Punane ja sinine. Marju Lauristin

Kui ma tulin ära oma punasest kodust Tartu Ülikooli, sain sõbraks Ehini, Kaplinski ja Kangilaskiga, kuulasin Uku Masingut kõnelemas ja Alliksaart luuletusi lugemas – ega mul siis teine silm kinni ei läinud. Ma nägin lihtsalt seda maailma, kust ma tulin, nüüd kahe silmaga. Ma ei saanud ega tahtnud teist silma kinni panna. Seetõttu oli mul suhteliselt kerge nende kahe maailma, punase ja sinise vahel vahelüliks olla. Seetõttu oli minu jaoks võimalik olla nii Ülemnõukogus kui Eesti Kongressis, tundes, et ajan mõlemas sama asja. Ma ei olnud loomulikult ainuke, kes niiviisi tundis ja vaatas. Minu kõrval oli näiteks Liia Hänni. Väga paljudel inimestel on võime näha asju kahe silmaga. Sundida neid ühte silma kinni panema on kunstlik ja vale.

      Aga Savisaar oli ükssilm, kükloop. Ka teises leeris oli palju ükssilmasid. Praegu on ükssilmsus saanud jälle lausa vooruseks, nii nagu ta oli seda paarkümmend aastat tagasi. Mulle tundub, et see probleem ei kao veel kuskile. Inimesel on võib-olla mingi tung mugavuse poole, mis teda ikka ahvatleb ühte silma kinni panema või pooli mõtteid mitte mõtlema.

      ISESEISVUSE TAASTAMINE

      Mulle on ette heidetud, et ma ei ole olnud küllalt truu ühele kindlakskujunenud leerile. Normaalse Eesti riigini jõudmiseks oli minu meelest aga vaja mõlemat, demokraatia ja iseseisvus tuli kokku panna. Väljaspool Tallinna kesklinna olid Rahvarinne ja Kodanike Komiteed hoopis rohkem segunenud, kui see Tallinnast paistis. Tartus või Viljandis või Võrus ei olnud selget lahterdust, väiksematest kohtadest rääkimata. Samad inimesed tegid kõike. Suurtel kogunemistel oldi sageli koos ja segamini, Balti ketti tehti ühiselt. Tegelikkus oli palju loomulikum, normaalsem, kui see võib-olla tipust vaadates välja nägi. Eesti Kongressi valimistel osalemise otsuse taga oli väga paljude liidrite reaalne äratundmine, et tegelikult on inimesed ju samad. Ei ole nii, et siin on meie rivi ja seal nende oma. Ainult juhtkolonnid on eraldi, aga rivid on suures osas segamini. Me ei saa vastanduda iseendale, me ei saa ütelda omaenda inimestele, et lõigake endast pool ära. Selle selgeks tegemine oli minu jaoks väga oluline.

      20. AUGUST 1991

      Vastandumise oht oli õhus ka Ülemnõukogu ajaloolisel istungil augustis 1991, kui koostati taasiseseisvumise deklaratsiooni. On kõlanud palju süüdistusi, et iseseisvuse taastamisega venitati. Rahvarindes valitses „Teeme ära!” meeleolu. Isamaalased kartsid, et tankide mürina saatel kuulutataksegi välja mütoloogiline „kolmas vabariik”, mis ei osutu mitte Eesti Vabariigi, vaid ENSV õigusjärglaseks. Liia Hänni ja mina ja veel nii mõnigi teine (sealhulgas Ülo Nugis ja Arnold Rüütel) aga tajusime, et kui teeme iseseisvusotsuse niiviisi, et lükkame teise poole kõrvale (mida soovisid tuliselt Savisaar jt), siis see võib küll tunduda ratsionaalsena, aga ühel hetkel võime leida end olukorras, kus järgmist olulist sammu ei saagi teise poole vastasseisu tõttu astuda. Olin absoluutselt veendunud, et iseseisvuse taastamise järel tuleb uus põhiseadus rahvahääletusel vastu võtta. Mingit rahvahääletust ei oleks aga saanud niiviisi läbi viia, et üks pool rahvast on ühel pool ja teine teisel pool. Selles väga kriitilises olukorras, tankid tänavatel jne, oli üksmeel tegelikult kõige olulisem ressurss, kõige olulisem tegur. Järelikult tuli kokku leppida. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee esindajate osavõtule deklaratsiooni väljatöötamisest oli tähtis leida ka sobiv sõnastus. Põhiseaduse Assamblee idee küpses tegelikult Liia Hänni ja minu omavahelises arutelus. Liia oli tegelnud riigiõiguslike küsimustega Ülemnõukogu põhiseaduskomisjonis. Teda huvitas see asi täppisteadlasena, ta pani enda jaoks huvitavaid ja ilusaid mudeleid kokku, tal oli väga palju ideid. Mina mõtlesin jälle sotsioloogina, kuidas rahvast kaasa saada, kuidas tekitada konsensus. Sealt tuli idee, et tuleb teha uus põhiseadus ja panna see rahvahääletusele. See peab referendumil kindlasti läbi minema ja selleks peab seadus olema kõigi leeride esinduste kaudu enne kokku lepitud, ühiselt välja töötatud. Uut põhiseadust ei saa teha kahes eraldi kogus, mis olid seni rivaalidena tegutsenud. Järelikult on selleks vaja eraldi kogu, eraldi Põhiseaduse Assambleed. Otsustav hetk rahvusliku leppimise saavutamiseks oli käes, ideed said otsuseks vormistatud, taasiseseisvumise otsuse vastuvõtmise eel olid kõik valmis selleks, et nüüd tuleb tähtsad asjad korraga kirja panna. Ja see sai tehtud.

