Punane ja sinine. Marju Lauristin

tõsist küsimust peab arutama kateedri koosolekul, mis seltsimehe muidugi ära ehmatas. Rääkisin sellest Juhanile ja siis me hakkasime poistele iseloomustusi luuletama, sest teadsime, kui me talle iseloomustusi ei saada, võtab ta poisid ükshaaval ise vahele. Luuletasime igale poisile niisuguse iseloomustuse, et oli selge: parem hoidku too süsteem neist kaugele eemale. Juhan oli süsteemi narrimise, ärakasutamise alal suur meister. See käis oaasi ehitamise, selle kaitsmise, piiride hoidmise juurde.

      Juhan Peegel viimast korda ajakirjandusosakonna päeval ülikoolis (mai 2003)

      Tollele ajale tagasi mõeldes kangastub toonane ülikooli õhkkond võib-olla isegi nostalgilises valguses. Ega tudengid paljus märganudki tolle ajastu tegelikku õudust, Juhan ise ka ei rääkinud sellest. Ta armastas korrata: „Kui ma ükskord teile sellest räägin… Aga ma veel ei räägi!” Ega ta päris lõpuni kõigest rääkinudki. Viimased kümme aastat, kui Juhan oli juba kodune, elas ta ajakirjanduses ja ühiskonnas toimuvat ikka väga-väga üle. Lõpuotsas küsis Juhan peaaegu alati, kui kokku saime: „Kas sellel kõigel oli ikka mõtet? Oli sellel mingi tähendus?” Ta ju tajus olukorra absurdsust. Muidugi oleks tal olnud palju puhtam ja meeldivam tunne, kui ta oleks jäänud tegelema ainult rahvaluulega. Miks ta siis pühendas poole oma elust ajakirjanike õpetamisele? Muidugi sai ta selle eest meie kõigi lõpmatu tänu ja armastuse. Aga kas sellest piisab, kui inimene tunneb elu lõpul, et lähevad veel mõned aastad ja äkki keegi enam ei mõistagi, miks ta kõike seda tegi, ikka meile aeg- ajalt papa Jannsenit tsiteerides: „Kas mõni mees teab, mida mõni mees tunneb, et ta munade peal peab käima?”?

      Võib-olla niisugust õpetust, nagu Juhan anda püüdis, polegi enam vaja. Kui mõtleme sõna devalveerumisele, arvutiklikkide ajakirjandusele, siis selleks tõesti pole vaja ülikooliharidust. Eks ma ise võiksin ka juba kodus istuda või ainult puhta uurimistööga tegeleda, aga ju see on Juhanist süstitud tunne, et ülikool peab hoidma tulukest koldes, et peab igas uues sugupõlves mälu, mõtlemisvõimet, vastupanemise oskust, ka aatelisust looma.

      Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad. On ohte, mis võivad olla praegu nähtamatud, kuid mingil hetkel osutuda saatuslikuks. Seepärast arvan, et ülikool on praegu eesti rahva ja riigigi püsimise jaoks olulisem koht kui Toompea. Väikese rahva jaoks on ülikool nagu luuüdi, seda peab hoidma. Ja see teadmine on ka Juhani pärandus.

      NELJAKÜMNE KIRI

      KUIDAS SEE SÜNDIS

      Üsna varsti pärast noorte mässu Tallinnas sügisel 1980, koolinoorte kinnivõtmist, peksmist ja ülekuulamisi tuli ühel päeval Jaan Kaplinski minu juurde ülikooli, osakonda. Ta ütles, et tal on hing väga valus selle pärast, mis Tallinnas toimus. Me peaksime midagi tegema, muidu on nii, et lapsed võtavad koorma oma kanda ja meie vaatame pealt. Siis ütles ta veel: „Ma teen midagi, ma kirjutan ühte kirja.” Mõni aeg hiljem ütles Kaplinski mulle, et asi on läinud nüüd Tallinna, et seal on poliitikaga tegelevaid inimesi, kes oskavad seda teravalt ja selgemalt sõnastada kui tema, luuletaja. Mõne päeva pärast tuli Kaplinski uuesti minu juurde ja teatas, et nüüd on see tekst valmis, kas ma tõlgiksin selle vene keelde. Olin hea meelega nõus, ta kutsus mind enda juurde, et tekst mulle tõlkimiseks anda (tegin tõlke ära, kuid Tallinnas leiti pärast ehtne vene keele rääkija, kes lõpliku venekeelse versiooni Moskvasse saatmiseks tegi). Kui käisin Kaplinski juures teksti järel, ütlesin, et kirjutan ka ise alla. Allkirjad olid ju kogutud eraldi lehtedele. Ülikoolist oli veel Tulviste alla kirjutanud. Lehel, millele mina alla kirjutasin, oli doktor Rein Põllumaa allkiri, ilmselt läks allkirjaleht pärast veel edasi. Igaühel, kes korjas allkirju, oli oma kirja tekst ja allkirjaleht. Püüdsin ka mõnelt õppejõult allkirja saada, aga ei õnnestunud. Kui käisin eesti kirjanduse kateedris, öeldi mulle, et nemad oma kateedriga ei riski. Eesti kirjanduse õpetamine on tundlik asi, nad ei saa seda löögi alla panna. Kirjandusinimeste hulgas oli üldse erinevaid seisukohti, vanem põlvkond oli üsna närviline. Näiteks Ain Kaalep ja Kersti Merilaas olid kohe pahased ja saatsid meile kirja, kus hoiatasid, et algavad jälle repressioonid kirjanike vastu ja kas me tahame, et korduks 1950. aasta. Praegu tundub meie kiri üsna leebe, kuid siis oli ette näha, et tulevad pahandused, seetõttu lepiti kokku, et igast perest kirjutab alla ainult üks. Meie perest sellepärast Peeter ei kirjutanud.

