Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

aga tema sõnade ajal sirutas Ged käe välja ning kõik nägid läänes tõttavate pilvede ja möllava mere kohal selget valguskuma.

      Mitte reisija pärast, vaid laeva päästmiseks tormiohust hõikas laevaülem kohe tüürimehele, et see võtaks suuna läände, valguse peale. Aga Gedile ütles ta: „Poiss, sa kõneled nagu mereisand, aga kui sa meid niisuguse ilmaga valesti juhatad, siis viskan ma sind üle parda ja sa võid Rokele ujuda!”

      Nüüd pidid nad allatuult sõudmise asemel tuulesuunaga risti sõudma ja see oli raske; traaversis vastu laeva raksatavad lained lükkasid seda kogu aeg uuest kursist lõunasse, kõigutasid seda ja lõid vett sisse, nii et seda tuli pidevalt välja loopida, ning sõudjad pidid peale passima, et laeva kõikumisel aerud veest välja ei tõuseks ja nad pinkide vahele ei kukuks. Nüüd oli tormipilvede all juba peaaegu pime, aga aeg-ajalt silmasid nad siiski läänes kumavat valgust ning sellest piisas kursi hoidmiseks ja edasi rühkimiseks. Lõpuks vaibus tuul veidi ning kuma nende ees muutus heledamaks. Nad sõudsid edasi ja jõudsid kahe aerutõmbe vahel otsekui tormiseinast läbi selge taeva alla, kus loojangukuma veel taevast kattis ja merel vastu hiilgas. Üsna lähedal, teisel pool vahuharjalisi laineid nägid nad kõrget ümarat rohelist küngast ning selle jalamil väikese lahe äärde ehitatud linna, kus paadid rahulikult ankrus seisid.

      Pikale mõlale nõjatuv tüürimees pööras pead ja hüüdis laevaülemale: „Kas see on päris maa või nõidus?”

      „Hoia laeva sellel kursil, sa igavene puupea! Sõudke ometi, armetud orjakutsikad! See on Thwili laht ja Roke küngas, nagu iga lollgi ise näha võib! Sõudke!”

      Nii sõudsid nad trummilöökide saatel väsinult lahte. Seal oli nii vaikne, et nad kuulsid linnaelanike hääli, kellahelinat ja kaugel eemal tormi sisinat ja möirgamist. Umbes miili raadiuses põhjas, idas ja lõunas lasusid kõikjal ümber saare tumedad pilved. Aga Roke kohal ilmusid selges ja vaikses taevas ükshaaval nähtavale tähed.

      3. Võlurite kool

      Ged magas selle öö Varju pardal ning lahkus varahommikul oma esimestest meresõidukaaslastest, kes hõiskasid talle rõõmsalt häid soove kaasa, kui ta dokist teele asus. Thwili linn ei ole suur, selle kõrged majad on vaid mõnele järsule, kitsale tänavale koondunud. Gedile tundus see aga suurlinnana ning et ta ei teadnud, kuhu minna, siis küsis ta esimeselt vastutulijalt, kuskohast ta võiks leida Roke kooli vardja. Mees mõõtis teda veidi aega kõõrdpilguga, vastas: „Targal pole tarvis küsida, loll aga ootab asjatult vastust,” ning läks mööda tänavat edasi. Ged sammus mäest üles, kuni jõudis väljakule, mida piirasid kolmest küljest järskude tahvelkildist katustega majad, neljandas küljes oli aga suur hoone, mille vähesed aknad asusid ümberkaudsetest korstnatest kõrgemal – see näis olevat mingi võimsatest hallidest kiviplokkidest ehitatud kants või loss. Selle all väljakul olid üles seatud turupaviljonid ning inimesed tulid ja läksid. Ged esitas oma küsimuse vanale naisele, kellel oli käes merikarpe täis korv, naine aga vastas: „Vardjat ei leia sa alati sealt, kus ta on, mõnikord aga leiad ta sealt, kus teda ei ole,” ning kõndis valju häälega oma kaupa pakkudes edasi.

      Suure maja ühe nurga lähedal oli armetu väike puust uks. Ged läks ukse juurde ja koputas valjusti. Ta ütles ukse lahti teinud vanamehele: „Mul on kiri Gonti maagilt Ogionilt selle saare kooli vardjale. Ma tahan vardjat leida, aga mul on villand mõistatustest ja pilgetest!”

      „Siin ongi kool,” vastas vanamees leebelt. „Mina olen uksehoidja. Tule sisse, kui saad.”

      Ged astus edasi. Talle tundus, et ta läks uksest sisse, ometi seisis ta ikka sealsamas tänaval.

      Ta astus uuesti edasi ning leidis end uuesti ukse taga seismas. Uksehoidja jälgis teda seestpoolt leebe pilguga.

      Ged oli pigem vihane kui nõutu, sest talle tundus, et tema üle irvitatakse taas. Ta lausus avamisloitsu ja saatis seda käeliigutusega, mille tädi oli talle kunagi ammu õpetanud; see oli tema loitsutagavara pärl ning ta valdas seda nüüd juba hästi. Aga tegemist oli kõigest nõiasõnadega ning need ei mõjunud sugugi väele, mis seda ust kinni hoidis.

