Punane ja sinine. Marju Lauristin

inimelu, ühiskonna, ajaloo mõistmine, mida kirjaniku looming meile avab. Kunst suudab pakkuda elutunnetust, mis tuleb inimpsüühika seotusest kõiksusega ja ei ole üldse teisiti kättesaadav kui kunstilise kujundi kaudu. Selle äratundmiseni ei jõudnud ma mitte ainult kirjandusteooriat ja kunstifilosoofiat õppides. Mul on olnud õnn jälgida üsna lähedalt seda tunnetuslikku müsteeriumi, elades kaasa Mati Undi ja Ene Mihkelsoni romaanide sünnile. Olen sama meelt ka praegu, mil turuühiskonnas hinnatakse kirjandust liiga tihti vaid ajaviiteliste või praktiliste mõõdupuude järgi. Eriti kurvaks teeb, kui jälle kohtab järjest sagedamini soovi taandada mõni kirjandusteos või film ideoloogia ja poliitika illustratsiooniks.

      Kuid tollal kõlas selline äratundmine kui väljakutse marksistlikule dogmaatikale. Niisiis kaebas Makarov, filosoofia kateedri juhataja, minu artikli peale ülikooli parteikomiteele ja rektorile. Meie dialektilise materialismi professor Mihhail Makarov oli nimelt ülikoolis kuulus oma raevuka marksismi poolest. Tema võttis minu esseed kui sulaselget ketserlust, ma oleksin just nagu lausa seltsimees Lenini vastu välja astunud. Oma esseed kirjutades ei olnud mul sugugi mõttes vaielda Leniniga, keda ma ei pidanud väga oluliseks autoriks. Sest meie teise lugupeetud filosoofia õppejõu professor Rem Blumi seminarides olime selgusele jõudnud, et Lenin oli tegelikult filosoofina üsna nõrk ega olnud tihtipeale ise lugenud nende filosoofide originaalteoseid, keda ta kritiseeris.

      Oli 1970. aasta ja Tartusse oli just Tallinnast saabunud mässulist ülikooli vaigistama uus rektor Arnold Koop. Koop oli Venemaa eestlane ja endine meremees, sõja ajal teenis Balti laevastikus. Ta oli olnud partei ajaloo õppejõud, pedagoogilise instituudi rektor ja ENSV kõrghariduse minister. Tartusse saabus ta täis võitlusvaimu ja oligi kohe selline hea juhus – avastati vaimne kahjur. Kutsuti kokku ajaloo-keeleteaduskonna parteiorganisatsiooni laiendatud koosolek tollases ülikooli nõukogu saalis suure U-kujulise laua taga. Mind pandi istuma laua otsa, seina äärde ja algas kohus. Makarov pidas ründava kõne. Selle peale tõusis aga püsti Harald Peep ja ütles temale omasel väga lõikaval iroonilisel toonil, umbes nii, nagu ta meie käest küsis, mis oli Kõrboja Anna koera nimi: „Kuulge, Makarov, nagu mulle meelde tuleb, te lõpetasite enne sõda Narva gümnaasiumi. Seal Narva gümnaasiumis oli väga nõrk kirjanduse õpetaja. Parem oleks, kui te kirjanduse asjadest ei räägiks.” Keegi ütles veel midagi ebamääraselt toetavat ja nii ei tulnud kohtuasjast midagi välja. Peebu ettepanekul otsustati, et minu esseed arutab Kirjanike Liidu Tartu osakonna parteibüroo, kus on asjatundjad inimesed. Peep oli ise selle büroo liige ja seda arutelu ei toimunud kunagi, minu esseest ei tehtud juttugi.

      Ma panin essee raamatu artiklite osa avalooks, sest see võtab kokku minu ülikooliaegse vaimse teekonna. Võtab kokku ka tõdemuse, mis meid kandis – kunsti vabaduse, vaba kunsti tähtsuse, subjektsuse ja subjektiivsuse väärtustamise, kunstilise vormi tähtsuse. Täna ei tundu see ehk üldse enam kõneväärt, seda peetakse loomulikuks. Sageli tuleb ette kurtmist, et kunst on liiga vaba. Aga kunsti vabaduse äratundmine ja väärtustamine oli tollal, ma arvan, väga tõsine tee ka iseenda suurema sisemise vabaduse poole, eemale poliitikast ja ideoloogiast.

      Lõpetasin 1969. aasta detsembris aspirantuuri, kolm aastat filosoofiaõpinguid sai täis. Aspirantuuri kaudu koolitas ülikool endale õppejõude, ette oli nähtud ka pedagoogiline praktika. Minust pidigi saama filosoofia õppejõud. Tegin ära ka oma pedagoogilise praktika, õpetades ajaloolist materialismi. Loengupidamist meile ei usaldatud, iga aspirant sai endale juhendada ühe seminarirühma. Minu elu esimese tudengite rühma moodustas suurepärane seltskond, kelle hulgas olid Andrus Saar, Jaan Unt, Mart Siimann, Rutt Põld (Hinrikus), Ann Siitam (Seilenthal).

