Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

mõnest õpilasest möödus, küsisid need üksteiselt: „Kes see on?” Ta oli olnud väle, nõtke ja tugev. Nüüd kõndis ta valust sandistatuna kobamisi ega tõstnud nägu, mille vasakut poolt katsid valged armid. Ta vältis nii neid, kes teda tundsid, kui ka neid, kes ei tundnud, ning siirdus otse purskkaevuga õue. Seal, kus Ged oli kunagi Nemmerlet oodanud, ootas teda Gensher.

      Uus Arhimaag oli samuti nagu tema eelkäija valgesse rõivastatud, aga nagu enamik Way saare ja Idapiiri elanikke, oli ka Gensher mustanahaline ning tema silmade pilk paksude kulmude alt oli sünge.

      Ged laskus põlvili ning pakkus Arhimaagile truudust ja sõnakuulmist. Gensher vaikis mõnda aega.

      „Ma tean küll, mida sa tegid,” ütles ta lõpuks, „aga mitte seda, kes sa oled. Ma ei saa sinu ustavusvannet vastu võtta.”

      Ged tõusis püsti ning toetus tasakaalu hoidmiseks vastu purskkaevu kõrval kasvava noore puu tüve. Sõnade leidmine läks tal ikka alles pikkamööda. „Kas ma pean Rokelt lahkuma, isand?”

      „Kas sa tahad Rokelt lahkuda?”

      „Ei.”

      „Mida sa tahad?”

      „Siia jääda. Õppida. Teha olematuks… seda kurja…”

      „Seda ei suutnud isegi Nemmerle. Ei, ma ei lase sind Rokelt minema. Sind kaitseb üksnes siinsete Meistrite vägi ning seda saart ümbritsevad tõkked, mis hoiavad kurjust eemal. Kui sa siit praegu minema lähed, leiab see, mille sa valla päästsid, sind kohe üles, tungib sinusse ja võtab sinu üle võimust. Sa ei oleks siis enam inimene, vaid gebbeth, kest, kes täidab selle kurjuse vaimu tahtmist, kelle sa päikese kätte tõid. Sa pead jääma siia, kuni sul on piisavalt jõudu ja tarkust enese kaitsmiseks – kui see sul üldse kunagi õnnestub. See vari ootab sind ka praegu. Kindlasti ootab see sind. Kas sa oled seda tollest ööst saadik näinud?”

      „Unes, isand.” Veidi aja pärast jätkas Ged ahastuse ja häbiga. „Isand Gensher, ma ei tea, mis sealt loitsu tagajärjel välja tuli ja minu külge klammerdus…”

      „Seda ei tea ka mina. Sel pole nime. Sa oled sündimisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja pimeduse, elu ja surma, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind uhkus ja vihkamine. Mis seal imestada, et tulemuseks oli häving. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese hinge, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse jõud ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu kõrkuse vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime?”

      Ged tundis pööritust ja nõrkust. Ta ütles lõpuks: „Oleksin ma parem surnud!”

      „Mis otsustaja oled sina, kelle eest Nemmerle oma elu andis? Siin oled sa väljaspool ohtu. Sa elad siin ja jätkad õpinguid. Öeldakse, et sa olid tark. Mine ja tee tööd. Tee seda hästi. Midagi muud sul üle ei jää.”

      Nii lõpetas Gensher jutu ning kadus äkitselt nagu maagidel kombeks. Purskkaevu vesi hüples päikesepaistes ning Ged silmitses seda natuke aega, kuulas selle vulinat ja mõtles Nemmerlest. Selles õues oli ta kunagi tundnud end päikesevalguses lausutud sõnana. Nüüd oli ka pimedus kõnelnud ja seda sõna ei saanud olematuks teha.

      Ged lahkus õuest ja läks oma vanasse kongi Lõunatornis, mis oli tema jaoks tühi hoitud. Ta jäi sinna üksinda istuma. Kui gongiheli õhtusöögile kutsus, siis ta läks, kuid ei rääkinud peaaegu üldse teiste noorukitega pika laua ääres ega tõstnud nägu isegi nende poole, kes teda kõige lahkemini tervitasid. Nii jäetigi ta päeva või paari pärast rahule. Ta ihkas üksindust, sest ta kartis, et võib kogemata teha või öelda midagi kurja.

      Kurehernest ega Jaspist ei olnud näha ning Ged ei pärinud nende järele. Poisid, keda ta oli juhtinud ja kelle üle valitsenud, olid kaotatud kuude tõttu nüüd temast ees ning selle kevade ja suve õppis ta koos endast nooremate poistega. Ta ei hiilanud nende keskel, sest loitsusõnad, isegi kõige lihtsamad illusioonimanad kõlasid tema suus ebalevalt ning ta käeliigutused olid kõhklevad.

