Punane ja sinine. Marju Lauristin

meie ankeetidele ausalt vastanud, nad võtnuksid meid kui KGB nuhke. Kohalikud lehed, kultuuriväljaanded, raamatute ostmine ja lugemine sobisid nii meile kui vastajatele palju rohkem. Kultuuril oli nõukogude ajal palju suurem tähendus, emakeelne trükisõna ühendas inimesi, kultuuriline avalikkus kompenseeris poliitilise avalikkuse puudumist mõnevõrra. Oleme sellest kirjutanud kultuuriajakirju käsitlevas artiklis, mis on ka selles raamatus ära toodud. Samas aga ei peetud kultuurivaldkonda ametlikult nii tähtsaks kui poliitikat ja ideoloogiat, seetõttu oli kontroll nõrgem ja uurijatel veidi rohkem vabadust.

      Minu ja Peeter Vihalemma mesinädalad veetsime koos tudengitega Vaimastveres kartulivõtul (september 1978)

      Ankeedid käisid trükiloa saamiseks läbi ülikooli parteikomitee vastavast komisjonist, mille eesotsas olid ustavad kommunistid Ilo Sildmäe ja Jaan Rebane. Mäletan, et Rebane küsis meie käest, miks on vastustevariantide hulka pandud ka negatiivsete hinnangute võimalused, kas ei oleks õigem esitada vastuseskaalad ilma nendeta, ainult positiivse poolega. Ons ikka õige anda inimesel võimalus vastata, et ta on täiesti rahulolematu? Äkki inimene hakkabki nii mõtlema?

      Info selle kohta, mida inimesed lehest loevad, ei olnud üksnes tagasisideks toimetustele, meie saime selle kaudu pildi inimeste erinevatest hoiakutest. Meie huvi oli ju ühiskond seest lahti võtta, aru saada, millised suhted selles ametliku pealispinna all tegelikult valitsevad. Mõõtes suhtumist ajakirjandusse, oli võimalik selle põhjal kaardistada erinevate ühiskonnarühmade võõrandumist süsteemist või kaasaminekut sellega. 1970ndatel tegid meie head kolleegid Moskvast, kes ka kuulusid mitteametliku sotsioloogia leeri, samuti küllalt keerukaid uuringuid, mis andsid usaldusväärset infot nõukogude ühiskonnas pinna all toimuvate protsesside kohta, tõsi küll, ainult kitsa ringi spetsialistidele, kes suutsid end tabelite rägastikest läbi murda.

      Sirbi ja Vasara toimetuses lugejate uuringu tulemusi tutvustamas (1978)

      Oma uuringuaruannetes andsime ka praktilisi soovitusi ajakirjandusõpetuse tarvis. Näiteks selleks, et suurendada lugejate kriitilisust ametlike loosungite suhtes, pakkusime välja psühholoogilise läheduse põhimõtte: selleks et avada loosungite sisutühjust, tuleks ajakirjandusse kõlavate sõnade kõrvale tuua inimestele lähedane igapäevakogemus, reaalse elu detailid. Sest uuringud näitasid – mida lähem on teema inimeste argielule, seda tugevam on lugejate kriitiline, nõudlik hoiak, seda raskem on inimest loosungite abil veenda. Toonases ajakirjanduses esindas niisugust stiili väga maalähedane ja värvikas Edasi ajakirjanik Olev Anton, kes oskas igas oma näiliselt lihtsameelses, väliselt justkui nõukogude ajakirjandusele omases tõsimeelses loos äratada lugejas irooniat ametlike loosungite suhtes. See on niisugune trikk, mida praeguse ajakirjanduse uurijal on väga raske läbi näha, kuna praegune kontekst on sedavõrd erinev toonasest ja noored uurijad lasevad end loosungitest ja parteilisest retoorikast kergesti eksitada. Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?

      Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. Kes oli hea ajakirjanik meie jaoks, keda me Peegliga koolitasime? Ikka see, kes oskas kasutada seda varjatud koodi ja kelle jaoks polnud oluline kirjutada uudist, mis oli standardselt ette nähtud positiivne rõõmuhõise. Hea ajakirjanik suutis arvamusloo ja olukirjelduste, isegi lorajutu, nii-öelda pehmema olemusloo kaudu tuua inimesteni mingi tõetunnetuse. Seda tegid Antoni lood, tegi Sirbi viimane külg oma karikatuuridega, ka huumorisaated televisioonis. Inimene tundis neis lugudes värsket hingust ja see aitas neil endid selles ühiskonnas mitte päris surnuna tunda. Peegel sai väga hästi aru seostest meie uuringute ja ajakirjandusõpetuse missiooni vahel.

