Punane ja sinine. Marju Lauristin

kuidas leningradlastega koostöös tegime sotsioloogilisi uuringuid. Ma ei tea, kas see lugu läks eetrisse, ilmselt siis läks. Neil oli vaja linnukest, et ajakirjandusosakond teeb Leningradi ülikooliga koostööd ega ole natsionalistlikult meelestatud.

      Veel enne seda oli mul Paalmaga juba olnud ka hoopis tõsisem kohtumine. Ta helistas ja ütles, et tahab kokku saada. See kõlas salapäraselt nagu luurefilmis: „Saame kokku Hirvepargis”. Mitte keskkomitees, nn valges majas, seal kuulatakse pealt. Salakohtumisel oli Paalma tõelises paanikas, näost valge, käed värisesid. Ütles, et keskkomiteesse on tulnud julgeolekust teated, et kirja originaalallkirjadega versioon on saadetud Madridi, kus kohe algab Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamise järjekordne voor. Moskva arvab, et Madridi nõupidamine oligi kirja tegelik siht, et originaal saadeti sinna, kuna toimetustesse ei läinud ju allkirjade originaale, sinna läks trükitud tekst ja trükitud nimed.

      Mina vastasin, et see on luul, et kirja pole Madridi saadetud. Aga ma nägin Paalma käitumisest, et valges majas ollakse suures paanikas. Tallinnas pidi tulema keskkomitee pleenum mingi tähtsa Moskva mehe osavõtul, kes pidi Madridi saadetud poliitilise diversiooni avalikult välja ütlema ja sõimama Eesti ülemusi. See tekitas minus tõsist muret, mingil hetkel tekkis tunne, et nad otsivad tõsiselt allkirju ja kui nad peaksid need kätte saama, eraldi lehtedel ilma tekstita, siis nad võivad ju sinna ükskõik millise teksti juurde teha.

      Läksin Andres Tarandi juurde, kuna tema hoidis allkirju, mõni inimene oli veel seal. Rääkisin oma kartusest, et käimas on mingi aktsioon, leitakse poliitiline paragrahv ja tekitataksegi protsess. Kuna sinna olid tõesti alla kirjutanud sellised nimed nagu Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Juhan Viiding, Arvo Valton, Tõnu Kaljuste ja veel mitmed kunstiinimesed, keda me kõik väga hoidsime, siis võeti vastu otsus, et originaalid tuleb enne pleenumi algust keskkomiteesse toimetada, et neil ei oleks võimalik seal seda süüdistust arendada, nagu oleks originaal kuskile mujale saatmiseks mõeldud. Mina olin tolles seltskonnas üks vähestest partei liikmetest ja nõukogude süsteemis oli nii, et parteipiletiga saadi keskkomiteesse sisse ka siis, kui sul polnud kutset või sind sinna ei oodatud. Lihtsalt näitasid parteipiletit ja pääsesid turvast läbi. Seetõttu ütlesid poisid mulle, et paar päeva on veel aega, me toome allkirjad ära, need on Lahemaal, Ojaveskil, siis saad sina need ära viia. Oli ka nii, et mõni inimene ei olnud alla kirjutada saanud, küll aga andnud suusõnalise nõusoleku. Tarand arvas, et kõik allkirjad peaks kindlasti koos olema.

      RISTLAANE JUURES

      Paar päeva hiljem läksin varahommikul Tarandite ja Viidingute korterisse Harju 1. Mulle anti pakk, läksin sellega kell 9 nn valgesse majja, EKP keskkomiteesse. Tähtis pleenum pidi algama kell 10. Sain sisse, sõitsin liftiga üles EKP ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane kabineti juurde, sekretär küsis, milles asi. Ütlesin, et seoses 40 kirjaga, ma pean Ristlaanega kohe kokku saama. Sekretär helistas ja mind lasti kabinetti. Ristlaan tõusis püsti, ta oli suur pikk mees. Ja sellise näoga, et ei tea, mis asjus ma olen tulnud, ma ei öelnud ju seda ka, ütlesin ainult, et „seoses…”. Võtsin siis oma kotist kirjapaki välja, ümbriku sees, ja ütlesin, et otsustasime teile need originaalallkirjad tuua, sest kuulsime Madridi nõupidamisega seotud kahtlustustest. Otsustasime, et on parem, kui need allkirjad on siin, et ei saaks teha Eesti vastu mingit poliitilist aktsiooni. Ristlaan oli muidugi ülimas hämmingus. Aga peab ütlema, et ta tundis ilmset kergendust. Nad olid kõik paanikas, sest „Madridi diversiooni” tagajärjed oleks ju kõigepealt neile kaela sadanud. Nad ilmselt kartsid kõik, et neid lastakse lahti. Meid pannakse kinni, aga neid lastakse lahti. Ja siis hakkas ka tema rääkima, kuidas ta on ka sisuliselt kõige selle poolt, mis kirjas on, kuidas ta hindab eesti keelt ja eesti kultuuri jne.

      Seletasin, et meil ei ole olnud välispoliitilise aktsiooni kava, et me tõepoolest tahame, et venestamise üle tekiks avalik arutelu, et me ei ole venestamisega nõus ja mõtlesimegi täpselt nii, et kiri on avaldamiseks. „Aga teil on see Ameerika Hääles ja igal pool mujal…” Ütlesin, et kõik asjad levivad, kust me teame, kuidas ja kelle kaudu. Seepeale rääkis Ristlaan pikalt, kuidas rahvusküsimus on tähtis ja kas ma ei tahaks neid seisukohti, mis seal kirjas, põhjendada teoreetiliselt ja marksistlikult ajakirjas Eesti Kommunist. Seda kindlasti ei olnud, et ta oleks mulle teinud isegi ettepaneku kirjast lahti ütelda, rääkimata sellest, et ma oleksin kahetsenud kirjale alla kirjutamist, nagu Ristlaan hiljem väitis oma ettekandes18. Ma kirjutasin meie jutuajamise täpselt üles, sest teadsin, mis mänge seal mängitakse. Ristlaane ettepaneku üle kirjutada teoreetiline põhjendus lubasin mõelda. Hiljem ma isegi proovisin kirjutada, aga artikkel tuli välja selline, et Eesti Kommunist ei oleks seda kunagi avaldanud. Pealegi nägin, et see on mõttetu.

