Punane ja sinine. Marju Lauristin

mais Washingtonis: Balti riikide esindajad pärast USA senati väliskomisjoni istungit

      Väljast tundsin tegelikult juba ammu, kas või seetõttu, et ta oli Alliku naaber Keila-Joal ja me käisime mõnevõrra läbi. Mäletan ka seda Väljast, kes enne Nicaraguasse ja Venezuelasse minekut oli keskkomitee ideoloogiasekretär, ega saa jätta ütlemata, et meie teada oli Väljas sotsioloogialabori kinnipanemise taga, et tegelikult oli Väljase vastasseis Vooglaiuga meile KGB kaela saatnud. Vooglaid oli komsomoli kongressil avalikult Väljase vastu astunud. Kui labori kinnipanemise aktsioon oli käimas, käisin mina labori poolt Väljasega rääkimas. Ta käitus kui tüüpiline parteibürokraat, kes vaatas mind külmade kivihallide silmadega. Sealt ei paistnud ühtegi tundeliigutust ja muidugi ei tulnud labori kaitsmisest midagi välja, sest tema oli oma otsuse juba langetanud.

      Kui Väljas tuli Venezuelast tagasi ja ma nägin teda esimest korda mingil ülikooli üritusel, oli tema silmavaade muutunud. Neil polnud enam seda halli katet ees. Väljas oli teistsugune ja tahtis minuga eraldi juttu ajada. Ta küsis, kas ma olen veendunud, et me Savisaare juhtimisel tegelikult demokraatiat üles ehitame. Küsis: kas te ei näe, et Savisaar on caudillo20. Selline ootamatu väljend. Ütlesin, et me näeme Savisaare probleeme ja vigu, aga teame ka enda jõudu ja suudame koos hoida Rahvarinde demokraatlikku poolt ja arengut ning Savisaar on sellega nõus ja kaasas. Aga pikapeale tuli välja, et see siiski ei õnnestu. Ei õnnestunud ei minul ega mitmelgi teisel, kes Savisaare lähikonnast lahkunud. Tegelikult on see Savisaare tragöödia. Kui me vaatame seda kõike kui poliitilist lava, siis Savisaar vääriks Shakespeare’i, ta on täielikult seda mastaapi tegelane. Eestis pole selliseid palju. Ta on väga võimekas, on väga palju saavutanud, ja ometigi seisab ta kogu aeg lõhkise küna ees. Just seetõttu, et ta läheb iseenda võimukuse ohvriks, muutub omaenda ambitsioonide ja paranoilise kõikide kahtlustamise tõttu lõpuks lausa naeruväärseks, jäädes ikkagi samal ajal suurkujuks. Samas klähvivad tema ümber paljud väiksemad kujud, kes ei ole sugugi puhtamate mõtetega ja rohkem demokraatlikud. Aga võib olla kunagi tulevikus saab Savisaar Eesti ajaloos kätte ka oma monumendi, ehkki ilmselt ta ise seda enam ei näe.

      SOTSIAALMINISTEERIUMIS

      Kui kõigil oli väga tore Lauluväljakul ja igal pool rääkida Eestist, demokraatiast ja vabadusest, siis reaalne demokraatiaga kokkupuutumine ei olnud sugugi nii meeldiv. Sama lugu oli turumajandusega, mille puhul arvati, et kui see tuleb, siis saavad kõik rikkaks. Alguses levis ju lausa mütoloogia, et igaühest saab ettevõtja, et kõik need, kes saavad tagasi oma maad või majad, muutuvad peremeesteks, ettevõtjateks. Praegu teame ja näeme, et see ei ole sugugi mitte nii läinud. Asja kõige raskem külg oli, et paljud nendest, kes olid heaga või halvaga eelmises süsteemis ennast enam-vähem jalule tõstnud, näiteks korteri saanud, mille üür oli praktiliselt null, või pika rahakogumise järel auto ostnud või kõrgema pensioni nimel püüdnud teenida suuremat palka, sattusid uuel ajal tõsistesse raskustesse. Äkki selgus, et pensioni kui sellist enam ei maksta, sest seda maksti ju varem NSVLi eelarvest. Kui tuli oma eelarve ja oma kroon, siis ei olnud raha, et maksta korteri ja bensiini eest. Mina sattusin sellisele ametikohale, kuhu kõikide nende inimeste traagika ja viha kokku voolas. Olen seda ka öelnud, et ministriks olemise aeg oli minu elu kõige jubedamad kaks aastat.

