Punane ja sinine. Marju Lauristin

rääkinud Krista Aru (tollal Muldma), kellel oli mingi teise asja pärast pahandusi, ja temalt oli pinnitud ka minu kohta – kas ma olen tudengite hulgas kirja levitanud, kas ma olen sellest rääkinud jms. Ja siis helistati, et ma pean minema uurija Otsa juurde. Mina olin selline nahaal, ütlesin, et ei lähe ilma kirjaliku kutseta, mida mulle kuidagi ei tahetud anda, mulle helistati ülikooli parteikomiteest. Jäin kindlaks, et mul ei ole aega ja ma ei lähe ilma kirjaliku kutseta, mispeale saadetigi kirjalik kutse. Siis ma läksin, hakati uurima, et kuidas ikkagi organisatsioon loodi. Ütlesin, et pole olemas mingit organisatsiooni. „Aga kuidas see oli võimalik? Teid oli 40. Kuidas see niiviisi võimalik oli?” Seletasin, et kõik olid tuttavad, inimesed on ju Eestis sageli tuttavad, suhtlevad omavahel ning selleks ei ole vaja mingit organisatsiooni. Siis hakkas julgeolekumees uurima, mis ikka oli kirja põhjus, mille peale rääkisin venestamisest ja rahutustest Tallinnas. Äkki ütles ta: aga te rääkisite Ristlaanele veel seda ja seda. „Ah soo, väga huvitav, kust teie teate, mida mina Ristlaanele rääkisin?” – „No meil on oma võimalused.” Meie jutt lõppes eimillegagi. Mina ei tunnistanud seda, mida ta teada tahtis, ja nii asi jäigi. Siis ta nõudis, et kirjutaksin alla sellele, mis ta meie jutuajamisest oli üles kirjutanud, aga ma keeldusin. „No kirjutage siis ise!” Eks siis panin paari reaga meie jutuajamise kirja. Nii see jäi ja midagi rohkem ei järgnenud.

      Loo lõpp oli 1988. aasta mais või juunis, kui rahvaliikumised olid juba sündimas, toimusid rahvakoosolekud. Vanemuise ringauditooriumis oli tudengite kokkusaamine Ristlaanega, nad tahtsid teda silmast silma näha ja küsitleda. Keegi kohaolijatest küsis, et kas ta tegi ka KGBga koostööd, ja tema ütles, et ei, ei teinud. Olin ka seal, tõstsin käe püsti ja küsisin, et seltsimees Ristlaan, kui te koostööd ei teinud, kuidas siis on võimalik, et kui KGB mind 40 kirja pärast üle kuulas, oli neil see, mis me teiega rääkisime, sõna-sõnalt teada, nad tsiteerisid seda? Ei mäleta täpselt, mida ta vastas, midagi ebamäärast vist. Kui koosolek läbi sai, sattusime kohakuti, ta vaatas mulle otsa ja ütles sisinal: „Ah nüüd on siis TEIE AEG käes!”

      Pärast on olnud 40 kirja ümber igasuguseid heietusi, nagu see Runneli seisukohtki, et kiri oli kole leebe, et kirjas ei olnud ju midagi tõsist nõutud. Siiski on nii kirja massiline levik kui ka hilisemad hinnangud näidanud: omas ajas oli see väga oluline, et kiri levis ja inimesed arutlesid selle üle. Kiri andis inimestele inimese tunde, selle tunde, et kõik ei ole vait ja ei pea vait olema, asjadest tuleb avalikult rääkida nii, nagu nad on. See oli nagu esimene linnukene enne kevadet, kes annab märku, et kevad tuleb; midagi, mis äratas inimestes lootust ja väärikust.

      Repressioonid ei olnud kuigi tõsised, näitasid seda, et süsteem oli tegelikult juba roostes. Muidugi me ei tea, mis siis oleks juhtunud, kui oleks käivitunud stsenaarium, mille pärast Paalma nii paanikas oli. See tunne, mis oli pärast allakirjutamist, väärika ja vaba inimese tunne, sellest said paljud osa. See on minu meelest tõend, et seesama süsteem, mis totaalselt kõike lämmatas, tekitas väga paljudes ja ühekorraga ka vastupanu. Kui vedru surutakse kokku, surub ta end ikka lahti. Ja kui ei ole enam otsest repressiooni, kui kinni ei panda ja lahti ei lasta, siis hakkavad loomuliku arengu kasvud süsteemist läbi tungima, kogu masinavärk roostetab läbi ja kukub kokku.

      SOTSIOLOOGIAST POLIITIKASSE

      Ülikooli õppejõuna ei olnud ma absoluutselt huvitatud poliitilisest karjäärist, kuigi olin kompartei liige olnud alates 1968. aastast. Oleksin ilmselt parteisse oma perekondliku traditsiooni tõttu sunnitud astuma nagunii. Aga 1968. aastal oli see lihtsam ja loomulikum, siis oli Praha kevade aeg ja tundus, et kompartei võib korda saata ka midagi positiivset.

