Punane ja sinine. Marju Lauristin

sest keegi valvas kuulaja oli kaevanud, et Eesti Raadio kiidab kodanlikku haridussüsteemi.

      SOTSIOLOOGIA AVASTAMINE

      Ülikooli aspirantuuri tulles ei tahtnud ma tegelikult tegeleda mitte nii palju filosoofia kui sotsioloogiaga, sest kui hakkasin kaugõppes ülikooli lõpetama, sattusin kokku Ülo Vooglaiuga, see juhtus 1965. aasta sügisel. Vooglaid oli just saanud psühholoogia aspirandiks, töötas samal ajal Edasi toimetuses ja oli suures vaimustuses esimestest salaja kopeeritud raamatutest Ameerika sotsioloogia kohta, põhiliselt jõudsid need meieni Leningradi sotsioloogide kaudu. Ilmusid ka esimesed venekeelsed tõlked, ülevaateraamat „Sociology Today” („Kaasaegne sotsioloogia”), ka Beckeri ja Boskowi ülevaade sotsioloogilistest teooriatest oli vene keelde tõlgitud. Üle kogu Nõukogude Liidu oldi vaimustuses sotsioloogiast, mõne aasta jooksul leidis see toetust ka parteijuhtidelt.

      Kui mõtleme tagasi sula ja lootuste ajale, siis tavaliselt mäletatakse seda kui Hruštšovi aega. Tegelikult kõrvaldati Hruštšov juhtimisest juba 1964. aastal, sulaaeg aga jätkus, mõnes valdkonnas alles võttis hoogu, sealhulgas sotsioloogiliste uuringute alal. Brežnev ja eriti peaministriks saanud Kossõgin alustasid püüetega elavdada nõukogude majandussüsteemi. Moskvas ja seejärel igal pool mujal hakati sotsioloogilistes uuringutes nägema võimalust saada tagasisidet ja leida nn inimfaktori uurimise kaudu lisavõimalusi majanduslikuks arenguks. Igatahes nähti sotsioloogias peaaegu et imerelva, kõrged parteitegelased muutusid äkki uuendusmeelseks ja asusid sotsioloogilisi uuringuid korraldavate komisjonide etteotsa. Isegi sedavõrd panetunud parteibürokraat nagu Leonid Lentsman oli kaasa haaratud ja juhtis vastavat vabariiklikku komisjoni.

      Uuendustest tegelikult huvitatud inimesed, eriti noorem põlvkond suhtus uutesse võimalustesse entusiastlikult ja püüdis vabadust igati ära kasutada.

      Ülo Vooglaid oli Leningradist saanud minu edasise akadeemilise käekäigu jaoks pöördeliseks osutunud raamatu koopia, Joseph Klapperi „Effects of Mass Communication” („Massikommunikatsiooni efektid”). Vooglaiu juurde suunas mind Juhan Peegel, ajakirjanduse eriharu looja, kes oli uudishimulik selles suhtes, mis toimus ajakirjanduse teoorias mujal maailmas, ja soodustas igati ajakirjandussotsioloogia väljakujunemist. Kui me Vooglaiuga tuttavaks saime, näitas ta mulle seda Klapperi raamatu fotokoopiat ja lausus, nii nagu tal kombeks, väga otsustavalt: „Kuni sa seda läbi ei ole lugenud, ei ole meil sinuga millestki rääkida.”

      Võtsingi diplomitöö teemaks „Kaasaegsed massikommunikatsiooni teooriad”. Klapperi raamat oli selles mõttes suurepärane, omal ajal väga pöördeline, et vaatas üle kõik senitehtu ja mõtestas selle ümber. Pean ütlema, et mu Tallinna 7. keskkoolist saadud inglise keel oli põhiliselt grammatika. Meil oli väga hea inglise keele õpetaja, Tiiu Kelder, ja me harjutasime temaga neid aegade muundumisi, aktiivist passiivi muutmisi ja kõike muud edaspidi ja tagurpidi, see oli meil vesiselge. Aga lugeda ei olnud ju midagi peale mingite nõukogude kooli jaoks tehtud adaptatsioonide ja siis mõne juhusliku ingliskeelse raamatu, mis kuidagi meieni jõudis. Nii et grammar oli kõva, aga sõnavara väga, väga kehv. Klapperi koopia oli väikeses formaadis, aga oma 300–400 lehekülge. Võtsin siis ette inglise keele sõnastiku ja hakkasin pihta. Algus läks ikka väga vaevaliselt.

      Mäletan, et esimestel lehekülgedel oli 60 võõrast sõna leheküljel. Jube vaev, aga jällegi, kui esimesed paarkümmend lehte oli läbi loetud ja konspekteeritud, läks kergemini. Siis oli ju väga moodne perfokaartidele konspekteerimine, kaarte sai rühmadesse jagada teemade, kategooriate, sõnade jms järgi. Mul on need Klapperi perfokad siiamaani kuskil alles. Nende järgi kirjutasin kunagi hiljem õpiku „Massikommunikatsiooni teooria”.

