Punane ja sinine. Marju Lauristin

tegelema sotsioloogiliste uuringutega. Alguses tegime Edasi lugeja-ankeeti. Pärast ankeedi tulemusi toimus Edasi toimetuses suisa revolutsioon, kuna selgus, et lugejad ei loe juhtkirju ja muid tähtsaid poliitika-artikleid, vaid hakkavad lehte lõpust lugema, loevad pigem surmakuulutusi ja olmenalju kui parteilist publitsistikat. Edasil oli toona üks tragi uuendusmeelne toimetaja, Saaremaa mees Evald Tooms, kes lõpetaski ära juhtkirjade tegemise. Edasi oli vist esimene ajaleht NSVLis, kus ei olnud juhtkirja. Edasist sai see, mis ta oli, tõepoolest teistest väga erinev ajaleht, lausa nii eriline leht, et selle tellimine keelati ära väljaspool Tartut. Edasi oli ju ametlikult Tartu linna ja rajooni leht ning et piirata pisiku edasist levikut, oli väljaspool Tartut peaaegu võimatu Edasit tellida. Omaette anekdoot – Edasi tiraaž üha tõusis, sest lugejaskond levis aina Tartust kaugemale.

      Edasi oli aldis meie uurimistöödele, valmis igasugusteks eksperimentideks. Näiteks Sirje Endre diplomitöö tarvis oldi valmis tegema ühte ja sama lehenumbrit kahte eri moodi küljendatuna. Sirje analüüsis oma diplomitöös, kuidas kujundus, pealkirjad, fotode paigutus jms mõjutavad lugeja käitumist: milliselt leheküljelt lugemist alustab ja kus lõpetab, kuidas ta leheküljelt leheküljele liigub. Väga hea eksperimentaalne töö oli. Sirje ja tema kaaslased, sotsioloogiahuvilised tudengid, käisid mööda linna ringi, kahes variandis kujundatud lehed näpus, ning andsid neid inimestele lugeda.

      Ka mina tegin oma väitekirja Edasi põhjal, püüdsin teha väärtuste analüüsi, aga nagu ikka, osutus tegelikkus karmiks, kõik soovid ja ambitsioonid ei olnud täidetavad. Üks asi on üldiselt filosofeerida, hoopis teine empiiriliselt uurida. Minul oli algul grandioosne idee võtta mingi pikk ajaloovahemik ja vaadata väärtuste muutumist, Masingust kuni Edasini. Selgus, et töö maht kujuneb lihtviisiliselt liiga suureks – ei olnud ju selliseid arvuteid ja programme nagu praegu, kõike tuli enamasti teha käsitsi: üles kirjutada, käsitsi kokku lugeda. Aga midagi me siiski saavutasime, kusjuures meie siht polnud uurida nn ajaleheloosungeid ja propagandat. Oli üks teine, palju peenem meetod, mida ka lugesin ameeriklaste raamatutest – vaadata varjatud väärtusi, mille saab kätte selle abil, et kõik laused, ka keerulised põimlaused, lõhutakse elementaarväideteks. Näiteks kui öeldakse, et „Tartusse ehitati suur ilus maja Emajõe kaldale”, siis saab seda lõhkuda niiviisi, et „ehitati maja, maja on Tartus, maja on jõe kaldal, jõe nimi on Emajõgi, maja on suur, maja on ilus”. Nii sai tuua välja ja statistiliselt töödelda ka neid väärtushinnanguid, mida tekstis pole otsesõnu väljendatud. See tähendas, et kõik artiklid tuli lahti lammutada üksikväideteks, igast väitest välja õngitseda hinnang, need kõik kaardistada ja siis kokku lugeda. Ühe artikli analüüsimise peale läks pool päeva ja kuna tegemist oli siiski teksti subjektiivse tõlgendamisega, ei saanud seda teha üksi, vaid mitmekesi, et üksteist kontrollida. Kujunes tore seltskond, kes aitas mul seda analüüsi teha. Meil oli kolmene rühm: mina, Merle Karusoo ja Renita Timak. Merle oli siis eesti filoloogia kaugõppe ja Renita ajakirjanduse viimase kursuse üliõpilane. Merle tuli ametlikult laborandina laborisse tööle, Renita oli pärast lõpetamist sealsamas nooremteadur ja nii me neid artikleid närisime. Jõudsime sellega niikaugele, et kategooriate koodid olid peas, nii et olime võimelised mis tahes teksti suhteliselt kiiresti isegi kuulmise järgi analüüsima.

      Tegime seda tööd rohkem kui aasta ega suutnud rohkem läbi närida kui mõnikümmend lehenumbrit. Võtsime Edasi numbrid, veebruarikuu ühe nädala, mitme aasta lõikes, et näha muutusi. Väitekiri, mis ma selle põhjal kirjutasin, ei rääkinudki mitte niivõrd nendest väärtustest kuivõrd analüüsi meetodist. Nii saigi mu töö pealkirjaks „Kontentanalüüsi rakendamise metodoloogia ajalehe suunitluse uurimisel”. See oli ka teema, mis võimaldas vältida igasugust ideoloogilist vahtu, käsitlus oli nii karmilt metoodiline ja positivistlik. Kaitsesin väitekirja vene keeles Moskva ülikooli žurnalistika teaduskonnas 1976. aastal, sest Tartu Ülikoolile polnud antud õigust ajakirjandusalaseid väitekirju kaitsta.

