Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

viibima. Karla küünrapikkusel eluajal olid papid vist alaliselt pahurad, pidades suurkella paukumisegi endale. Pidi üldse kahtlema, kas kellade kumin nii kaugele oleks kostnud.

      Täna valitses Petseri pool vaikus. Mets aga oli talvisest nohust lahti pääsenud, hingates sügavalt, rahulikult, kõike head tõotavalt, ning täitiski varsti tõotuse. Sulast sai kevade eelkäija. Päevade valgenedes ja pikenedes lamastus lumi hoopis madalaks, sõmerdus ning säsines. Iga kallak õues haudus lombikesi, julgustas veeniresid liikvele. Õunapuuaias langesid viimased pakasekäsnad puuokstelt ning tüvedelt, ikka pehme sopsatusega, just kui heidetaks pastlaid jalast. Kraav aia taga hakkas vulisema. Sohu tekkisid laigud; keegi nagu oleks väherdanud lume all ja paisanud mätaste katte ning kartsa pahupidi. Sinised palakad soopinnal laienesid, hargnesid mitmelisteks. Siis uhmas sinna metsadest välivett ja keskne osa soost muutus hoovuseks. Õues hüüatas keegi:

      „Plaavja plagab!”

      Silmad pöördusid soole, kus valkjad vaod lumesulpi roomasklesid jõe poole, sõlmudes seal pundardeks ning kehitades end küürulisteks kuhikuteks, kuni kaotasid tasakaalu ja hakkasid kukerpallitamisi vooluga kaasa veerema. Nii kestis see läbi õhtupooliku, võib-olla läbi öögi. Hommikul läikles juba rahulik veeväli, nagu poleks liikumist olnudki.

      Karla oli küllaltki tolle iseäraliku nimetuse – Plaavja – mainimist kuulnud, teadmata, mis see tähendab. Talviti toimus Plaavjal ohtlikke seiklusi. Pimedatel õhtutel rääkisid kodused söögilauas, et teed on tuiskunud, jõeülesõidu laukad lume all lahti: kui nüüd mõni äparduja koorma mülkasse ajab, siis loe hobusele hingepalvet. Käidi isegi majatrepil kuulamas, kas kõik on vaikne. Seal siis hakkasidki tuisktormisel ööl koerad undamisi haukuma ja majaukse vastu hüplema. Selgus, et „Plaavja pääl tänitetäis appi”. Isa ja sulane lõid kähku kasukad selga, võtsid kangi ning köie kaasa ja lubasid ka „tõiste puult” – tähendab: naabertalust – abilisi kutsuda. Laternate vilkudes nad kadusid tuisusse, koerte lõugamine kord nende ees, kord kõrval. Kadus hulk aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Lükkasid tuppa lume- ning jäätombuse venelase, kes mülkasse neeldunud hobuse päästmisel ise kõrvuni märjaks oli saanud. Isa kõneles temaga „duraku” ja „bolvani” keeli. Venelane ajas äparduse jumala ja vanapagana süüks: üks neist vedanud eest, teine lükanud tagant – suu-silmad tuisku täis. Aga hobune vist kärvab! Ei sihuke kronu kärva, arvas isa, katame ta kinni. Naistele anti käsk tuua peetud kasukaid ja saanitekk.

      Seni oli Karla kujutlenud, et Plaavja peab midagi hiigelahvena taolist olema, võimeline meest, hobust ja koguni rege alla neelama. Nüüd, kevadvete puhkedes, ta koges, et Plaavjal on hulk huvitavaid ilmeid ning et puudub põhjus Plaavjat halvustada. Juba laskusid Plaavjasse kured, juba prääksus seal parte, juba laterdas seal elu, kuna kuival maal veel vaikus valitses.

      Varakevad polnud nauditavaid aastaaegu, ka Karlale mitte, aga see oli huvitav ja lootusküllane. Esimestele päikesepaistelistele leebuspäevadele järgnes tujukastuuline ilm räitslume hoogudega, leotades murugi poriseks. Ometi puhkesid pajupõõsastes pilusilmalised pungad ja kased hakkasid mahla sõõrutama. Karla ei raatsinud sammugi isast taganeda, kui algas kaskede „tikkamine”. Too toiming tundus talle põnevana, ühtlasi piinutavana: näha, kuidas küljeõõnsusega jäme oherd tungib puutüvesse ja kuidas sealt nirinal puhast vedelikku hakkab nõrguma. Pisikest renni mööda, mida nad „tilaks” kutsusid, juhiti mahl ämbrisse või pütti. Esimesed tilgad kogus Karla endale topsikusse, maitses ja kiitis. Ühenduses magususega keele peal tungis torge südamesse: kas ongi see õige tegu, mis nad teevad. Mahl öeldi ju kasele sedasama olevat, mis veri inimesele. Veristad sõrme – saad õigustatud põhjuse nutuks. Võib-olla nutaks kaskki, kui tal häält oleks.

      Ometi jätkus tikkamise pahategu ning Karla vantsis isa kannul puust puuni. Koplis, mis nõlvakuna soo poole laskus, kasvasid mitmed kased. Isa ütles, et nende tüvedest ei saa enam tarbepuud, nii paljudel kevadeil on neid juba puuritud; aga kasvagu nad meile iluks. Lõpuks tulid isa ja poeg nende talu nimekaima ja suursuguseima kase juurde ja see oli – Perve kõiv. Sealt langes järsult alla üks noid lohkusid, mis iseloomustavad Mädasoo läänekallast. Murdpinna talupoolsel veerul, otse õunapuuaia lähises, seisis hiigelkask, pisut soo suunas längunud, tüvi paksuks korgistunud kattest krobeline, ilme põlisusest tõsine; sirutas iga kaare poole jämedaid oksi – needki omakorda tüsedaina hargnedes ning kontrastina puu pruunikale tüvele tohtkatteselt valendades. Puu latv oli tihe, võrkkroonine, nüüd – kevadele virgunult – kuidagi eluuhke, ehkki veel raagus.

