratas alati ning näitas talle, mida ta oli tahtnud. Kuid püüdes ühel päeval lõpuks Jaspist häbisse jätta, ütles Ged Käemeistrile Näivuse õuel: „Õpetaja, kõik need loitsud on üsna ühesugused: kui sa juba ühte tead, on sulle teada ka kõik teised. Ja niipea, kui loitsimine lõpeb, haihtub ka illusioon. Kui ma teen näiteks kivikese teemandiks,” – ja seda ta ühe sõna ja randmeliigutusega tegigi –, „mida ma pean siis ette võtma, et see teemant jääkski teemandiks? Kuidas seda muutmisloitsu lukustada, nii et see kestma jääks?”

      Käemeister vaatas Gedi peopesal sädelevat kalliskivi, mis oli ere nagu loheaarde säravaim juveel. Vana õpetaja pomises ühe sõna „tolk” ning peopesal oli kivi, mitte teemant, vaid rohmakas hall kivikild. Õpetaja võttis selle pihku. „See on kivi, Päris Keeles tolk,” ütles ta nüüd Gedile leebelt otsa vaadates. „Kild sellest kivist, millest koosneb Roke saar, kübeke kuiva maad, millel elavad inimesed. See on see, mis ta on. Maailma osake. Illusioonimuutuse abil võib anda sellele teemandi välimuse – või lille, kärbse, silma või leegi kuju.” Sedamööda, kuidas õpetaja neid nimetas, võttis kivi ühe kuju teise järel ning muutus siis uuesti kiviks. „Aga see on pelk näivus. Illusioon petab vaataja meeli, paneb ta nägema, kuulma ja tundma, et asi on muutunud. Aga asja ennast see ei muuda. Selleks, et muuta see kivi juveeliks, pead sa muutma tema päris nime. Ja isegi maailma nii väikese osakese muutmine, mu poeg, tähendab maailma muutmist. Seda on võimalik teha. Seda on tõesti võimalik teha. See on Muutmismeistri kunst ning sa õpid seda, kui oled selleks valmis. Aga sa ei tohi muuta ühtki asja, ühtki kivikest, ühtki liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada. Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis. Võluri muutmis- või kutsumiskunst võib maailma tasakaalu rikkuda. See vägi on ohtlik. See on väga hukatuslik. See peab järgnema teadmistele ja teenima vajadusi. Küünla läitmisega kaasneb vari…”

      Õpetaja vaatas uuesti kivikest. „Tead sa, kivi on samuti väärtuslik,” ütles ta lõbusamalt. „Kui kõik Meremaa saared oleksid tehtud teemandist, oleks meie elu siin raske. Tunne rõõmu illusioonidest, poiss, ja las kivid jäävad kivideks.” Õpetaja naeratas, aga Ged ei jäänud rahule. Pruugib vaid maagilt tema saladusi uurida ja ta hakkab alati, samuti nagu Ogion, rääkima tasakaalust, ohust ja pimedusest. Aga kindlasti oli neist lapsikutest illusiooniloomistest tõelise kutsumise ja muutmiseni jõudnud võlur küllalt vägev, et teha, mida ta tahab, et maailma oma heaks arvamist mööda tasakaalu seada ning pimedust omaenda valgusega tõrjuda.

      Koridoris kohtus ta Jaspisega, kes rääkis temaga sest ajast peale, kui Gedi saavutusi koolis kiitma hakati, pealtnäha sõbralikumalt, kuid tegelikult veelgi halvustavamalt. „Sa oled morni näoga, Raudkull,” ütles ta nüüd, „kas silmamoondamine läks untsu?”

      Püüdes nagu alati Jaspisega üheväärsena esineda, ei pööranud Ged küsimuse iroonilisele toonile tähelepanu ja vastas: „Mul on silmamoondamisest kõrini, mul on kõrini sellest illusioonide loomisest, mis kõlbab üksnes lossides ja läänides jõudeelu elavate isandate lõbustamiseks. Õigest võlukunstist on mulle siiani Rokel õpetatud ainult virvavalguse loomist ja mõnda ilmaloitsu. Ülejäänud on selge narrus.”

      „Narri käes on isegi narrus ohtlik,” kostis Jaspis.

      Selle peale pöördus Ged ringi, otsekui oleks talle vastu nägu löödud, ning astus sammu Jaspise poole, aga vanem poiss naeratas, nagu ei olekski ta tahtnud midagi solvavat öelda, noogutas oma kõrgil graatsilisel kombel pead ja läks edasi.

      Ged jäi paigale, raev südames, vaatas Jaspisele järele ning vandus, et ta saab oma võistlejast võitu, ja mitte mingis lihtsas silmamoondamises, vaid tõelises väe proovilepanekus. Ta tõestab oma võimeid ja häbistab Jaspist. Ta ei lase sel poisil enda peale ülevalt alla vaadata, olgu ta pealegi nii graatsiline, põlastav ja marruajav.

      Ged ei hakanud üldse mõtlemagi, miks võis Jaspis teda vihata. Ta teadis üksnes, miks tema Jaspist vihkab. Teised õpilased olid peagi mõistnud, et nad suudavad harva Gediga võistelda, olgu siis tegemist nalja või tõsise nõidumisega, ning ütlesid tema kohta kes kiitvalt, kes pahatahtlikult: „Tema on sündinud võlur, ta ei lase kellelgi endast võitu saada.” Jaspis üksi ei kiitnud ega vältinud teda, vaid suhtus temasse lihtsalt kerge muigega ja üleolevalt. Ning seetõttu oli Jaspis ainus võistleja, keda tuli häbistada.

      Ged ei mõistnud või ei tahtnud mõista, et selles jõukatsumises, mille külge ta klammerdus ning mida ta oma uhkusega turgutas, oli midagi sellest ohust, sellest pimedusest, mille eest Käemeister teda leebelt oli hoiatanud.

      Kui teda parajasti pime raev ei vallanud, sai ta väga hästi aru, et temast ei olnud veel Jaspisele ega ühelegi teisele vanemale poisile võrdset, ning tegi lihtsalt oma tööd ja elas tavalist elu. Suve lõpul polnud õppetöö enam nii pingeline ja poistel jäi rohkem aega meelelahutusteks: