Punane ja sinine. Marju Lauristin

mis talle sugugi ei meeldinud. Kuna tollal kandis Moskva televisioon kõiki neid istungeid tervikuna üle, said baltlased oma teravate kõnede ja küsimustega peagi tuntuks üle kogu Liidu. Meie eeskuju nakatas ka ukrainlasi, moldaavlasi, kasahhe ja muidugi ka vene demokraatlikke rahvasaadikuid. Kongressil kujunes selgesti välja kaks leeri: demokraatlikke rahvuslikke nõudmisi esitavate liikumiste oma ning sellele vastanduv saadikurühm Sojuz, kes kaitses Nõukogude Liidu terviklikkust ja kommunistlikke põhimõtteid. Viimasesse kuulusid sõjaveteranid, Gorbatšovi perestroika vastu seisnud komparteilased ja nii Eesti ja Läti interrinnete aktivistid kui ka hiljem Moldaavia ja Gruusia lõhestamisega tuntuks saanud venemeelsed tegelased.

      Meie jaoks oli kõige tähtsam saavutada kongressi enamuse toetus MRP ametlikule õigustühiseks tunnistamisele ja hukkamõistmisele. Kui alguses mindi Moskvasse ka selle mõttega, et saavutada kohe Baltikumi majanduslik sõltumatus IME seadustamisega, siis see muidugi läbi ei läinud. Juba mõne kuu järel oli selge, et see on lootusetu. Aga tänu MRP tunnistamise õnnestumisele oli võimalik ENSV Ülemnõukogu pärast 1990. aasta märtsivalimisi muuta üleminekuorganiks, Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ja selle abil teha mitmeid olulisi samme, mis kindlustasid lõpuks Eesti iseseisvuse. Mitte ei viinud selleni, vaid kindlustasid seda.

      Läbirääkimistel Kremlis augustis 1990. Paremal Eesti delegatsioon (vasakult Endel Lippmaa, Marju Lauristin, Ülo Nugis, Indrek Toome, Jüri Raidla)

      Otsustav samm iseseisvusele tehti 1991. aasta augustiputši ajal – Eesti Vabariik kuulutati iseseisva riigina taastatuks. Sellele oli kohe vaja rahvusvahelist tunnustust. Selleks et läänemaailm Balti riikide iseseisvust tunnustaks, oli vaja, et Jeltsini Venemaa oleks sellega nõus. Siin oli meie väga oluline tugipunkt Eesti-Vene lepe, mille üks autoreid oli samuti akadeemik Endel Lippmaa. Kuulusin seda lepet ettevalmistanud läbirääkimiste Eesti Ülemnõukogu delegatsiooni, mida juhtis Ülo Nugis. Läbirääkimised toimusid Kremlis kummagi poole väärikust ja sõltumatust rõhutavas õhkkonnas (tol ajal ju polnud ka Vene FNSV veel iseseisev riik ja Venemaa iseseisvumise enda eesmärgiks võtnud Jeltsin nägi baltlastes oma liitlasi). Jeltsin kirjutaski 1991. aasta jaanuaris alla leppele, kus oli sõnaselgelt öeldud, et Venemaa tunnustab Eesti valitud riiklust, milline see ka ei oleks, ja Eesti tunnustab Venemaa riiklust. Sellest lähtudes tegi Jeltsin pöördumise Vene sõdurite poole, et nad ei tulistaks Balti rahvaid, ja sellest lähtudes toetas ta meid otsekohe, kui Eesti kuulutas iseseisvuse taastatuks. Siin oli Jeltsin aumees. Nii et kui rääkida Jeltsini ja Gorbatšovi erinevustest, siis Gorbatšov ei tunnistanud tollal ega ole siiamaani tunnistanud Balti riikide iseseisvuse tähendust. Tema jaoks oli see ikkagi absurd, nagu ma olen rääkinud ka intervjuus Priit Pulleritsule (2003), mis on raamatu lõpuosas ära toodud. Aga Jeltsin, kes oli väga huvitatud, et saada Venemaa lahti kõigist satelliitidest, oli valmis vastavale lepingule oma käe alla panema ja ka tegutsema selle nimel, et Balti iseseisvus oleks kaitstud.

      VÄLIS-EESTI JA SISE-EESTI

      Suurimaks tüliõunaks Rahvarinde ja isamaalaste vahel oli teatavasti Eesti riigi õigusjärgsuse küsimus, mis polnud lihtsalt juriidiline valem, vaid seostus otseselt omandiõiguse ja kodakondsuse probleemidega. On nii poliitikuid kui analüütikuid, kes peavad restitutsioonipoliitika põhjuseks rahvuslike liikumiste sidemeid väliseestlastega, süüdistades üht või teist poliitikut koguni Välis-Eesti huvide kaitsmises. Eriti kuumaks on see teema tõusnud seoses varade tagastamistega. Väliseestlastele võimu andmises on süüdistatud ka Eesti Kongressi. Äraläinute ja kojujäänute emotsionaalsete kogemuste erinevus on osutunud tugevamaks, kui seda võis arvata siis, kui Rootsist salaja saadud Underi, Laabani ja Lepiku luulekogusid kladedesse ümber kirjutasime või kuulasime Tõnu Tepandit laulmas Ristikivi ahastavaid värsse „Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, nõnda on elu, sest teie ei tea, ei tunne mu ISAMAATUST!”.