      Isa vaatles kaua toda põlishiiglast ja Karlale näis, nagu kipuksid isa silmi pisarad.

      „Oh, poju, selle puu all on küllalt nutetud, aga ka palju rõõmus oldud – ikka kahekesi, mina ja ema. Mõtlesin, et annan talle tänavu puhkuse; aga ma näen, ta on veel väga priske.”

      Lausunud selle mõtte, kummardus isa alla ning lõi oherdi kase tüvesse. Karla tähelepanu oli pöördunud juba taevasse, sest lendasid esimesed rändkured, korraldanud endid teravnurkselt kahte ritta. Aeg-ajalt nad kurluutasid ja siis tundus, nagu puruneks nende hääl kildudeks, millest vaid kilgjad palad alla langesid, teiste – heliküllaste palade – kõrgele tõustes ning taeva all haihtudes. Karla tahtis kurgi loendada, aga arvud läksid ta peas jonnakalt segi, hüpates kümnelt kahe- ja kolmeteistkümneni, et rutem kahekümneni jõuda. Ka kured ise läksid vassingusse, kaotanud käest teravnurkse reastuse. Nende all oli lai Plaavja vesistu, selle kõrval pisike soojärv, just kui kulbist pillatud; ja sealt veelgi jooneti edasi – mahukas Järvepea järv, suure katlana sohu sobitatud. Kured nägid seda kõrglennult ja pidasid aru, kas poleks paik ehk paras suvitamiseks. Keerlesid ja keerlesid, ent reastusid taas kolmnurkseks ning kadusid kurluutades kaugele. Karla saatis kurgede kadumist igatsevate pilkudega; muutus järsku nukraks ning tõsiseks.

      „Noh, poisu, mis sa nüüd mõlgutad?” huvines isa pärima. „Miks kured ära lendasid? Miks ei jäänud nad meile?”

      „Neid tuleb veel palju…” trööstis isa. „Neil on pikk tee rännata, aga nad tulevad jälle tagasi.”

      Too kevadpäev ja kured ja mured jäid Karlale eluaegseiks. Ikka ta sooviks lennata koos kurgedega, kuid viia Päevakeste ning Perve kõivu kaasa. On teisigi igatsejaid, kes tunnetavad sama. Üks Karla lähedastest, väga lähedastest, lõi Siberi sunnipõlves lugulaulu Perve kõivust – mitte trükimusta jaoks, vaid iseendale nukruse ajel. Aegades on helinaid, mis helisevad ainult südameile.

* * *

      Päevakestel ei pruulitud kunagi õlut. Talviti seisis lävepoolses toanurgas kaljaastjas – talu keeles taaritõrdu; sedagi mitte alati, vaid kuidas kunagi. Selle eest jätkus suve kõrgkuudel nii omadele kui võõrastele turtsuvalt kihisevat kasemahla. Rehalas olid upitatud pukkidele õllevaat ja kaks viinapütti. Nendes kääris valkjashele mahl kuni jaanipäeva jõudeni; tuli ainult valvata, et käärimise pakilisus astjaid puruks ei rõhuks. Siis keedeti vana mehaga segatud mesikärgedest ruskjas leem, mis lisandati käärimisküpsesse mahlasse: sellega anti joogile viimne tõuge. Pütid suleti uuesti; ühele neist kruviti otsmisse kaande vaskkraan. Sealt siis purskaski toda vahutavat jooki, mis tundus külmana isegi palavatel päevadel.

      Tänavu oli mahla kojukandmine õde Marie, kasuõde Anne ja Mirjast neitsiku asjaks, sest meestööjõudu ei võidud selleks kasutada. Ehkki näis, nagu oleks meeste tööjärjestuses jätkukoht tekkinud – talvised veod veetud, linad ropsitud –, tuli meestel juba põllutööriistade kordaseadmisega tegelda. Kolm hinge neid oligi: peremees ise, sulane Kauds ja noorukist abiline – toonane karjapoiss. Talvised päevamehed lahkusid meilt juba vastlapäeva paiku.

      Mahlatoomisel oli kindel ajakord, just nagu lehmade lüpsmiselgi. Annirohkuse ning – headuse poolest sarnanesidki kased lüpsilehmadega: sooveerne kahe tüvega kask, mille põhjamulla peidust väljusid veerikka allika nired, sõõrutas külluslikult mahla, kuid lahjapoolset. Perve kõiv tilgutas aeglaselt ja kitsilt, kuid lausuti, et ta lüpsab magusat – „õkva ku mett”. Seda väärtsaaki ei segatud muu mahlaga, vaid joodi värskelt vee asemel. Karla pudistas sellesse leiba ning kiitis, et piimapudi ei „küünü selle manogi”.

      Ema suhtus asjasse laitvalt. Ära joo nii palju vedelat, ta noomis, punnid enda vaadiks. Kuidas ma lähen sinuga – tünnike käekõrval? Pole viga, tünnike veereb ise, aasisid õed. Või veereb… mäe