Punane ja sinine. Marju Lauristin

ukse taga, ja varsti tuli ka esimene Under. Alliksaar, Kaalep, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Paul-Erik Rummo, Mati Unt, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellat kujundasid meieaegset filoloogide vaimsust, mis ilmutas end ägedates vaidlustes ülikooli kohvikus, intritubades ja erakorterites. Kõik kirjutasid – kes luulet, kes proosat, kes arvustusi. Me istusime ülikooli kohvikus koos kindlasti palju rohkem kui auditooriumis. Kuigi muidugi valisime välja ka need loengud, kuhu me alati kohale läksime.

      Marju koos kursusekaaslastega Kunda tsemenditehase ehitusel (suvi 1960)

      VABAVÄRSI KATSEAKTSIOON

      Ülikooli kohvikus kujunes meil oma seltskond ja kindel laud kamina ees. Sealt sai alguse ka meie aktsioon vabavärsi kaitseks, esimene avalik protestiaktsioon, milles ma osalesin.

      Sirbis ilmus novembris 1960 üle terve lehekülje väga tige satiiriline värsspoeem „Porikuu sonaat”, kus väga kurjalt pilgati Kaalepi, Krossi ja Ellen Niidu luulet. See oli Endel Nirgi kirjutatud, kes avaldas selle Hermelini nime all. Oli 1960. aasta sügis, kümmekond aastat tagasi oli luuletajaid ja kunstnikke kinni pandud, süüdistades neid formalismis. Kross oli Siberist tulnud ja Kaalep oleks äärepealt sinna sattunud. Meie lugesime seda sonaati selles võtmes. Kinnipanemiste ajal oli Juhan Smuulilt ilmunud üks tema jäledamaid teoseid, värsspoeem „Inglise brigg”. Selles värsivormis pealekaebuses olid läbi võetud kõik formalistid, natsionalistid, kosmopoliidid, Viidingust Semperini. Mari isa Paul Viidingut oli nimetatud parun von Viidinghausiks. Nirgi sonaat meenutas meile kuidagi väga seda Smuuli poeemi.

      Loomavagun viib ülikooli naiskoori Tallinna üliõpilaste olümpiaadile. Uksel Marju, Mari Viiding ja TRÜ komsomolisekretär Johannes Lott (1960)

      Hakkas tunduma, et jälle puhuvad külmad tuuled. Aga me olime juba saanud vabadust maitsta ja otsustasime vastu hakata. Asja eestvedaja oli Moskvast kinoinstituudist Ungari sündmuste aegses protestiaktsioonis osalemise pärast välja visatud ja filoloogiasse maandunud temperamentne Peet Lepik, kes oli vist tollase eesti filoloogide kirjandusringi esimees. Mässumeelne Peet Lepik ja meie luulelembeline seltskond tema ümber algatas avaliku kirja Hermelinile, kus astusime välja mõtte- ja loominguvabaduse mahasurumise vastu. Kas kellelgi võiks see tekst veel alles olla? Saatsime kirja minu mälu järgi Kirjanike Liitu ja nõudsime avaldamist. Muidugi kirja ei avaldatud, aga saime vastuseks isaliku manitsuse Paul Kuusbergilt, kes meie hirmusid hajutada püüdis; mingi noori kirjandussõpru ümber nurga rahustav ja seletav vastukaja (muidugi mitte meie protestikirja tekst) ilmus vist ka Rahva Hääles või Noorte Hääles.

      Allkirju koguti tohutu hulk, ajaloo-keeleteaduskond oli ju väga suur, lisaks tuli allkirju ärksatelt inimestelt teistest teaduskondadest. Aktsioonile järgnes ülikooli lehes suur diskussioon kunsti arusaadavuse teemal. Kas on eluõigust kunstil, mis ei ole mõeldud selleks, et igaüks aru saaks? Ülikooli leht oli toona koht, kus kõike arutati, ka nii abstraktseid ja ülikooli elust kaugeid asju, nagu mis on kultuur.

      Vaidlus selle üle, mis on kultuur ja kunst, mis on kirjaniku või kunstniku vabadus, oli meie jaoks väga erutav ja terav teema. Mina tulin keskkonnast, kus valitses arusaamine, et kunst on midagi tõsist, mis peab inimest kasvatama. Kunstnik on ühiskonna jaoks tähtis. Andres Ehin, kelle juures me tollal sageli koos käisime, luuletas juba siis samalaadseid värsse, nagu ta hiljemgi järjest rafineeritumalt ja vaimukamalt tegi. Mäletan, tal oli luuletus, mis algas reaga „Imetlen võõra mateeria veidrusi, üliosavaid lillaroosakreemikal kõverpinnal”. Küsisin Ehinilt: su luuletused on väga vahvad ja mulle meeldivad, aga ütle, mis kasu või eesmärk sul on, kui sa neid kirjutad? Ja Andres ütles oma aeglasel viisil, et ei olegi eesmärki, lihtsalt kirjutan. Minule tundus harjumatu, et inimene kirjutab luuletusi ja tal ei olegi ühiskondlikku eesmärki, ta ei mõtlegi, mille jaoks. Kirjutab lihtsalt sellepärast, et talle meeldib, ja see, et talle meeldib ja et tal tuleb välja, on tema vabadus ning tema eneseväljendamise võimalus ongi kõige suurem väärtus ka teistele. Tänu sellele, et ma Andrest lähedalt tundsin, jõudis see tõdemus mulle sügavalt pärale. Sellest ajast pärineb minu veendumus, et kunstniku kui looja vabadus on omaette väärtus, mille eest tuleb alati seista. See arusaam oli iseloomulik minu akadeemilisele põlvkonnale. Pühendumus kunstile kui vabaduse võimalusele kontrasteerus järsult ametliku kirjandusõpetusega, mida meil ju ka mõni õppejõud esindas, aga mida võtsime üldiselt huumoriga. Meil oli väga naljakas vene kirjanduse õppejõud, seltsimees Feldbach, kes õpetas meile vene klassikalist kirjandust. Tema kasutas samasuguseid väljendeid, nagu partei ajalugu õpetanud Kummikäsi. Enamasti olid need pärit Stalini-aegsest piiblist, ÜK(b)P ajaloo lühikursusest. Tema lemmikhüüatus oli: „Kust võttis Saltõkov-Štšedrin kõik oma nimed ja tegelaskujud? Ta võttis need Vene elu tinaraskest jõledusest.” Meil muutus see Vene elu tinaraske jõledus omavaheliseks kõnekäänuks. Mina kasutasin seda jultunult ka vene kirjanduse eksamil, kui vastasin Saltõkov-Štšedrini. Feldbach oli rahul, ta nägu säras.

