Punane ja sinine. Marju Lauristin

koos töötasid või tema juures õppisid, muutusid osaks heas mõttes kogudusest. Juhan oli ise oma tunnetes soe ja aus, autentne, temaga oli võimalik end hingeliselt väga turvaliselt tunda. Tundsime, et ajame ühist tähtsat asja.

      Meie Juhan (1984)

      Juhan ise ei olnud mingi ajakirjanduse fänn, oli küll ajakirjanikuna töötanud, aga tema meelisala ja – tegevus oli rahvaluule uurimine. Meie meelistegevus olid sotsioloogilised uuringud. Osakonna loomine ja seal õpetamine ei olnudki mitte niivõrd erialane tegevus, kuivõrd pigem vaimse koguduse kujundamine. Kuigi Juhan kõnesid pidada ei armastanud, ütles ta hiljem selgelt välja oma eesmärgi ajakirjanduse õpetamise loojana: täiesti teadlikult soovis ta luua vastumürki ametlikule propagandale, tahtis luua eesti keeles eesti ajakirjanduse ja kultuuri traditsioone jätkavate noorte ajakirjanike põlvkonna. Et parteikoolidest tulevad nõukogude propagandistid ei lämmataks ja hävitaks eesti ajakirjandust, selle traditsioone. See oli tema lipukiri, mida ta ka alati kordas: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema!

      Mida Juhan ikka väga hästi tajus ja meile edasi andis, oli sõna jõud. Ta oli tõesti seda usku, olles seda ka uurinud, et eesti rahvust ega riiki ei oleks tekkinud, kui poleks sündinud eestikeelset ajakirjandust. Ta uuris ise ja lasi meil kursusetöid teha, kuidas 19. sajandil Jannseni ajakirjandus tilk tilga haaval eesti keele ja maailmapildi arendamise abil kujundas eestlastest rahvuse. Kui lugesin ammu hiljem Benedict Andersoni raamatut „Kujutletud kogukonnad” („Imagined Communities”), mis räägib ajakirjanduse, kirjutatud sõna rollist rahvuse kujunemisel, siis täpselt seda Juhan Peegel meile õpetas. Tuletan ikka meelde aastaarvu, see oli 1972, kui me Juhani koduõuel peenarde vahel istusime, mitte aastal 1992! Ja kõik jutud olid selged ja sihid seatud.

      Ajakirjandusosakonna õppejõud ja üliõpilased mais 1980

      Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis „Ma langesin esimesel sõjasuvel”. Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks.

      Ajakirjandusosakonna esmakursuslased koos kursusejuhendaja Marju Lauristiniga. Istuvad vasakult Ain Saarna, Illi Ong, Tiit Matsulevitš, Georg Pelisaar, Marju Lauristin, Merike Pärnapuu (Pitk), Raivo Laasik, Veiko Paalma. Seisavad Anne Raiste, Helve Kuiv (Laasik), Valli Voor, Aivar Hanson, Jaana Padrik, Meelis Lokk, Rein Raudvere, Reet Rihvk (Saar) (kevad 1978)

      Peeter ja tema juhendatav 4. kursus osakonna kevadpeol Pangodis 1982. Istuvad Väinu Rozental, Peeter Vihalemm, Mart Riikoja. Seisavad Tiina Tammer, Aita Ottas (Nurga), Maire Aunaste, Marika Seppius, Külli Muna (1982)

      Ajakirjandusosakonna lõpetajad 1986 koos kursusejuhendaja Krista Aruga: esimeses reas vasakult Ülle Kauksi, Teet Roosaar, Mart Juur, Krista Aru, Margit Mikelsaar. Teises reas Gerda Kandla, Jaanus Võitla, Madis Jürgen, Peep Pedmanson, Anneli Rõigas, Toomas Volmer, Ene Paaver, Piret Meier

      Tants vihmavarjudega osakonna kevadpeol Pangodis. Esitavad 3. kursuse tudengid (vasakult) Ivar Jõesaar, Hans H. Luik, Margus Mets ja Aimar Jugaste (1981)

      Minu kursuse poisid sõjaväelaagris. Istuvad Veiko Paalma ja Tiit Matsulevitš, seisavad Aivar Hanson, Rein Raudvere ja Ain Saarna (1982)

      Tudengite alternatiivne oktoobrimeeleavaldus (1987)

