Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

hakkas rääkima keeles, mida Ged pidas Osskili keeleks. „Terrenon ussbuk!” kraaksatas ta. „Terrenon ussbuk orrek!” Seejärel kõndis kaaren väärikalt minema.

      Ged pöördus minekule, mõeldes, kuhu tal tuleks suunduda. Võlvikaare all tuli talle vastu pikk nooruk, kes tervitas teda väga viisakalt pead langetades. „Minu nimi on Jaspis, ma olen Enwiti poeg Eolgi valdustest Havnori saarel. Olen täna sinu teenistuses, näitan sulle Suurt Maja ning vastan nii hästi kui suudan sinu küsimustele. Kuidas ma sind kutsuma pean?”

      Mägikülast pärit Gedile, kes ei olnud kunagi rikaste kaupmeeste ja isandate poegade seltsis viibinud, tundus aga, et poiss irvitas tema üle „teenistusest” rääkides, tema poole aupaklikult pöördudes, kummardades ja kraapjalga tehes. Ta vastas napisõnaliselt: „Mind kutsutakse Raudkulliks.”

      Teine poiss ootas hetke, otsekui oleks ta lootnud viisakamat vastust, kui seda aga ei tulnud, ajas ta end sirgu ja pöördus kõrvale. Ta oli kaks või kolm aastat Gedist vanem, väga pikk ning tema liigutustes ja hoiakus oli jäika nõtkust, ta oleks otsekui pidevalt (Gedi arvates) tantsupoose võtnud. Tal oli seljas hall mantel, mille kapuuts oli seljale heidetud. Kõigepealt viis Jaspis Gedi riietustuppa, kus Ged kui kooli õpilane võis valida endale samasuguse talle sobiva mantli ning kõik muud rõivad, mida tal võis tarvis minna. Ged pani väljavalitud tumehalli mantli selga ning Jaspis ütles: „Nüüd oled sa üks meist.”

      Jaspisel oli komme rääkimise ajal muiata ning see sundis Gedi tema viisakates sõnades peidetud pilget otsima. „Kas siis riie teeb maagi?” küsis ta pahuralt.

      „Ei,” vastas vanem poiss. „Kuigi ma olen kuulnud, et kombed teevad mehe. Kuhu nüüd?”

      „Kuhu tahad. Mina ju seda maja ei tunne.”

      Jaspis juhatas teda mööda Suure Maja koridore, näitas talle avatud õuesid ja katusega saale, Riiulite tuba, kus hoiti teadmisteraamatuid ja ruuniköiteid, suurt Koldesaali, kuhu pidupäevadel kogunes terve kool, ning väikesi konge ülemise korruse tornides ja katusekambrites, kus õpilased ja õpetajad magasid. Gedi magamisruum oli Lõunatornis, selle akendest paistsid Thwili linna järsud katused mereni välja. Nagu teisteski magamiskongides, nii ei olnud ka seal mingit sisustust peale õlgmadratsi nurgas. „Me elame siin lihtsalt,” ütles Jaspis. „Aga sul ei ole ilmselt midagi selle vastu.”

      „Ma olen lihtsa eluga harjunud.” Püüdes end selle viisaka, põlastava noorukiga võrdväärsena näidata, lisas Ged veidi aja pärast: „Sina arvatavasti ei olnud, kui sa siia tulid.”

      Jaspis vaatas talle otsa ning see pilk ütles sõnatult: „Kuidas võid sina teada, millega mina, Havnori saare Eolgi valduste isanda poeg, olen või ei ole harjunud?” Valjusti ütles Jaspis aga ainult: „Tule siitkaudu!”

      Sel ajal, kui nad olid ülemisel korrusel, oli kõlanud gongilöök ning nad läksid alla sööklasse, et süüa sadakonna teise poisi ja noormehega koos pika laua taga lõunat. Igaüks teenis ennast ise, naljatas kokkadega läbi sööklasse avanevate luukide, ladus taldriku laual auravatest suurtest kaussidest toitu täis ning istus pika laua taha, kuhu ise tahtis. „Öeldakse,” seletas Jaspis Gedile, „et ükskõik, kui palju inimesi selle laua taga ka ei istu, siin on alati piisavalt ruumi.” Ruumi oli siin tõesti nii paljudele lärmakatele poistesalkadele, kes ajasid juttu ja sõid isukalt, kui ka vanematele õpilastele, kelle hallid mantlid olid kurgu all hõbehaakidega kinnitatud ning kes istusid kas paarikaupa või üksi tõsiste, mõtlike nägudega, justnagu jätkuks neil ohtralt mõtlemisainet. Jaspis viis Gedi ühe jässaka nooruki kõrvale, kelle nimi oli Kurehernes ning kes ei öelnud eriti palju, vaid kühveldas endale hoolega toitu sisse. Ta rääkis Idaraja aktsendiga ega olnud punakaspruuni nahaga nagu Ged ja Jaspis ja enamik Saarestiku inimesi, vaid väga tume, mustjaspruun. Ta oli jämedakoelise välimusega ning tema kombed ei olnud lihvitud. Söömise lõpetanud, nurises ta söögi üle, kuid ütles siis Gedile: „Vähemalt toit ei ole pettekujutlus nagu paljud siinsed asjad, sellest saab rindealuse täis.” Ged ei saanud aru, mida ta mõtles, aga poiss päris meeldis talle ning tal oli hea meel, kui Kurehernes pärast lõunat nendega kaasa tuli.