      KUIDAS MEID FAŠISTIDEKS PEETI

      Pärast teist kursust oli meil kohustuslik keelepraktika. Meie Mariga olime mõelnud soome-ugri eriharusse minna, Paul Ariste pärast. 1960. aasta suvel läks ime siis Paula Palmeose juhtimisel soome-ugri keele-ekspeditsioonile, uurima karjalaste keelt, kes Peeter I ajal olid Tveri kubermangu, nõukogudeaegsesse Kalinini oblastisse välja rännanud. Valdai järvede rajoon, 200 kilomeetrit Moskvast, raskesti ligipääsetav paik asus soode taga, s eega karjalastel olid säilinud arhailised keelevormid, mis uurijatele huvi pakkusid. Läksime suurte seljakottidega, kahe n ädala toit kaasas, sest süüa kohapeal ei olnud. Seal oli soo taga mitu karjala küla, meid viidi veoautoga soo veerde ja tuli jala minna 10 kilomeetrit üle soo, seljakotid seljas. Paula Palmeos läks ees ja meie järel, filoloogia neiud ja nüüd juba igavikku kadunud keeleentusiast Eduard Leppik. Elasime tühjas talutares, kaasavõetud toidust tegime süüa. Kõik külalapsed ja külakoerad seisid söögitegemise ajal meie ukse taga, neile jagasime toidupoolist, mis meist järele jäi. Külas oli söögiks ainult kartul ja poslamasla, poes müügil ainult viin. Külas elas ka üks siga, kes oli nagu India püha lehm, mõeldud rohkem selleks, et külarahvas ära ei unustaks, milline siga välja näeb. Siga käis vabalt mööda küla ringi, oli kõikide hoole all, tõeliselt püha elukas. Seesama Vene elu tinaraske jõledus oli ehedalt näha oma nõukogulikul kujul, koos ühe sea ja lõputu poriga, muidugi ei mingit elektrit jne.

      Marju ja Mari Valdai järve ääres (suvi 1960)

      Ekspeditsioonil Valdai karjalaste juurde suvel 1960: Marju ja küla ainuke siga

      Igal ekspeditsiooni liikmel oli oma teema, mille kohta tekste koguda. Mina kogusin lihavõttepühadega seotud sõnavara. Minu keelejuht oli selline halli habemega vanamees, kes teadis vanu karjalakeelseid lihavõttelaule ja palvesõnu, mida ma hoolega kladesse kirjutasin. Kuna külad asusid täiesti isoleeritult järvede ja soode vahel, oli see väga huvitav etnograafilis-keeleline soome-ugri saar keset Venemaad.

      Sealt karjala külast pärineb ka minu esimene kogemus, kuidas eestlasi fašistideks nimetatakse. Olime Mariga kahekesi köögitoimkonnas, tegime pannkooke. Korraga tuli ukse peale väga purjus hiiglasekasvu külamees, silmad pahupidi, nuga käes. Ütles: „Aa… te olete kõik fašistid, ma tapan teid ära.” Olime üsna ehmunud, aga hakkasime temaga rääkima, et miks ta ikka nii arvab ja mis tal hingel on. Ja tema siis jutustas, kuidas ta sõjas käis, rääkis oma raskest elust ja kõigest, mis ta hinge haigeks teeb. Lõpuks, kui meie omad tagasi tulid, oli mees pannkooki saanud ja maha rahunenud.

      Selle soodetaguse külamehe veendumus, et kõik eestlased on fašistid, ei tulnud ajalehest. See pidi tulema sõja ajast, Nõukogude armeest. Usaldamatus eestlaste vastu oli väga suur, seda õhutati Stalini ajal, kui peaaegu kõik eestlased muudeti rahvavaenlasteks. Niisugust suhtumist süvendas veel sõda, kus eestlastega lahinguid peeti. Aga kaugem kontekst võib olla pärit juba XIX sajandist, kui baltisakslased esindasid venelaste jaoks ka Eestit, ja tsaari õukonnas soositud baltisakslasi venelased eriti ei sallinud. Ühesõnaga, see on sügav umbusk