      Ent siis veendus Makarov, et ta ei taha mind endale õppejõuks. Ta heitis mulle ette mitut asja. Üks etteheide oli: „Teie sõprade teoseid avaldatakse Manas!” Väliseesti ajakirjas Mana oli just ilmunud üks Mati Undi lugu, ei mäletagi, mis täpselt. Teine põhjus: „Ja teised teie sõbrad on juudid.” Makarov oli kirglik juudivastane ja mida vanemaks sai, seda enam see temas süvenes. Lisaks veel minu igasugused ketserlikud mõtteavaldused: tegin oma aspirantuuri ettekande keelefilosoofiast ja rääkisin seal semantikast. Praegu on absoluutselt enesestmõistetav, kuidas asjadel on eri kultuurides erinevad tähendused, tollal karjus Makarov minu peale: „Labidas on labidas, pole siin mingeid tähendusi!” Kuigi, samas oli ta väga haritud inimene, luges prantsuse ja itaalia keeles, aga ta oli tulihingeline marksist. Räägiti, et talle olevat saadetud anonüümselt, ilma autorit nimetamata retsenseerimiseks üks „Eesti nõukogude entsüklopeedia” artikkel, mille ta täielikult punaseks tegi ja ütles, et see on antimarksism, seda ei tohi avaldada. Mille peale talle teatati, et artikli autoriks on ta ise. Toimetus tegi temaga kurja nalja.

      Sügisel 1969 jalutasime Makaroviga kolm tundi Tähtveres, kus ta elas, ja Makarov tegi mulle selgeks: minust ei saa filosoofia õppejõudu, ta ei saa mind tööle võtta.

      Nii saigi minu esimeseks töökohaks ülikoolis 1. jaanuarist 1970 sotsioloogialabori juhataja, mis oli ka labori ainus eelarveline, riigipalgaline ametikoht.

      SOTSIOLOOGIALABOR JA VOOGLAID

      Sotsioloogialabori lõi Ülo Vooglaid. Vooglaid on eriline inimene, kel on pöörane usk sellesse, mida teeb. Tudengina oli ta osalenud uudismaade ülesharimisel Kasahstanis – tollal viidi tudengeid Tartust uudismaadele – ja sealt pärineb ka üks tema lemmikväljend „Üldiselt on niiviisi, et kui sa ikka väga tahad, lööd labida keset steppi püsti ja hakkab puu kasvama!”. Teine, talle väga iseloomulik lemmikväljend oli „Pole mingit kahtlust!”. Vooglaiu ümber kogunes punt tudengeid, kes 1965. aastal moodustasid Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) sotsioloogia ringi, mis muutus kiiresti väga populaarseks. Vooglaid ise oli psühholoogia aspirant ja alustas oma juhendaja Vladimir Jadovi16 ergutusel 1965. aasta sügisel suure esindusliku sotsioloogilise küsitlusega Edasi lugejaskonna kohta. Uuringu korraldamises ja tulemuste analüüsimises osalesid paljud žurnalistika eriharu tudengid, sealhulgas mina ja Peeter Vihalemm.

      Ülo Vooglaiu õlul takistusi ületamas (1969)

      Ülo Vooglaiu 70. sünnipäeva tähistamisel: istuvad Ülo ja Kääriku konverentside veteran, Tartu Ülikooli audoktor professor Jadov Moskvast, seisavad Marju ja Peeter Vihalemm (2005)

      Vooglaiu järgmine mõte oli asutada Tartu Ülikooli kommunikatsiooni uurimise keskus. Talle anti üks ruum psühholoogide juures, kes asusid toona Marksu-maja alumisel korrusel. Maja tagant, hoovi pealt, keemiahoone vastast väiksest uksest sisse minnes olid vasakul pool psühholoogia, hiljem pikka aega pedagoogika ruumid, paremal pool aga väike tuba, mille uksele Vooglaid pani uhke sildi „TRÜ kommunikatsiooni uurimise keskus”. Järgmise sammuna õnnestus tal saavutada, et rektor Feodor Klement kirjutas ülikooli 1967. aasta koosseisudesse sisse sotsioloogia kabineti juhataja ametikoha. „Kui on kabineti juhataja, peab olema ka kabinet,” oli Klement seejärel Vooglaiu sõnade järgi öelnud. Nii oli ülikoolis loodud sotsioloogia kabinet. Žurnalistika eriharu IV kursuse tudengid, keda Vooglaid Juhan Peegli õnnistusel juhendas, tegid 1967. aasta varakevadel ruumis sanitaarremondi, misjärel panime uksele veel teise sildi, „TRÜ sotsioloogia kabinet”.

      1967. aasta sügisel alustasime juba lepinguliste sotsioloogiliste uuringutega. Kuna ettevõtetele oli antud korraldus koostada sotsiaalse arengu plaane, sai sellest tõuge töösotsioloogia arenguks. Ettevõtetele anti luba tellida töökollektiivi uuringuid. Esimesena kasutas seda võimalust Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, kus Vooglaiu ja Asser Murutari eestvõttel korraldati põhjalikke sotsioloogilisi küsitlusi. Kabinet sai uuringute tellimusi ka teistelt ettevõtetelt ja arenes paari aastaga isemajandavaks, seega ülikooli eelarvest sõltumatu rahastamisega laboriks. Kabineti esimeseks juhatajaks suunati kevadel 1967 inglise filoloogia lõpetaja Olev Luhaveer. Sotsioloogia ringi aktivistidel läks ülikooli lõpetamiseni veel aasta või kaks aega.

      AJAKIRJANDUSUURINGUD

      Vooglaid oli täis usku, et sotsioloogia muudab ühiskonda. Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga,

16

Vladimir Jadovist (sünd 1929) kujunes üks kõige tuntumaid ja mõjukamaid Vene sotsiolooge. Tartu Ülikooli audoktor on ta aastast 1990.