      Tulin keskkomiteest tulema, neil algas kohe pleenum. Ristlaane olemine oli selline, et ta ilmselt jooksis kohe ütlema seltsimehele Moskvast, et näete, ei ole midagi Madridi saadetud. Läksin Tarandite juurde, kus oli ka Juhan Viiding. Mind võeti vastu, nagu oleksin vaenlase leerist luurelt tulnud. Juhan tegi kohvi. Tema tavapärane irooniliselt mänglev hoiak oli kadunud. Ta kohtles mind hellalt nagu raskest ohust pääsenut.

      PARTEILINE KOHUS

      Keskkomitee ülesandel hakati levitama kuulujutte, kuidas üks või teine oli allkirjast lahti öelnud. Mul oli ka niisugune episood, et Mart Kadastik tuli Tallinnast, ta oli Edasi peatoimetaja ja käis sageli pealinnas valges majas. Kadastik tuli Edasi toimetuses välja jutuga „Räägiti, et sa oled allkirjast lahti öelnud”, kusjuures mulle tundus, et ta oli seda juba ka toimetuses levitanud. Ma vihastasin hirmsasti ja küsisin, kust ta seda võtab. „Oi, mulle keskkomitees öeldi!”

      Varsti järgnesid igasugused muud aktsioonid ja ülekuulamised, igaühel vastavalt tema töökohale. Tallinnas oldi eriti jälgid. Rein Ruutsoo rääkis, kuidas tema peale karjuti EKP Tallinna linnakomitees: „Palju ameeriklased teile selle eest maksid?” Tartus oli natuke teistmoodi, Tartus oli linna parteikomitee esimene sekretär Indrek Toome, kes üldiselt püüdis käituda väga liberaalselt. Kuid käsk parteiliseks jälitustööks oli Tallinnast antud. Ülikooli parteikomitees loodi minu süüasja uurimise komisjon, mis koosnes kolmest isikust: Johannes Kalits, partei ajaloo kateedri juhataja; Vilma Kelder, õigusteaduskonna professor, kelle põhiteema oli kolhoosiõigus, ja kolmas oli arstiteaduskonna professor Akivo Lenzner. See kolmik töötles mind umbes kuu aega, kusjuures sümpaatsel professor Lenzneril oli paha selles osaleda, tal oli õudselt piinlik, veel aastaid hiljem oli ta minuga kohtudes süüdlasliku moega. Oli hirmus näha, kuidas inimesele pandi ülesanne, mis oli talle sügavalt vastumeelne.

      Kolmik valmistas ette minu personaalasja. Mind pidi karistatama ja nemad pidid ette panema, kuidas mind karistada. Kelder ründas mind ühelt poolt sellise raudse naiskomissari stiilis ja Kalits vestles minuga teoreetiliselt Leninist ja rahvusküsimusest. Jõuti ka päritoluni – leiti, et minu natsionalismi üle pole põhjust imestada, sest ega Allik asjata vangis ei istunud.

      Ülikooli parteikomitee koosolek oli väga dramaatiline, pandi ette mind parteist välja visata, mis oleks tähendanud ka õppejõu kohalt lahtilaskmist ja üldse õpetamiskeeldu, nagu oli tehtud viis aastat varem Vooglaiuga. Mõned karjusid lausa hüsteeriliselt. Näiteks üks füüsika õppejõud, ma ei mäleta ta nime, sõimas mind fašistiks. Tal oli suu vahus ja mul oli tunne, et ta kukub kohe langetõvehoos maha. Üks osa nõudis, et mind välja visataks, ja teine osa seda ei tahtnud. Tavaliselt räägin ma peast, aga seekord olin oma esinemise paberi peal ette valmistanud. Teadsin, et iga sõna on tähtis, lausa lugesin maha. Ma pidin kuidagi selgitama oma tegevust. Minuga oli enne juba palju vesteldud, sealhulgas linna parteijuhid Toome ja Jaak Kaarma, keda mõlemat tundsin juba tudengiajast. Kaarma pahandas minuga, et kõik on ju õige, aga pidite te siis niiviisi tegema, oleks ju võinud mõne Lenini tsitaadi sisse panna, miks te kirjutasite sellises stiilis ja keeles. Kuna mul olid kõik need vestlused juba toimunud, siis valmistasin end ka vastavalt ette. Minu käest nõuti, et tunnistaksin, mida mina kui kommunist oleks võinud teisiti teha. Vastasin, et oleksin pidanud olema rohkem toimetamise juures ja tagama, et teksti oleks pandud mõni tsitaat Leninilt, kes teatavasti suurvene šovinismi väga teravalt kritiseeris. See oli kogu minu patukahetsus, aga sellest piisas, et need, kes väljaviskamist tahtsid, jäid vähemusse. Sain valju noomituse arvestuskaardile kandmisega, mis oli raskuselt teine karistus peale väljaviskamise. Praktiliselt

18

Vt A. Tarand. Kiri ei põle ära. Päevaraamat 1980 – … Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 2005, lk 128.