      1966. aasta lõpus otsustasin, et järgmisest aastast astun aspirantuuri. Mul oli kaks väikest tütart, Kati oli viiene ja Mann alles kahene. Kateedrijuhataja Makarov küsis: „Lapsi on?”. Ütlesin, et kaks. „Nu tore, siis enam ei tule!” Ja võttis mu aspirantuuri. Muidugi pidin tegema ka eksamid, oli vaja filosoofiast referaat teha, aga see ei olnud mulle raske. Nii olin ma 1. jaanuarist 1967 uuesti TRÜ üliõpilane, filosoofia aspirant. Teemaks valisin väärtuste uurimise. Praegugi on see sotsioloogias ülimalt populaarne teema, mille kohta ilmub väga palju kirjandust. Siis olin just värskelt lugenud vene keelde tõlgitud ülevaadet kaasaegsest sotsioloogiast, kus oli suur peatükk väärtuste teooriatest ja uurimustest. See mulle väga meeldis. Nii sündiski mõte ajakirjanduse analüüsi kaudu uurida väärtusi, iseendast üsna klassikaline idee. Muidugi ei hakanud ma kohe tegelema empiirilise uuringuga, hakatuseks tuli ikkagi väga kõvasti teha filosoofia eksameid, vähemasti pool filosoofia aspirantuurist tähendas eksamite tegemist ja klassikaliste autorite lugemist, mis oli iseendast ju väga põnev. Tollal hakkas rohkem ilmuma tõlkeid just vene keelde, sai juba ligi ka eksistentsialistidele, muidugi oli vene keeles olemas ka kogu klassikaline filosoofia. Ja kuna vene keelt valdasin ma vabalt, sain lugeda ka üsna keerulisi tekste. Mäletan, et nägin küll suurt vaeva saksa klassikutega, eriti Hegeliga. Aga kõik see oli huvitav ja meeldis mulle väga. Nüüd, kui olin uuesti Tartus, pühendusin täielikult lugemisele, mõtlemisele ja õppimisele.

      KOHTUMÕISTMINE KIRJANDUSE MÕTTE ÜLE

      Ülikooli kirjandusõpetuses mängis väga huvitavat ja ambivalentset rolli Harald Peep, kes pikka aega oli keskne tegelane kirjandusteooria ja eesti kirjanduse õpetamisel ja uurimisel. Peebu isikus väljendus jälle see nõukogude aja fenomen – mis on kellelegi lubatud. Eespool oli juttu, et mina kui Lauristini laps võisin õpetajale karistamatult Colorado mardika viia. Niisamuti võis Peep karistamatult pagulaskirjandust õpetada. Peebu kindel tagamaa peitus tema teenistuskäigus, ta oli olnud 1950ndate teisel poolel Ida-Berliinis tõlgiks Eestist ja teistest Baltimaadest sõja ajal läände põgenenud inimeste kodumaale tagasikutsumise asutuses, mis oli julgeoleku või pigem välisluure allasutus. Ja selle tõttu oli temale lubatud meile õpetada Suitsu ja Underit, pagulaskirjandust ja lääne kirjandusteadust. Peep tegi seda mõnuga, ta tõesti valdas seda. Ega meie nii väga uurinud ega arutanud, mis tagamaad sellel privileegil võisid olla. Meie kuulasime hoolega seda, mida ta õpetas. Tänu temale saime lugeda haruldasi raamatuid, mida tal oli kodus väga palju. Peep nõudis, et me olulisi teoseid ise loeksime, mitte ei jutustaks mingit ametlikku nõukogude kirjandusõpikut ümber.

      Meie kunagised professorid (paremalt) Paul Ariste, Eduard Laugaste, Harald Peep, Huno Rätsep (seisab), vasakult teine Eduard Vääri

      Tänu Peebule pääsesin terve nahaga oma esimesest suurest poliitilisest kohtumõistmisest. See lugu on seotud Nooruses 1970. aastal ilmunud artikliga „Kirjanduse mõttest”, mis on siinse raamatu artiklivalimikus ka ära toodud. Peep pidas kirjandusõpetust ülikoolis oma kuningriigiks. Ta oli eesti kirjanduse professor ja tollane ülikool oli väga selgelt professorikeskne. Harald Peep oli olnud ka dekaan ja parteibüroode liige nii ülikoolis kui Kirjanike Liidus. Tema oli meile õpetanud väära lääne kirjandusteadust, kunsti sõltumatust jms. Olime tuttavad juba semiootikaga, kuulanud Lotmani loenguid märgisüsteemidest ja kultuuriteooriast. Aga ametlikus filosoofias, dialektilises materialismis, oli endiselt üheks põhiautoriks seltsimees Lenin, kelle tähtteos oli „Materialism ja empiriokrititsism”. Pidime seda väga põhjalikult tundma. See teos oli täis sõimu. Seltsimees Lenin oli väga sõimlev autor. Tema sõimas muidugi eriti sotsiaaldemokraate, rääkis sageli menševikest, kes kaagutasid katusel, nagu Kummikäsi armastas tsiteerida. „Materialismis ja empiriokrititsismis” sõimas Lenin härraseid Machi ja Ostwaldi – sedasama Ostwaldi, kes on ainus Tartu ülikoolist välja kasvanud Nobeli laureaat ja tegeles peale keemia ka filosoofiaga. Sõimu objektiks oli arusaam, et inimese teadmine kujuneb märkide ja sümbolite kaudu, millega ta tähistab seda, mida ta näeb ja mõõdab. Selle kohta ütles Lenin, et see on idealism, väär ja vale.

      Mina, filosoofia aspirant, läbi imbunud kirjandusteooriast ja semiootikast, kirjutasin essee, mille esialgne pealkiri oli „Kirjanduse mõttest ja elu mõttetusest”. Nooruse toimetus võttis igaks juhuks pealkirjast välja „elu mõttetuse”. Kui praegu seda teksti lugeda, on see muidugi naiivne ja kole keeruline, värske filosoofiaaspirandi kogu tarkus on püütud sinna sisse panna. Aga omas ajas oli see, nagu selgus, väga ketserlik.

      Minu ketserlus seisnes selles, et uskusin kunsti