      Sügisel pidi ta minema uuesti Üksildasse Tomi Nimemeistri juurde õppima. See ülesanne, mida ta kunagi pelgas, meeldis talle nüüd, sest ta otsiski just vaikust ja püsivat õppimist, mille käigus ei lausutud ühtki loitsu ega olnud vaja kasutada seda väge, mida ta teadis endiselt endas leiduvat.

      Õhtul enne Torni minemist tuli tema kongi külaline, kellel oli seljas pruun reisimantel ja käes tammine raudotsaga sau. Ged tõusis võluri saua nähes püsti.

      „Raudkull…”

      Seda häält kuuldes tõstis Ged pilgu: tema ees seisis Kurehernes, tugev ja kandiline nagu ikka, must jämedakoeline nägu küll vanem, aga naeratus ikka seesama. Tema õlal kükitas väike pruunilaiguline ja säravate silmadega loom.

      „Ta oli niikaua, kui sa haige olid, minu juures ja nüüd on mul kahju temast lahkuda. Ja veel rohkem kahju on lahkuda sinust, Raudkull. Aga ma lähen koju. Tule, hoeg! Mine oma õige peremehe juurde!” Kurehernes patsutas otakit ja pani selle põrandale. Loomake läks ja istus Gedi õlgmadratsile ning hakkas väikese lehesarnase kuiva pruuni keelega oma kasukat lakkuma. Kurehernes naeris, aga Ged ei suutnud naeratada. Ta kummardus otakit silitama, et sõber ta nägu ei näeks.

      „Ma arvasin, Kurehernes, et sa ei tulegi minu juurde,” ütles ta.

      Ta ei mõelnud seda etteheitena, aga Kurehernes vastas: „Ma ei saanud sinu juurde tulla. Taimemeister ei lubanud ja talvest alates olen ma olnud ise koos Meistriga Hiide suletud. Ma sain vabaks alles siis, kui olin saua ära teeninud. Kuule, kui sina ka ükskord vabaks saad, tule Idarajale. Ma ootan sind. Sealsetes väikestes linnades süüakse ja juuakse hästi ning võlureid võetakse seal lahkelt vastu.”

      „Vaba…” pomises Ged ja kehitas naeratada püüdes kergelt õlgu.

      Kurehernes vaatas talle otsa ja tema pilk polnud enam päris endine, selles oli sama palju armastust, kuid võib-olla rohkem võlukunsti. Ta lausus leebelt: „Sa ei jää igavesti Rokele istuma.”

      „Ma… Ma olen mõelnud, et võib-olla jään ma Torni Meistri juurde tööle, hakkan raamatutest ja tähtedest kadunud nimesid otsima ja nõnda… ega saa nõnda enam rohkem halba teha, kui ma ka kuigi palju head ei tee…”

      „Võib-olla,” kostis Kurehernes. „Ma ei ole küll nägija, aga sinu ees ei näe ma mitte tube ja raamatuid, vaid kaugeid meresid, lohetuld, linnade torne ning kõiki muid asju, mida näeb kõrgel ja kaugele lendav kull.”

      „Aga minu taga – mida sa näed minu taga?” küsis Ged ning tõusis samal ajal püsti, nii et tema pea kohal põlev virvavalgus heitis tema varju seinale ja põrandale. Siis pööras ta pea kõrvale ja ütles kogeldes: „Aga räägi, kuhu sa ise lähed, mida sa ise teed.”

      „Ma lähen koju, vaatama oma vendi ja õde, kellest sa oled kuulnud mind rääkimas. Ma lahkusin temast, kui ta oli alles laps, aga nüüd saab ta varsti nime – sellest on imelik mõelda ja seetõttu otsin ma endale võluritöö kusagil väikesel saarel. Ajaksin sinuga veel kauem juttu, aga ma ei saa, mu laev sõidab täna öösel merele ning mõõn on juba alanud. Raudkull, kui sinu tee sind kunagi itta viib, siis tule minu juurde. Ja kui sa mind kunagi vajad, saada mulle sõna, kutsu mind nimepidi: minu nimi on Estarriol.”

      Selle peale tõstis Ged oma armilise näo ja vaatas sõbrale silma.

      „Estarriol,” ütles ta, „minu nimi on Ged.”

      Siis jätsid nad vaikselt hüvasti, Kurehernes keeras ringi, eemaldus mööda kivikoridori ja lahkus Roke saarelt.

      Ged seisis natuke aega liikumatult otsekui inimene, kes on saanud tähtsaid uudiseid ning peab oma vaimu nende vastuvõtmiseks ette valmistama. Kurehernes oli teinud talle suure kingituse – teatanud oma päris nime.

      Inimese päris nime ei tea keegi peale tema enda ja nime andja. Ta võib lõpuks öelda oma nime vennale, naisele või sõbrale, aga isegi need vähesed inimesed ei kasuta seda