      Pidasime ise oluliseks, et teaduslikust küljest vaadatuna vastaksid meie uuringud nii ankeetide kvaliteedi kui andmetöötluse taseme poolest korralikule ameerika metodoloogiale. Aga meil polnud lootustki, et saaksime kunagi tulemusi avaldada mingites rahvusvahelistes väljaannetes. Järelikult ei olnud nende uuringute siht ja sisu tänapäevases mõttes teaduslik, sest praegu on rahvusvaheline levik teadlase jaoks tema tööde kvaliteedi peamine mõõdupuu. Meie jaoks oli see suletud muinasjutumaa, me ei saanud numbripoegagi üle piiri saata. Tegelikult ei saanud siingi suurt midagi avaldada, ainult ülikooli oma kirjastuse nn rotaprintväljaannetes. Ka juba vene keeles oma tulemusi avaldades oleks meile tsensor kaela sadanud. Kõndisime pidevalt õhukesel jääl. Aga kuna meil oli tudengite ja ajakirjanikega toimetustes võimalus asju suuliselt arutada, jagada nn sotsioloogilist folkloori, andis see meie tegevusele mõtte. Uurimuslikke pudemeid avaldasime ülikooli rotaprindis välja antud kogumikes. Juhani algatusel hakkasime välja andma ajakirjandusuuringuid, sh üliõpilastöid tutvustavat rotaprindiseeriat „Fakt, sõna, pilt”.

      Meil endil kujunes nende uuringute põhjal 1980ndate keskpaigaks ühiskonnast üsna selge pilt. Mõnda sellest avaldasime ka laiema levikuga väljaannetes (Loomingus, Keeles ja Kirjanduses, Sirbis ja Vasaras). Meie küsitluste tulemustest selgus, et tookord olid inimestele olulisuse järgi pingereas esikohal perekond ja kodu, seejärel loodus ja kultuur, samas kui majandus ja poliitika jäid viimaste hulka. Muidugi pakkus ka meile huvi kultuurifenomen, miks inimesed kella viiest hommikul seisid uute raamatute, luulekogude pärast raamatupoe sabas, miks telliti 120 000 eksemplari „Eesti nõukogude entsüklopeediat”. Tollased kultuuritarbimise numbrid, raamatute tiraažid, teatri- ja kontserdikülastuste sagedus olid tohutud, omamoodi ebanormaalselt suured, sest kultuuril oli eestlasi ühendav sisu ja muu vabaduse puudumist kompenseeriv tähendus. Tegime Kirjastuskomitee rahastamisel suuri uuringuid eestlaste kultuuritarbimise, eriti raamatuhuvi kohta, mille põhilised kokkuvõtted on ära toodud ka selles raamatus avaldatavates artiklites, mis omal ajal ilmusid Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses.

      Ainus võrdlev rahvusvaheline uuring, milleks tollal (1983) võimaluse saime, oli Eesti-Vene-Ungari uurimus keskkonnateadvusest, mida ise pean tollaste uuringute hulgas üheks põnevamaks. Valisime keskkonna kui väga neutraalse ja apoliitilise teema. Keegi ei osanud ette näha, et fosforiidisõjani oli jäänud ainult neli aastat. Meie lootsime, et apoliitilise teema puhul saame teha rahvusvahelise uuringu ja isegi midagi sellest koos avaldada. Ei midagi niisugust! Kui meil olid andmed käes, ei tohtinud me oma numbreid ungarlastele näidatagi, ainult eraviisiliselt saime andmeid vahetada. Kui võrdlesime oma keskkonnauuringu tulemusi Leningradi ja Ungariga, siis tuli välja, et Eesti eripäraks oli kõrgema hariduse ning positsiooniga vastajate seas selgelt väljendunud rahulolematus süsteemiga. Sellest rahulolematusest hakkas kogunema kriitiline energia, mis lõpuks vallandus rahvaliikumiste, laulva revolutsiooniga. Kui mõtleme sellele, et neli aastat hiljem algas fosforiidisõda, mis levis nagu kulutuli, siis sellele eelnenud uuringud näitasid, et nõukogude süsteem soodustas oma tegevusega negatiivse energia kogunemist ühiskonna kõigis kihtides, mida ta hilisemas faasis ei suutnud enam kontrollida.

      Tagasi mõeldes võinuks tollaste uuringute põhjal juba ennustada, missugused liikumised tekivad või missugustesse parteidesse inimesed lähevad. Uuringud näitasid ühiskonnas välja kujunenud struktuuri, jagunemist erinevatesse kihtidesse-pesadesse, mille põhjal võinuks väga hästi ennustada, kes läheb rahvarindesse, muinsuskaitsesse, kes hakkab eelistama kodanike komiteesid, kes jääb ootama paremaid aegu jne.

      Praegu oleks väga huvitav need materjalid uuesti ette võtta. Tegin ka ühe niisuguse projekti pakkumise Eesti Teadusfondile. Saan järgmised neli aastat sellega tegeleda – võtta välja omaaegsed kultuuritarbimise ja ajakirjanduse uuringud, kanda need üle tänapäevastesse analüüsiprogrammidesse ja võrrelda neid tänaste uuringutulemustega. Oleme alates 2002. aastast iga kolme aasta järel teinud suuri esinduslikke küsitlusi. Ilmselt jõuan kaasa teha ühe sellise küsitluse aastal 2011, millesse saame sisse panna ka ploki tollaseid küsimusi, et mitte ainult mälestuste ja müütide, vaid ka arvude najal analüüsida muutusi inimeste suhetes kultuuriga, loodusega jne.

      ACADEMIA PEEGELIANA

      Ega