      Eesti Vabariigi saadiku Ernst Jaaksoniga New Yorgis (oktoober 1989)

      Juuni 1992. Ülemnõukogu lõpetas oma töö. Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord on taastatud

      Kümme aastat hiljem. Liia Hänniga Toompea hoovis

      Ülikoolist ära poliitikasse minnes oli tunne, et mul on poliitikas võib-olla midagi sellist teha, mida sel hetkel paljud teised ei tee. Siis ma ei sõnastanud seda niimoodi, nüüd tagantjärele on võimalik öelda, et minu tee või kutsumus oli just nimelt ühendada erinevaid leere, tekitada uus tervik ja teine tasand, kust see tervik on näha. Mulle on tähtis mitte minna kaasa massivoolude, emotsioonide ja eelarvamustega. Püüda tõsta vaatepunkti kõrgemale, näha asju natuke üldisemalt tasandilt.

      SAVISAARE MONUMENT

      Edgar Savisaares on peidus ratsamonumendimees. On ju seda tüüpi juhte, kes on väga head ratsamonumendimehed, väga head sõjapealikud, aga rahu ajal nendel nagu asi hästi ei edene. Minu meelest on ka Savisaar selline sõjapealik, rahu ajal on tal igav. Ta ei pea lugu parlamendidemokraatiast ja kasutab nõukogulikke meetodeid meediaga suhtlemisel. Iseseisvuse taastamine oli tema jaoks Eesti riigist omaenda visiooni elluviimine, mille lõpuleviimiseks oli vaja võimu. Savisaare jaoks oli Ülemnõukogu valimistega alanud protsess, mille käigus ta sai peaministriks; 20. augustil toimunu, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vaheline kokkuleppimine ühises iseseisvuse taastamise protseduuris oli aga tema silmis reetmine, ta oli loorberid juba endale reserveerinud, aga nüüd tuli need panna ühisesse suppi. Kusjuures ma saan täiesti aru, miks tema ja mitmedki teised pidasid seda kaotuseks, sest nende jaoks oli küsimus poliitilises konkurentsis. Nende jaoks oli see võimuvõitlus, mida see ei olnud suurema osa jaoks rahvaliikumises osalenutest või Tartu haritlaste jaoks või kunstiinimeste jaoks. Minu jaoks ka mitte.

      Savisaare ümber oli ja on alati inimesi, kes sellest konfliktsusest ja vastandamisest kinni hoiavad ja kasu saavad. Nimetan seda bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks: kas teie või meie! Kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu. Ja siis olid teised, minu tüüpi paadunud demokraadid, kelle jaoks oli selline leeridesse jagamine ja vastandamine põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Vastandamine oli omane ka paljudele teisest leerist. Mitmele Eesti Komitee poole pealt tulijale oli selline ühte saali kokkutulemine ju täielik ketserlus. Nende jaoks oli see umbes nii, nagu oleks muhamedlane tulnud kristlikku kirikusse. Nad olid Ülemnõukogu ära neednud, kuulutanud mittelegaalseks, nõukogude okupatsiooni organiks jne. See oli naeruväärne jutt, rahvas oli selle Ülemnõukogu ise valinud vabadel, mitme nimekirjaga valimistel. Demokraat ei saa ütelda, et selle tegevusel ei ole seaduslikku alust. Nii et vastandamist oli mõlemalt poolt, see ei ole kunagi ühepoolne nähtus. Tangoks on vaja kahte tantsijat, duelliks on vaja kahte võitlejat, konfliktiks on vaja ka kahte osapoolt.

      Meie koostöö Savisaarega oli viljakas seni, kuni oli vaja suuri masse organiseerida. Ta on eriti andekas selliste massilavastuste korraldajana, nagu oli Balti kett. Andekam, kui keegi teine. Aga kui tulevad küsimuse alla demokraatlikud probleemid või väärtused, seal tekib konflikt, mitte ainult isiklik, vaid väga põhimõtteline lahkuminek.

      Savisaarega Rahvarinde sihte seadmas (1988)

      Savisaare diktaatoriloomuse eest hoiatajaid oli palju ja mitmeltki poolt. Üks nendest oli muide Vaino Väljas. Selle üle on palju spekuleeritud, missugused olid tegelikult Rahvarinde ja kompartei suhted. On ju avalikult teada, et alguses oli kompartei Eesti-meelne pool liitlasena kaasas, Rahvarinde esimesel kongressil olid Väljas ja Toome kohal, Moskva Ülemnõukogu valimistel esitati ühiseid kandidaate jne. Siin on üks detail, mida väga palju ei teata: tegelikult oli suhteliselt selgelt ja kindlalt niisugusele lähenemisele ka piir pandud. Toimus üks lausa ametlik kokkusaamine Rahvarinde juhtkonna ja eestimeelse kompartei juhtide vahel. See oli justnagu diplomaatiline kohtumine. Kompartei