Punane ja sinine. Marju Lauristin

seda nimetada ergonoomikaks). Meil oli nendega suur leping, kuidas keegi oma kodust ruumi sisustab ja milleks kasutab.

      Alates 1971. aastast saime päris omad ruumid tollase ja praeguse Volga vastas Küütri tänav 4. See oli suur viietoaline korter kolmandal korrusel, mille Edasi tuntud keeletoimetaja Helju Vals meile välja üüris. Hiilgeajal töötas laboris koos küsitlejatega 50–60 inimest eri uurimisrühmades, suuruse poolest paras uurimisinstituut. Meil oli väga tihe koostöö Jadovi juhitud sotsioloogiliste uurimisrühmadega Leningradis, sotsioloogia instituudi sealses filiaalis.

      Tartu sai tuntuks nii Nõukogude Liidus kui ka väljaspool tänu sotsioloogide legendaarsetele Kääriku seminaridele, mida Ülo Vooglaid koos tudengite sotsioloogiaringiga organiseeris aastatel 1966–1969. Tartu õppejõudude ja üliõpilaste kõrval võtsid neist isiklike kutsete alusel osa paljud rohkem või vähem ühiskonnakriitiliselt meelestatud sotsioloogid Leningradist ja Moskvast (lisaks Jadovile Boris Firsov, Juri Levada, Igor Kon, Andrei Zdravomõslov jt). Need akadeemilised kooskäimised Käärikul olid tollases õhustikus väga haruldased, sest need toimusid vabas ja mitteformaalses õhkkonnas. Istusime Käärikul koos ja rääkisime sellest, mis meid huvitas, väljaspool ideoloogilist teemaasetust ja retoorikat. Konverentsid muutusid seetõttu väga populaarseteks, mida suurendas veelgi ettekannete ja arutelude avaldamine kogumikes „Kääriku I–III” (ülikooli rotaprindi väljaanded 1967–1969).

      Kogumikes olid lisaks ettekannetele ja arutelude stenogrammidele avaldatud šaržid osavõtjatest, vemmalvärsid ja pilalood, mis aitasid edasi anda tollastes oludes haruldast vabameelset atmosfääri. Puudusid Lenini tsitaadid ja viited parteikongressi otsustele. Neljas, viimaseks jäänud kogumik 1969. aasta konverentsi materjalidega massikommunikatsiooni ja massikultuuri seostest ei saanud ilmuda. Keegi kaebas Kääriku peale, nii et ära keelati nii kogumik kui ka konverentside pidamine. Sügisel 1969 algas Eestis kruvide kinnikeeramine, mis õige varsti arenes totaalseks ideoloogiliseks tasalülitamiseks.

      SOTSIOLOOGIALABORI LIKVIDEERIMINE

      Laborit, nagu sotsioloogilisi uuringuid üldiselt, püüti järjest rangemate meetoditega kontrolli alla saada. Kuid lepingulistel alustel töötavat asutust oli raske kontrollile allutada, kui tegijad ise allumiseks valmis ei olnud. Labori likvideerimiseks ei piisanud korduvatest kontrollkomisjonidest, märkustest ja noomitustest parteilistes instantsides. Ei aidanud isegi pidevad süüdistused finantsdistsipliini rikkumises, kontrollkomisjonidel ei õnnestunud märkimisväärseid rikkumisi avastada.

      Labori kinnipanemine õnnestus 1975. aasta kevadel KGB abiga. Otsitud süüdistustele tuginedes korraldati läbiotsimisi ja ülekuulamisi. Midagi olulist ei leitud, parteilistel aruteludel tuli piirduda pehmelt öeldes anekdootlike etteheidetega. Laborirahva kooskäimiskohaks olnud linnalähedase Tüüstre talu pööningult leiti arvuti väljatrükke, mida keegi lugeda ei osanud ega oleks kunagi kasutada saanudki, sest puudusid tunnuste kirjeldused ja koodarvude seletused. Sellele vaatamata tunnistati see salastatud informatsiooniks, mida oli lohakalt hoitud. Ahju veerel olid õuelt leitud kiivrid, milles küpsetati kartuleid. Talu õuel oli 1944. aastal toimunud lahing, langenuid oli mõlemal poolel. Peremees oli kiivrid kunagi kokku korjanud ja ahju juurde pannud. Julgeolek leidis, et see on pühaduseteotus – Vene ja Saksa kiivrid olid segamini, kusjuures Vene kiiver läbi lastud ja Saksa oma millegipärast terve. Tegelikult ei olnud tähtis, et midagi tõsist ei leitud: „Julgeoleku huvi näitamine oli juba iseenesest piisav süüdistus”17. Sellest piisas, et asutus kinni panna. Vooglaiu üle peeti parteilist kohut, ta visati parteist välja ja koos sellega ka ülikoolist. Tema tööraamatusse tehti sissekanne, mis keelas õppejõuna edasi töötada. Vooglaid läks Tallinnasse. Temast sai tänaseni tuntud ja mõjukas juhtimiskonsultant, poliitik ja õppejõud.

      Ajakirjandusuuringud võttis oma egiidi alla Juhan Peegel. Oleme meediasotsioloogilist tööd jätkanud ajakirjanduse osakonnas ja praeguses instituudis. Tegelikult olin ma Juhan Peegli juures õppejõud juba ammu enne labori kinnipanemist, alates 1972. aasta sügisest, jätkates küll aktiivset tegevust ka laboris.