      Kui loits tulemusi ei andnud, seisis Ged kaua väljas tänaval. Lõpuks vaatas ta sees ootavale vanamehele otsa. „Ma ei saa sisse, kui sa mind ei aita,” ütles ta vastu tahtmist.

      Uksehoidja vastas: „Ütle oma nimi.”

      Siis seisis Ged jälle mõnda aega vaikides, sest ükski inimene ei ütle kunagi valjusti oma nime, kui kaalul pole just midagi rohkemat kui tema elu.

      „Ma olen Ged,” lausus ta valjusti. Siis astus ta edasi ja läks avatud uksest sisse. Kuigi valgus langes selja tagant, tundus talle ometi, et tema kannul käis vari.

      Pöördudes nägi ta veel, et ukseraam, millest ta sisse oli tulnud, ei olnudki lihtsast puidust, nagu ta oli arvanud, vaid ühenduskohtadeta ja liideteta vandlist – nagu ta hiljem teada sai, oli see nikerdatud Suure Lohe hambast. Uks, mille vanamees tema taga kinni pani, oli sarvest lihvitud, päikesevalgus kumas sellest ähmaselt läbi ning ukse siseküljele oli lõigatud Tuhandelehine Puu.

      „Tere tulemast siia majja,” ütles uksehoidja ning juhatas Gedi sõna lausumata läbi saalide ja koridoride ühte siseõue sügaval maja sisemuses. Õu oli osalt kividega sillutatud, kuid ilma katuseta ning muruplatsi noorte puude all päikese käes vulises purskkaev. Ged ootas seal natuke aega üksi. Ta seisis paigal, süda rinnus tagumas, sest talle tundus, et tema ümber toimisid mingid nähtamatud jõud ja väed, ning ta teadis, et see paik ei olnud ehitatud mitte ainult kivist, vaid ka kivist tugevama võluväega. Ta seisis Tarkade maja südames ning see avanes taevasse. Siis äkitselt tajus ta, et läbi purskkaevu langeva vee jälgib teda keegi valgete rõivastega mees.

      Kui nende pilgud kohtusid, hakkas puuvõras laulma üks lind. Sel hetkel sai Ged järsku aru linnulaulust ja purskkaevubasseini langeva vee kõnest ja pilvede kujust ja lehti liigutava tuule algusest ja lõpust, talle tundus, et ka ta ise on sõna, mille on lausunud päikesevalgus.

      Siis see hetk möödus ning tema ja maailm olid jälle endised või peaaegu endised. Ta läks ja laskus Arhimaagi ette põlvili, ulatades talle Ogioni kirja.

      Arhimaag Nemmerle, Roke Vardja, oli vana mees, räägiti, et vanim elavate seas. Tema hääl väreles nagu linnu hääl, kui ta Gedile lahkesti tere tulemast ütles. Tema juuksed, habe ja rüü olid valged ning näis, et aastate aeglane surve oli kogu tumeduse ja raskuse temast välja uhtunud, muutnud ta valgeks ja luitunuks nagu sajandeid meres ulpinud ajupuu. „Mu silmad on vanad, ma ei näe lugeda, mida sinu õpetaja kirjutab,” ütles ta oma väriseva häälega. „Loe kiri mulle ette.”

      Ged mõistis ja luges valjusti ette kirja, mis oli kirjutatud hardi ruunides ning andis teada üksnes järgmist: „Kõrgeauline Nemmerle! Saadan sinu juurde õpilase, kellest saab soodsatel asjaoludel kõige vägevam Gonti võlur.” Selle alla ei olnud kirjutatud mitte Ogioni päris nimi, mida Ged ei saanudki kunagi teada, vaid Ogioni ruun, Suletud Suu.

      „Sind on saatnud see, kes hoiab ohjes maavärinat, seetõttu oled sa kahekordselt teretulnud. Kui Ogion noorest peast Gontist siia tuli, oli ta mulle väga südamelähedane. Räägi nüüd mulle, milline oli meri ja millised olid ended sinu reisi ajal.”

      „Reis oli muidu rahulik, ainult eile möllas torm.”

      „Mis laev sind siia tõi?”

      „Andradese kaubalaev Vari.”

      „Kelle tahe sind siia saatis?”

      „Minu enda tahe.”

      Arhimaag vaatas Gedi, pööras siis pilgu kõrvale ja hakkas rääkima keeles, millest poiss aru ei saanud, ta pomises nagu vana mees, kelle mõtted rändavad keset aastaid ja saari. Ometi kõlasid tema pominas linnulaulu ja langeva vee sõnad. Ta ei loitsinud, kuid tema hääles oli mingi vägi, mis tekitas Gedi mõtteis segaduse ning hetkeks tundus poisile, et ta seisab kummalisel kõrbemaastikul keset varje. Ometi oli ta kogu aeg päikesepaistelises õues ja kuulis purskkaevu vulinat.

      Suur must lind, Osskili kaaren, kõndis üle kiviterrassi ja rohu. Lind peatus Arhimaagi rüüserva juures, seisis seal, üleni must, nokk terav nagu pistoda, ja kõõritas otsekui kivikildudest