      Tartu sotsioloogialabori täiskoosseis 1973. aastal. Esireas keskel Ülo Vooglaid, temast paremal Marju Lauristin, Krista Mits, Peeter Vihalemm, vasemal Igor Tšernov, Pikkar Joandi. Teises reas vasakult Ann Seilenthal, Tiiu Tepandi, viies Galina Mikkin, kuues Renita Timak, üheksas Sirje Kiin, rea lõpus Reet Laja; kolmandas reas vasakult neljas Salli Põldvere (Vainola), temast paremal Tiina Raitviir, Helvi Koppel (Põder), Sirje Krikk de Mateo, rea lõpus Peep Ilmet, temast vasakul Ülle-Marike Papp, Tiia Karukäpp, Iris Pettai, Ivi Proos. Viimane rida vasakult teine Peeter Einasto, temast paremal Aldo Kals, Kalle Käsper, Jaak Tamm, Mati Heidmets, Hagi Šein, Jüri Kruuusvall, Jüri Saarniit, Kaarel Haav, Ain Kaasik, Tõnn Sarv, Jaan Kivistik, Enn Tegova

      Laborist sai alguse pikk koostöö ja sõprus Merle Karusooga. Olime tutvunud juba varem Tallinnas, kui Merle lõpetas keskkooli ja mina olin noortesaadetes. Kui Merle hakkas Tartu Ülikoolis 1968. aastal kaugõppes eesti filoloogiat õppima, olin mina juba Tartus tagasi. Edasi uuringud olid just käimas, sotsioloogia labori lepingulised tööd hoogu saamas. Kutsusin Merlegi laborisse tööle. Nii olime seal mitu aastat ninapidi koos. 1972. aastal võttis Panso teatrikooli vastu ka lavastajaid. Merle tuli minu juurde, oli väga sünge, talle tundus, et veab mind kohutavalt alt. Töö oli meil pooleli, rääkisime öö läbi, et kas ikka tasub Panso-kooli minna. Hommikuks oli asi otsustatud, ka minu julgustusel sinna ta läks. Tema teatritegemissegi jäi jälgi meie kunagisest koostööst sotsioloogias. Merle jaoks on tõepoolest iga lavastus olnud uurimus, seda isegi siis, kui see ei põhine otse eluloolisel või dokumentaalsel materjalil.

      Kääriku konverentsil 1969: vasakult Peeter Vihalemm, Jüri Allik, Jaak Allik, Marju Lauristin, Renita Timak, Aili Aarelaid

      AMETLIK JA MITTEAMETLIK SOTSIOLOOGIA

      Kevadel 1969 asutati ülikoolis veel teinegi sotsioloogiaga tegelev asutus, kommunistliku kasvatuse labor, mis hiljem nimetati ümber haridussotsioloogia laboriks. Erinevalt sotsioloogialaborist, kus kogu eksisteerimise jooksul oli vaid üks riigieelarveline ametikoht, töötasid seal ka koosseisulised teadurid. Juhendajaks oli rektor Koop, tegelikuks juhiks Mikk Titma. Ülikoolis, nagu kogu Nõukogude Liidus, oli nüüd kaks sotsioloogiat – üks ametlik ja võimuaparaadi teenistuses, teine ametliku tunnustuseta, aga palju suurema vabadusega uurimistööks ja kohalikeks esinemisteks. Kasvav stagnatsioon muutis erinevused nende vahel aina suuremaks.

      Sotsioloogialabor elas lepingulistest töödest, mille maht aina kasvas. Vastupidi üldlevinud kujutlustele nõukogude süsteemist oli ettevõtetele antud õigus finantseerida lepingulisi uurimistöid. Ja tellimusi tuli 1960ndate lõpust alates aina juurde, mõnedki neist väga mahukad. Näiteks autobussikoondis autotranspordi- ja maanteede ministeeriumi juures tellis

      1970ndate algul töökollektiivi rahulolu uuringu kõigis autobaasides, küsitleti üle kolme tuhande autojuhi ja remonditöölise rohkem kui kahekümnes autobaasis. Töökollektiivi rahulolu uuriti ka mitmes tehases, lisaks eespool mainitud Tartu Ehitusmaterjalide Tehasele ka tsemenditehases Punane Kunda, Järvakandi Tehastes ja mujal. Detailsed andmed rahulolu kohta töötingimustega, tööalaste suhete ja töökorraldusega üle kogu ettevõtte ja konkreetsetes allüksustes andsid hea aluse ettevõtte sotsiaalse arengu plaanide koostamiseks, kui juhtkond ei tahtnud teha seda mitte lihtsalt linnukese pärast, vaid ettevõtte juhtimises tõepoolest töötajate arvamusega arvestada.

      Kujunesid välja andmete kogumise ja töötlemise kindlad reeglid ja traditsioonid. Loodi originaalseid andmetöötlusprogramme, näiteks vastajate tüpoloogiate koostamiseks. Koos bioloogide, ennekõike Sven Veldrega, kes tegeles metsa taksonoomiaga, puu- ja põõsakoosluste automaatse klassifitseerimisega klasteranalüüsi abil, töötati TRÜ arvutuskeskuses välja programm, mis võimaldas ankeetküsitluse tulemuste põhjal vastajaid tüüpidesse jagada selle järgi, mis huvid neil on, mida nad teatris vaatavad, mis raamatuid nad loevad, mida ajalehest jälgivad vms. Ülo Vooglaid koostas seda programmi kasutades Edasi lugejate tüpoloogia, mina Edasi artiklite tüpoloogia. See oli tollases Nõukogude Liidus väga originaalne.

      Esimese põlvkonna arvuti Ural-4 oli selline, et täitis terve maja. Tollases TRÜ arvutuskeskuses, mis asus endises ja praeguses EÜSi majas Jaan Tõnissoni tänaval, oli terve alumine korrus täis arvutit, mis vilgutas