      Minu jaoks sai Välis-Eesti ja Kodu-Eesti suhe aga väga isiklikuks tänu abielule Peeter Vihalemmaga. Tema isa Arno Vihalemm elas 1944. aastast Rootsis, oli seal kunstnik ja kirjanik. 1968. aastast oli Rootsis ka Peetri ema Elsa Vihalemm. Me käisime neil külas, esimest korda saime sinna 1979, seejärel 1985. Alates 1988. aastast saime hakata seal igal suvel käima. Nii sain tuttavaks ja oma ringi inimeseks Bernard Kangro ja teiste Rootsis elavate kirjanikega. See oli omaette väikene ime, olin ikkagi ju punane Lauristin.

      Esimene külaskäik Peetri vanemate juurde Rootsi. Vasakult Arvo Mägi, Peetri isa Arno Vihalemm ja ema Elsa Vihalemm, Peeter ja Marju (Stockholm, 1979)

      Üks Arno Vihalemma lähedasemaid sõpru oli kirjanik Arvo Mägi, kes kirjutas Rootsis ilmuvas Eesti Päevalehes väga vihaseid kolumneid kodumaistest oludest. Stockholmis olles ööbisime Mägide juures, Arvo võttis mul ükskord sõna otseses mõttes käest kinni ja viis Eesti Majja. Tundsin seal lausa füüsiliselt, kuidas minu suunas sähvisid emotsionaalsed nooled igast laudkonnast. Arvo aga ei kohkunud tagasi, läks, pea püsti, ühte ja teise lauda, tegi mind tuttavaks. Olime temaga pikalt juttu ajanud, ta oli meie tutvuse alguses üsna skeptiline ja umbusklik, aga ta oli mu läbi katsunud ja omaks võtnud.

      Rootsi kontaktidega on seotud ka üks legende, mida olen enda kohta kuulnud. Nimelt räägiti, nagu ma oleks viinud oma ema Rootsi vanadekodusse. Kui ma olin sotsiaalminister, levis see jutt eriti agaralt, inimesed olla omavahel rääkinud: „Mis tal viga, oma ema viis Rootsi!” Legendi põhjuseks võis olla see, et minu ämm, Peetri ema, kes elas Rootsis, käis suviti Eestis ja me käisime teda sadamas vastu võtmas ja ära saatmas. Inimesed olid näinud, kuidas me võtsime vastu ja saatsime ära hallipäist daami, kes oli tegelikult Peetri ema. See oli 1980ndatel, enne kui ta pärast Peetri isa surma põhiliselt Eestis elama hakkas. Aga jutt Rootsi vanadekodust püsis veel palju hiljemgi. Nii et sa pead elama koos oma müütidega.

      Kuulamas Bernard Kangrot tema kodus Lundis (august 1985)

      Rootsis-käikudega avanes mulle Välis-Eesti inimlik pool. Kirjanduslikku konteksti tundsin juba enne luule kaudu. Ülikoolis jõudsid meieni ka kuulsa metsaülikooli (Metroo) kogumikud, sealhulgas ka Rein Taagepera visioon Eesti tulevikust, kus ta kutsus kõiki noori rahvuslikke eestlasi kodumaal komparteisse astuma, et ära hoida Eesti täielikku venestamist. Välis-Eesti tekstilist tausta ma niisiis mingil määral teadsin, aga hoopis teine asi oli inimestega tuttavaks saada, nende eluvaadet ja kogemusi vahetult mõista. Väga südamlikud suhted kujunesid meil Valev Uibopuuga, kes oli Lundi Ülikoolis eesti keele õppetooli rajaja. Temaga räägitud pikki jutte Eesti ajaloo traagikast iseloomustasid äärmine delikaatsus ja leebe valmisolek aru saada nende eestlaste kogemustest, kes elasid vabast maailmast eraldatud Eestis. Tundidepikkused kõnelused Bernard Kangroga tema Lundi-kodus olid minu jaoks eriti avastuslikud. Kas või näiteks see, kui Kangro rääkis, kuidas tema Eestit lausa mingil nägelikul viisil tajub. Tal on ju romaanides episoode, mis toimuvad Nõukogude Eestis, milles tollaste olude kirjeldus on väga detailitäpne. Küsisin, on sul keegi, kes on sulle rääkinud. Ta naeratas väga kavalalt ja ütles: „Jaa, on ka neid, aga peaasjalikult ma olen neid olukordi ja ümbrust ise oma silmaga näinud.” Kui nõukogude võim oli Eestist juba taganemas, küsisin Kangrolt, kas ta kavatseb ka Eestisse tulla. Ta ütles, et ei kavatse ja lisas: „Olen Eesti enda jaoks niivõrd elavalt alles hoidnud ja tajun oma vaimusilmas, mis on siin nõukogude ajal toimunud. Kui Eestisse tagasi tulen, siis ma kaotan oma Eesti, aga uut mul kuskilt võtta ei ole.” See oli väga tõsine argument ja nii oli ilmselt paljude väliseestlastega. Nad hoidsid mingit oma Eestit alles ja kui nad tulid siia, siis kaotasid nad oma kangastuse Eestist. Aga siinse reaalsusega nad tegelikult kontakti ei saanudki, juba seetõttu, et siin suhtusid paljud neisse väga tõrjuvalt, tekkis barjäär ja kogunisti vaen.

      Esinemas Metsaülikoolis Rootsis augustis 1990. Paremal istub Ilmar Laaban

      1989. aasta kevadel Toomas Henrik Ilvese ja Tõnu Parminguga Vaba Euroopa seminaril Münchenis

      Mäletan, ühe oma Rootsi sõbraga arutasime, kuidas need inimesed, kes on elanud ainult Välis-Eestis,