      JUHAN PEEGEL JA AJAKIRJANDUSE OSAKOND

      Pärast labori hukku tulime oma uuringutega Juhan Peegli juurde ja see polnud äkiline ega juhuslik. Alustasin Juhani käe all ajakirjanike õpetamisega juba labori ajal 1972. aastal, neile õpetasin muuseas raadiot. Olin lõpetanud aspirantuuri, Vooglaiuga uurimusi teinud, samal ajal hakkasin õpetama kommunikatsiooni Tartus psühholoogidele ja Tallinnas kunstiinstituudis. Sõitsin igal nädalal Tartu-Tallinna vahet, mida olen sellest ajast eluaeg teinud. Lapsed olid ju Tallinnas, abikaasa samuti, tema oli alustanud väitekirja süsteemide analüüsist, mis on mind ka palju mõjutanud. Küberneetika ja kommunikatsioon olid tol ajal küllaltki seotud. Kunstiinstituudi disainikateedri juhataja Bruno Tomberg kutsus mind 1971. aastal lugema vastloodud disainierialale kommunikatsiooniteooriat, mis osutus väga põnevaks ettevõtmiseks – kunst oli mind alati huvitanud, ülikoolis käisin ju ka kunstikabinetis Juhan Pütsepa juures õppimas, aspirantuuris olin uurinud kunstifilosoofiat ja esteetikat, minu juhendaja oli professor Leonid Stolovitš. Lugesin ERKIs kaks aastat, minu tudengite hulgas olid näiteks Ignar Fjuk ja Silver Vahtre. Minust olekski võinud saada 1972. aasta sügisel kunstiinstituudi õppejõud, olin rektor Varesele peaaegu nõusoleku andnud, neil oli pakkuda õppejõu koht filosoofia kateedrisse. Minu jaoks olnuks see lahendus ka Tartu-Tallinna vahet sõitmise probleemile. Mu noorem tütar oli sügisel minemas teise klassi, vanem oli kevadel lõpetanud neljanda. Nende ema tormi ja tungi täis ülikoolielu Tartus poleks olnud võimalik, kui Tallinnas poleks tüdrukutel olnud lisaks isale ka kahte hoolitsevat vanaema. Ehkki püüdsin kõik nädalavahetused veeta Nõmmel abikaasa Ennu ja lastega, oli tütarde igapäevaste koolimurede ja rõõmude jagajaks ning kodusoojuse hellaks hoidjaks mehe-ema Nadja Roose, kes koos ajaloolasest abikaasa Feliksiga jagas meiega kodu Nõmmel Sambla tänaval. Ning minu memmgi pühendus pärast 1961. aastal pensionile jäämist lapselaste kasvatamisele sama suure entusiasmiga, nagu ta oli täitnud elus oma kõiki ülesandeid. Ta läks isegi kodunduse kursustele, et oma emalt päritud perenaiseoskusi ka õmbluskunstiga täiendada.

      Ajakirjandusosakonna õppejõud ja töötajad 1981. Vasakult Peeter Vihalemm, Epp Lauk, Sulev Uus, Reet Kasik, Juhan Peegel, Marju Lauristin, Siiri Maimets, Katrin Lendok

      Oli august, just-just olin lepingut Tallinnaga alla kirjutamas, kui Juhan Peegel kutsus mind enda juurde koju juttu ajama. Juhan elas siis Väike-Tähe tänaval. Istusime peenarde vahel aias ja Juhan teatas mulle rõõmsasti, et on lõpuks saanud niikaugele, et on rektorilt saanud ühe koha juurde. Kas ma tahaks tulla tema juurde tööle? Vastasin, et oi, Juhan, mul on Tallinnas asjad peaaegu kokku lepitud. Ja niikaua me Juhaniga seal peenarde vahel arutasime ja rääkisime, kuni ütlesin Juhanile: jään siia! Ega Juhanil olnud ju väga raske inimesi ära veenda, kui ta sulle ikka oma ümmarguste silmadega otsa vaatas ja talle omasel kenal kombel rääkis, kui tarvilik on ajakirjandust Tartus õpetada ja uurimusi jätkata. Juhan oli ses mõttes väga kaugeleulatuva pilguga, filoloogina ei teadnud ta ju sotsioloogiast suurt midagi, aga ta tajus, et see on huvitav ja seotud ajakirjanduse õpetamisvõimalustega tulevikus. Ta suutis mulle augu pähe rääkida. Ja nii saigi minust päriselt tartlane.

      UURIMISTÖÖ JÄTKUB

      1972. aastast tulin täiskohaga tööle Tartusse Juhani Peegli juurde. Peeter Vihalemm, kellega Vooglaiu juures koos uuringuid tegime, oli toona EPAs õppejõud, hiljem tuli ka tema ajakirjandusosakonda, mis oli meile uurimuste ainsaks ankrupaigaks jäänud, nii et jätkasime oma sotsioloogia-laboris pooleli jäänud uurimusi Peegli kaitsva tiiva all. Uuringud keskendusid kohalikele ajalehtedele ja raamatute ostmisele, neid tegime koos ajakirjandusüliõpilastega. Ega siis ei tellitud ju firmadelt küsitlusi, küsitlejad olidki põhiliselt tudengid ja raamatukoguhoidjad. Meil oli mitu väga põnevat küsitlust, „Ajaleht ja elu” näiteks – väga suur ankeet, mis oli meile nagu aken maailma. Ühelt poolt uuriti sellega inimeste ajakirjanduslikke huvisid, aga teisalt tõime sinna sisse ka juba elulaadi uuringu – seosed väärtuste, tegevuste, keskkonna vahel. Selline suur küsitlus andis võimaluse vaadata läbi ajakirjanduse kui lukuaugu ühiskonda ennast. Kuna meil ei olnud parteijuhtide usaldust, ei saanud me küsida inimestelt poliitika ja ideoloogiaga

17

S. Pede. TRÜ sotsioloogia laboratooriumi sulgemise tagamaadest. Rmt: Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXI. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 124.