      Nad läksid linna, et Ged seal liikuma õpiks. Kuigi Thwilis oli vähe tänavaid ning need olid lühikesed, keerlesid ja looklesid need kummaliselt kõrgete katustega majade vahel ning ära eksida oli kerge. See oli imelik linn ning imelikud olid sealsed inimesedki, kalurid, töölised ja käsitöölised, kes muidu olid samasugused nagu nende ametivennad mujalgi, kuid et nad olid nii harjunud nõiakunstiga, mis Tarkade Saarel kõikjal ilmnes, siis tundusid nad ka ise poolvõluritena. Nad rääkisid (nagu Ged oli kuulnud) mõistukõnes ning ükski neist ei oleks pilgutanud silmagi, nähes, kuidas poiss muudetakse kalaks või kuidas maja üles õhku lendab, sest nad teadsid, et need on koolipoiste naljad, ning jätkasid muretult kingade parandamist või liha lõikamist.

      Poisid läksid tagauksest mööda mäkke, tegid ringi ümber Suure Maja aia, kõndisid mööda puusilda üle selgeveelise Thwilbumi ning suundusid läbi metsa ja üle karjamaade põhja. Looklev rada viis mäkke. Nad läksid mööda tammesalust, kus eredast päikesepaistest hoolimata lasusid tumedad varjud. Üsna lähedal vasakut kätt oli üks salu, mida Ged kuidagi selgelt näha ei suutnud. Rada ei jõudnud kunagi selleni, kuigi see näis kogu aeg sealsamas olevat. Ged ei osanud isegi öelda, mis puud seal kasvasid. Kurehernes, kes nägi teda silmi pingutamas, ütles tasa: „See on Immanentne Hiis. Me ei saa sinna minna, praegu veel ei saa…”

      Kuumavatel päikeselistel karjamaadel õitsesid kollased lilled. „Sädelilled,” ütles Jaspis. „Nad kasvavad seal, kuhu tuul puistas põleva Ilieni tuha, kui Erreth-Akbe kaitses Sisesaari Tuleisanda eest.” Ta puhus närtsinud õisikut ning tuul kandis lahtipääsenud seemned tulesädemetena päikesepaistes lendu.

      Rada viis neid üles ning tegi siis ringi ümber suure, ümmarguse ja lageda rohelise künka jalami, mida Ged oli näinud laeva pardalt, kui nad Roke saare nõiutud vetesse jõudsid. Künkanõlval Jaspis peatus. „Kodus Havnoril kuulsin ma palju Gonti võlukunstist ning alati üksnes kiitvaid sõnu, nii et ma olen juba ammu tahtnud näha, mida see endast kujutab. Nüüd on meil siin üks Gonti saarlane ning me seisame Roke künka nõlval, mille juured ulatuvad maakera südamesse. Kõik loitsud on siin tugevamad kui mujal. Tee meile mõni trikk, Raudkull. Näita oma stiili.”

      Segaduses ja hämmastunud Ged ei vastanud midagi.

      „Hiljem, Jaspis,” lausus Kurehernes oma otsekohesel kombel. „Jäta ta natukeseks rahule.”

      „Tal on kas oskusi või väge, sest muidu ei oleks uksehoidja teda sisse lasknud. Miks ei võiks ta seda nii nüüd kui ka hiljem näidata? Eks ole õige, Raudkull?”

      „Mul on nii oskusi kui ka väge,” ütles Ged. „Näita mulle, millest sa räägid.”

      „Illusioonidest muidugi – trikkidest, pettekujutluse mängudest. Näiteks millestki säärasest!”

      Jaspis sirutas sõrme välja, lausus paar võõrast sõna ning seal, kuhu ta osutas, hakkas mäekülje rohelusest nirisema väga peenike veenire, mis kasvas, kuni mäest purskas kohinal allikas ja vesi jooksis nõlvakust alla. Ged pistis käe vette ning see tundus märg, ta jõi seda ja vesi oli jahe. Sellest hoolimata ei kustutanud see janu, sest tegemist oli pelga pettekujutlusega. Jaspis pani järgmise sõnaga vee seisma ning kuivad rohulibled kõikusid taas päikesevalguses. „Nüüd on sinu kord, Kurehernes,” ütles ta oma jaheda naeratuse saatel.

      Kurehernes kratsis mornil ilmel kukalt, aga võttis siis peotäie mulda ning hakkas selle kohal leelotama, vormis ja kujundas seda oma tõmmude sõrmedega, surus ja silitas seda ning äkitselt oli sellest saanud mingi metsmesilase või karvase kärbse moodi väike olevus, kes lendas suminal üle Roke künka ja kadus silmist.

      Ged seisis ja vahtis masendatult. Mida teadis tema peale lihtsa külanõiduse, kitsede kutsumise sõnade, soolatüüka ravimise või koormakandmise ja potiparandamise loitsude?

      „Mina niisuguseid trikke ei tee,” ütles ta. Sellest vastusest piisas Kurehernele, kes tahtis edasi minna, kuid Jaspis küsis: „Miks mitte?”

      „Nõidumine ei ole mäng. Meie Gonti saarel ei mängi sellega lõbu ega kiituse pärast,” kostis Ged kõrgilt.

      „Mispärast