      Pealegi oli tollases elus, igapäevases ülikoolitöös asju, mida ei saanudki teha, kui sul ei olnud parteipiletit. Näiteks polnuks muidu olnud võimalikki saada luba läbi viia sotsioloogilisi uuringuid. Ülikoolis ei saanud keegi partei abil rikkaks, ei olnud meil nomenklatuuri privileege, aga oma töö tegemise seisukohalt tundus parteisse kuulumine oluline. Seepärast astusid mitmedki ametlikust ideoloogiast väga kauged professorid parteisse, ka Juhan Peegel 1966. aastal. Pealegi oli parteikoosolek ülikooli tingimustes, vähemasti ajaloo-keeleteaduskonnas, see keskkond, kust sai infot ja kus sai isegi mõjutada otsuseid, mis võisid hakata sinu konkreetset õppetööd puudutama. Koosolekud ei olnud sugugi väga formaalsed, eriti väiksemas ringis toimunud nõupidamised. 1960ndate lõpul, kui mina ja mitmed mu sõbrad parteisse astusid, olid ülikooli parteikoosolekud mõni kord pigem miitingute moodi, kus esitati väga teravaid küsimusi ja vaieldi hilisööni. Näiteks on mul meeles, kui EKP ideoloogiasekretärile Leonid Lentsmanile sai ülikooli parteikoosolekul osaks lausa avalik ristküsitlus teemal, milline oli tema tegevus Stalini ajal. Tollal oli ülikooli parteikomitees mitmeid uuendusmeelseid inimesi nagu Viktor Palm, Rem Blum ja Ülo Vooglaid, kaks viimast olid mõnda aega ka asesekretärid. Muidugi muutus kõik täielikult 1970ndate algul, ülikooli tasalülitamise ajal. Pärast 1969. aastat ei olnud minus kuni 1980ndate lõpuni mingit tahtmist ega huvi poliitikaga tegelda. Minu poliitilist kirge rahuldasid täielikult uurimistöö ja tudengite õpetamine. Meie uuringudki olid ju mingis mõttes poliitilised, nagu oli ka Juhani missioon ajakirjanike õpetamise kaudu eesti keele ja kultuuri kestmisele kaasa aidata. Aga see oli kõike muud kui see poliitika, mida ametlikult poliitikaks peeti. Minu veendumuse järgi totalitaarses ühiskonnas poliitikat kui sellist tegelikult ei saagi eksisteerida. Demokraatlik poliitika tähendab konkurentsi või ka dialoogi erinevate huvide, maailmavaadete vahel, avalikke vaidlusi ja avalikult põhjendatud valikuid. Kui avalikkus on tasa lülitatud, asendub poliitika paljalt võimuga. Aga võim mind ei huvitanud tõesti mitte, seda võin puhta südamega öelda. Pigem püsib minus igasuguse isikliku võimutahte suhtes siiani terav ohutunne.

      FOSFORIIDISÕDA

      Kui 1980ndate lõpus algasid suured rahvaliikumised, sattusin ka nendesse alguses sotsioloogina, mitte poliitikuna. Kui algas fosforiidikaevanduste vastane kampaania, kutsus Edgar Savisaar mind ja teisi sotsiolooge selles ekspertidena osalema. Sattusin uuesti kunagisse sotsioloogialabori seltskonda. Meil tekkis tunne, et sotsioloogiat on ühiskonnale vaja.

      Fosforiidisõda sai teatavasti alguse sellest, et Juhan Aare tegi ühes telesaates avalikuks Moskva plaanid teha Lääne-Virumaale suured fosforiidikaevandused. Tahaksin meelde tuletada, et Lahemaa rahvuspargi sünd ei ole ju juhus. Lahemaa rahvuspargi rajamise idee, mis sündis looduskaitse inimeste seas, surus läbi Edgar Tõnurist, omaaegne põllumajandusminister ja ministrite nõukogu aseesimees. Selle eesmärk oli blokeerida Ida-Viru kaevanduste levik lääne poole ja päästa Virumaa ranniku kaunis looduskeskkond hävimisest. See oli täiesti teadlik pikka aega kestnud võitlus Eesti looduse eest. Ja nüüd äkki tuli teade, et sinnasamasse Lahemaa külje alla tahetakse rajada fosforiidikaevandused, mille mõju nii looduse kui rahvastiku jaoks olnuks katastroofiline. Nagu eespool öeldud, oli 1980ndate aastate keskpaigaks tõusmas uus rahulolematuse laine nüüd juba selles seltskonnas, kes oli vahepeal nõukogude süsteemis suhteliselt edukalt edasi jõudnud, saanud spetsialistideks, majandusjuhtideks, kirjanikeks, teadlasteks. Neile oli fosforiidikaevandustega kaasnev oht pikemata selge. Nad olid valmis seda ohtu kogu ühiskonnale värvikalt selgeks tegema. Kiiresti kujunes perestroika ajal järjest julgemaks muutuvas meedias teadlaste, majandusmeeste, kultuuriinimeste ja üliõpilaste fosforiidivastane ühisrinne. Kuna oht tuli Moskvast, oli kõigile selge, et ka ohu peatamiseks tuleb vastu panna Moskva võimule. Algas fosforiidisõda.

      Fosforiidisõda on alanud. Fosforiidivastaste plakatitega maidemonstratsioonil ( 1987)

      ENSV plaanikomitee esimeheks saanud uus mees Edgar Savisaar, kellest ma ei olnud enne kuulnudki, püüdis kinni õige hetke juhtohjade haaramiseks ja vastandumiseks Bruno Saulile, tollasele ENSV Ministrite Nõukogu esimehele. Fosforiidikaevanduste vastu peetavasse lahingusse kutsus ta lisaks ökoloogidele ja majandusteadlastele ka sotsioloogid. Nagu paljud teisedki sain ma tema allkirjaga kutse fosforiiditeemalisele nõupidamisele plaanikomiteesse. Mulle ei öelnud ta nimi midagi, aga tema kabinetis nägin paljusid tuttavaid nägusid, sealhulgas mitut labori inimest. Savisaar palus teha erinevatel erialadel uuringuid, mis aitaksid Moskvale tõestada, et kaevandust pole objektiivsetel põhjustel võimalik luua. Meie, sotsioloogide osaks oli näidata, kuidas kaevandus hakkab muutma demograafilist ja sotsiaalset olukorda, kuidas avalik arvamus on selle vastu. Hakkasime peale ja sealt