      Ja tema nägi lootust neis noortes, keda me ajakirjandusosakonda õppima võtsime. Ta hindas keele ja sõna jõudu nii suureks. Ajakirjanduse ajalugu uurides ta ju teadis, et ühest toimetajast, ühest sõnaosavast inimesest sõltub Eestimaal ikka väga palju. Ja kui neid on veel kaks, kolm, viis või viisteist ja nad koos midagi teevad, siis on see juba määratu jõud. Selles oli Juhan sügavalt veendunud. Sellest sündis Academia Peegeliana, hiljem tudengite loodud aukoodeks, kus oli kirjas: „Me teeme ajakirjandust eesti rahvale, mitte ülemustele.” Väga idealistlik, aateline. Aga Juhan uskus, et ilma aadeteta ei sünni midagi. Meie olime ka piisavalt romantilised ja idealistlikud, Juhan oskas enda ümber niisuguseid inimesi korjata. Ja meie tudengid, mitte kõik, aga väga paljud olid ka nii valitud. Suutsime, nagu ülikoolis veel mitmed, luua kateedrist vaimse oaasi, saare. Teine niisugune oaas oli ju ajaloolastel professor Vahtre ümber, oli ka arstiteaduskonnas ja mujalgi. Professorikesksus, mis oli säilinud tsaariaegse ülikooli traditsioonina, oli päästeventiiliks, mis võimaldas luua ümbritseva süsteemi suhtes vastanduvaid negentroopilisi saarekesi.

      Siiani kuulsad sisseastumisvestlused tekkisid ka ju Juhani ajal, kuna tema ei pidanud määravaks mitte niivõrd teadmisi, vaid isiksust. Nii mäletan, kuidas Jüri Luik ütles meile sisseastumisvestlusel oma tõsisel moel: „Ütlen ausalt, mul on halb iseloomustus ja te võib-olla ei taha mind siia, sest ma sattusin koolis pidevalt maailmavaatelistesse konfliktidesse.” Mille peale me sisimas hõiskasime: just niisuguseid noori on meil vaja! Eks kateedri õhkkonnaga harjumine võttis aega, mäletan teist Luike, Hans H-d, kes tuli mulle esimest korda eksamile sinises tumedas ülikonnas, mille revääril säras uus komsomolimärk. Vaatasin seda nagu vasikas uut väravat ja küsisin: mis see on?! Luik vastas: see on eksam, ma mõtlesin, et nii peab! Eks tol ajal olid oma kummalised paradoksid: meil kuulusid osakonnas kõik komsomoli, ka need, kes koolis polnud olnud. Tegelikult jälle üks Juhani trikkidest, mõte oli selles, et meil ei toimuks mingit komsomolitööd, et meid rahule jäetaks.

      Kui Juhan 1950ndatel alustas, siis ei olnud kuskilt otsast mingit valgust paista. Juhani missioon oli eesti rahvas ja kultuur säilitada, aga ta oli valmis, et see pimeduse aeg võib olla väga pikk ja me ei pruugi valgust ära oodata. Aga meie missioon on jätkata ka täielises lootusetuses.

      Pidime arvestama, et meie oaas oli ka nn Vanemuise poiste lemmikobjekt (Tartu KGB asus Vanemuise tänaval praeguses kirjanike majas). Et intris kuulatakse tudengeid pealt jne, see oli ju teada, nagu ka see, et eriti just filoloogia poisse jälgiti pilguga, kas nende seast saaks väärilist järelkasvu, kes oskaksid keeli, mõistaksid välismaal käituda. Üks meie osakonna täiesti avalikult välja öeldud põhimõte oli: kuna kogu see süsteem püsib saladusel ja hirmul, tuleb leida vastumürk. Nii me ütlesime oma tudengitele avalikult: kui kellelgi on KGBga mingeid jamasid, kutsutakse vestlustele, nõutakse seletusi, allkirju, siis tuleb see meile kohe ära rääkida. Seda saladust ei tohi pidada, ainult siis on võimalik kaitset saada, sest süsteem ise hirmsasti kardab oma saladuste avalikuks tulemist. Enamasti see töötas, mõndagi meie poistest õnnestus kaitsta ja päästa julgeoleku haardest. Aga väga kurb ja karm mälestus on jäänud Märt L-ist. Ta oli vaikne, introvertne poiss, luuletaja, väga andekas, aga sugugi mitte seltskonnalõvi ega avatud suhtleja. Märdiga juhtus tolle aja kohta klassikaline lugu – ta sattus KGB huviorbiiti, kes püüdis teda värvata. Talle pandi midagi õlle või veini sisse – poisse ju valvati õllekates – ja ta ärkas kainestusmajas, laua taga istus seltsimees: „Nüüd on teiega paha lugu, te lendate ülikoolist, kirjutage siia alla, ja meie aitame teid.” Ta rääkis selle meile küll ära, aga oli juba hilja. Teda jälitati tänaval, ei antud kuskil rahu. Lõpuks läks ta ise ülikoolist ära Tallinna. Mõne aja pärast kuulsime, et Märt oli jäänud auto alla. Ja meil kõigil oli tugev tunne, et see ei olnud lihtsalt õnnetu juhus.

      Üks kokkupuude KGBga veel: äkki ilmus osakonda üks seltsimees, olin siis noor õppejõud, just