      Seltskond Aravul Vahingu juures Jungi üle arutlemas. Vasakult Rein Saluri, Jaak Rähesoo, Jaan Kaplinski, Marju Lauristin, Linnart Mäll seitsmekümnendate alguses

      Mäletan tunnet, mis oli Kaplinski juurest linna tulles, kui olin oma allkirja andnud. Oli sügav stagnaaeg, olime elanud nagu kotis pärast seda, kui olime 1960. aastate alguses vabama õhu maitse suhu saanud ja pärast Praha kevade mahasurumist sügavalt surutud madratsi alla või mingisse sohu. Tol ajal oli väga populaarne anekdoot, mida Peeter Tulviste armastas rääkida. Soos kõnnib jahimees, kukub laukasse ja rabeleb kangesti, tahab välja saada. Konn vaatab teda laia lehe pealt, irvitab ja ütleb, et ära rabele, ära tõsta lainet. Mille peale jahimees ütleb, et mismoodi ära tõsta lainet, näed ju, et ma olen uppumas! Konn ütleb selle peale irvitades: „Sina upud, aga mina ju elan siin!” Elasime sellises soos, kus konn mätta peal teadis, et lainet ei tohi tõsta. See oli väga masendav, Peegel ütles selle kohta, et sita maitse oli suus kogu aeg. Kui ma tookord tulin Arukülast Kaplinski juurest jalgsi linna, oli kuidagi eriliselt kerge ja rõõmus olla, nagu oleks selle sita maitse suust ära saanud. See oli küll haruldane tunne, võib-olla kõigile, kes alla kirjutasid.

      Kui see tegu tehtud sai, rääkisin kohe Juhan Peegliga, teadsin, et asjad võivad kurjaks minna. Küsisin, mis Peegel arvab, kas on mulle pahane. Aga ta oli minuga sada protsenti nõus. Kartsin, et laviin tuleb osakonna peale, aga Juhan ütles: küll me hakkama saame, on hullemat olnud.

      ESIMESED REAKTSIOONID

      Mõni päev pärast seda, kui kiri oli Rahva Hääle toimetusse ära saadetud, läks trall lahti. Rektor Koop oli täielikus paanikas. Talle oli Tallinnast helistatud ja öeldud, et ülikoolis toimub midagi õudset, kaks õppejõudu, Tulviste ja Lauristin, on alla kirjutanud riigivastasele kirjale, ta peab hakkama neid kohe töötlema. Mind kutsuti koos Tulvistega Koobi juurde. Läksin esimesena sisse, Koop seisis püsti ja hakkas kohe karjuma. Küsisin, kas ta on kirja lugenud, ta tunnistas, et ei teagi täpsemalt kirja sisu. Kuna mul tekstid seisid hästi peas, kandsin talle selle asja ette ja küsisin, mis selles valesti on. Koop hakkas selle peale rääkima, kuidas tema on elanud kogu aeg hirmus. Kuidas ta on pärit eesti külast Pihkva oblastist, kuidas tema isa kulakuks tehti ja arreteeriti, kuidas ta pidi kogu lapsepõlve kartma ja kogu aeg kinnivõtmise hirmus elama, komps kaasas. Ja kuidas ta on ülikooli pärast kannatanud ja ennast alandanud. Ta oli nii suur kannataja, et ma pidin lõpuks teda lohutama. Moraal oli see, et tema on elus palju rohkem kannatanud, aga ometi on vait ja ei tee selliseid rumalusi.

      Vastse rektori Koobi esinemist tudengite kevadpäevadel Vorbusel 1970. aasta mais saadab trompetil Lembit Ulfsak ja trummiga Tõnu Tepandi

      Varsti tuli mulle teade, et minu kunagine ülemus raadiost Aadu Slutsk tahab mind näha, tulgu ma kell 11 pühapäeva hommikul raadiosse. See tundus väga veider, elasin ju Tartus. Läksin sinna, seal istusid Slutsk ja Jüri Paalma. Nüüd sain aru, miks ma tulema pidin, Paalma oli keskkomitee ideoloogia osakonnas ajakirjanduse eest vastutaja. Ta oli Peegli õpilane ja aitas tal keskkomitees läbi suruda ajakirjandusõpetuse loomist Tartu Ülikoolis ning tundis ennast ajakirjandusosakonna käekäigu eest parteiliselt vastutava isikuna. Slutsk oli pühapäevaselt riides, sinistes nailondressides. Rääkis, et nüüd on vaja näidata, et ajakirjandusosakonnas