      Enne kui kolisin sotsiaalministeeriumi koletu suurde ja kõledasse majja Gonsiori tänaval, olime esimesed kuud koos tollase reformiministri Liia Hänniga üleval Toompeal. Hilisõhtuteni oli väga palju teha, kõik paberid, seaduseelnõud ja muu asjaajamine. Pimedas läksin Toompealt alla Toompuiesteele, kus ma ema juures elasin, ja kartsin, et nurga taga on mõni vihane pensionär, kes mu maha lööb. Küsimus ei olnud ju niivõrd hirmus kui olukorras, kus sa näed, mis toimub inimestega, ja saad aru, et pole võimalik midagi teha, see aeg tuleb läbi elada, tuleb hakkama saada. Ja sa pead seda suutma seletada inimestele, kes samal ajal vihkavad sind kui punast Lauristini.

      Siiski suutsime nendel algusaastatel mitmed asjad niiviisi paika panna, et need siiamaani toimivad. Kui ei oleks paljukirutud haiguskindlustust, oleksime praegu väga suures hädas. Me ei saaks olla kindlad, et 13 % palgast läheb alati haigekassale, iga peaminister võiks öelda, et kärbime seda. Praeguse süsteemi puhul seda 13 % kärpida ei saa. Või pensionikindlustus, mis pikka aega juba töötab, mille teine sammas uuesti taastatakse jne.

      Mitmed muudki asjad, kas või toimetulekupiiri süsteem. Mäletan, kui me seda sisse seadsime, siis kõik karjusid meie peale. Alguses me nimetasime seda vaesuspiiriks, nagu kogu maailm seda nimetab. Selle peale olid telefonid punased: „Mis te alandate ja solvate meid, me ei ole vaesed!” Või siis vastupidi: „Me kõik oleme ühtemoodi vaesed, mis vaesuspiir, mida te seal sotsiaalministeeriumis teete?” Kui aga nimetad selle toimetulekupiiriks, ütlevad kõik järsku OK, jah, muidugi. Või seegi, et inimesed absoluutselt ei kujutanud ette, mida tähendab turumajandus arstiabis. Kuna tulin ülikoolist ja minu põhiline töövorm oli seminar, siis kutsusin vihased arstid kokku ja me arutasime kõik läbi. Meil oli nendega arutamist pidevalt, ma nii mäletan, kuidas arstid, rusikad rullis, möirgasid: „Mis tervishoiu teenuste hind, ega meie ei ole mingid kaupmehed. Me teenime rahvast ja ravime haigeid, mingeid hindu me ei tea ja ei tahagi teada!”

      Ministri rollis (1994)

      Keelekasutuse, kõikide suhete muutus oli väga kiire, toimus peaaegu üleöö. Ma nii mäletan, kuidas pidin õpetama inimesi arvutama. Kui meil on 380 000 pensionäri, siis pensioni üks kroon tähendab 380 000 eelarve krooni, pensioni 10 krooni on 3,8 miljonit. Kui tahate, et pension tõuseks igaühel 10 krooni kuus, siis see tähendab 3,8 korda 12 miljonit aastas. Paljud ei olnud nõukogude ajal absoluutselt õppinud ja harjunud raha lugema. Ja polnudki vaja, sest kõike anti, eraldati ei-tea-kust – palku, pensione, autoostulube. Äkki olime olukorras, kus tuli seletada inimestele, kellel ei olnud raha maksta korteri ja ravimite eest, et riik ei saa lihtsalt niisama maksta kümmet krooni rohkem pensioni, suurematest summadest rääkimata.

      1

      Teksti aluseks on intervjuud Margot Visnapile 18. ja 20. novembril 2009 ja 7. jaanuaril 2010.

      2

      Ylo Anson on sündinud 1930, elab Connecticuti osariigis USAs.

      3

      Eugen Künnapuu elas 1909–1999.

      4

      Anton Künnapuu elas 1864–1919.

      5

      Anton Anson (1852–1918) oli Eesti Aleksandrikooli juhataja 1888–1905.

      6

      Olga Lauristin elas 1903–2005.

      7

      Eduard Reining elas 1899–1987.

      8

      J. Valge.

20

Caudillo’ks (hispaania keeles juht, tähenduselt sama, mis saksa Führer) on kindral Franco järgi nimetatud Ladina-Ameerika sõjaväediktatuuride juhte.